Tänane päev algas vara, kui me kohtusime Tallinna bussijaamas ning astusime sisse lux express bussi. Sõit algas ning saime oma passid viisadega Martilt kätte. 10 minutit möödus ja ma magasin, järgmine hetk tunnen, et keegi müksab mind ning ma avasin silmad. Suur ehmatus- mingi mundris mees, hetke mõtlesin, mis toimub, kuid siis mõistsin, et olen Eesti-Venemaa piirile jõudnud. Aeg oli passe näidata. Eesti piir kontrollis dokumendid üle ning võisime Venemaa piiri poole sõita, seal pidime me kõik oma kahe kuu elamisega komberdama mingisse majakesse, kus meid nuuskis üks väga usin hundikoer, enamvähem nagu komissaar rex. Kõik peale Pärdi said puhtalt koerast mööda, tema pidi oma tavaari näitama. Midagi peale söetablettide sealt ei leitud. Ja jätkasime teekonda Venemaal.
Esimene asi, mis silma hakkas oli eriti kehva kvaliteediga sõidutee. Mõne aja pärast olimegi jõudnud Peterburi äärealadele ja vaateväljas olid suured ümbersõidud ja võimas sild, kus mõne meetri tagant olid valgustuspostid, kahju, et pilti sellest pole. Jõudsime Balti Vaksali või millegi sarnase nimega hoone juurde. 0,5% meestest kandis mundrit ja peas oli eriti suur ümarjas müts. Meile oli vastu tulnud kahtlaselt rahulik vene autojuht, kes pidi meid viima kesklinna vaatamisväärsuste juurde, sõit algas, silma jäi kohe vasakus tee servas seisev Audi RS8. Ohoh mõtlesime, et siin elavad ikka osad vennad, kes on rikkad. Autos, kus me sees istusime oli üllatavalt hea konditsioneer, mille tulemusena ma mõtlesin, et ma suren palavuse kätte, kuid tegelikult juhil oli külm ning talle meeldis 30 kraadine saun ja kont oli põhjas. Lõpuks pika tiirutamise peale jõudsime sihtpunkti. Tuli välja, et vaatamisväärsused meid tegelikult niivõrd ei huvitanudki, kui et vaid saaks kõhud täis pugida. Läksime ühte, siis teise kohta ja seal oli peaaegu, et võimatu istumiskohta leida ja prae ootamine oleks kestnud tunnike. Jalutasime edasi ja asutsime sisse Inglise pubisse. Kohe oli vaja võtta kõige tähtsaim söögi juurde kuuluv asi- see oli külm Baltika õlu, mille pakkus välja meile Marti. Nüüd saime rahulikult edasi vaadata, mida menüü pakub. Teised olid juba otsustanud mida nad võtavad kui ma viimasel hetkel otsustasin, et tuleb Venemaal tuleb proovida boriši, lisaks võtsin friikad kalaga. Rainer võttis endale viinerid friikatega, pärt kana riisiga,Sergei borši mingisuguse salatiga, Karl, aga mingi vene roa, kus oli ainult natukene liha ja paar hernest, ta oli ilmselgelt pettunud. Alustasime söömist. Boršš maitses nagu purgi salvesti oma ning midagi erilist polnud. Friikad ja kala oli juba teisest klassist, kala oli hea ja maitses hästi. Martti pakkus välja, et peaks ühed õlled veel võtma. Tuju muutus aina paremks. Rääkisime juttu ja alustasime teekonda rongijaama poole.
Pidime kõndima kohta, kus meid maha pandi alguses ning sealt algas uuesti autosõit. Üllatavalt meeldiv oli see, et kui me olime jõudnud peatänavale oli foor üle 10 minuti punane ning autode signaalidest kisakoor algas. Seistes nägime, kuidas meie kõrval vastassuunas maabus lexus, see ei olnud tavaline Lexus, see oli roosatvärvi ja isegi see pole veel kõik, tal oli lilla pamper. Loogiline, et selle roolis oli naine. Lõpuks läks foor roheliseks ja saime edasi liikuda, jõudsime rongijaama käisime ostsime poest nuudleid ja veel paar õlle, et 36 tunnine rongisõit väga igavaks ei muutuks. Käisime ka vetsus, mis maksis 25 rubla nägu Marti tegi selle meile rõõmsasti välja, kuna mõistis hästi, et õlle tahab kõigil väljuda, nii ka temal. Vaatasin poes, et LM suits maksab poes 31 rubla ehk 0,75 eurot. See on Eestiga võrreldes ikka väga odav. Läksime rongi poole ning ootasime natukene ja saimegi sisse, mina pidin Karliga tuba jagama ning teised tüübid said omaenda kajuti. Minu ja Karli tuppa lisandus veel üks paarike, poisi nimi oli Kirill ja tüdruku nime ei tea hetkel veel. Tundub, et on chill. Esialgu muidugi tundus, et need vagunid on väikesed, sellest on mul piltki.
Kui rong liikuma hakkas, alustasime rahulikult õlle libistamist ja õpetasime Sergei pokkerit mängima, et ikka Šotsist rikkamana tagasi tulla, kui see vaid nigel palk, mis me sealt saame. Mängisime veel hiinakat ja mingit kahtlast arvamismängu, kus pidi kaardi otsa ette kleepima ja siis arvama, kes võidab, natuke sai naljagi. Kell sai 00.07 Vene aja järgi ning rong peatus tegime väikse väljaskäigu 10 minutiks ja naasesime rongi. Ja rääkisime veits juttu ning otsustsingi kirjutama hakata ja nüüd olen jõudnud enda esimese päeva tripi lõppu ja lähen kõrvalkajutisse magama.
Tauri
