S dnjom zeleznodaroznikom ehk kuidas minust Nexuse liige sai
Tänane hommik oli palju erksam, säravam ja varasem kui eilne. Mitte liiga varajane siiski, sest kasutasime võimalust ja lükkasime äratuskella tunni võrra edasi. Hommikusöök oli maitsev ja tõmbas päeva hästi käima. Ja käia oli meil täna vaja, sest ees ootas orienteerumismäng linnas ehk kohalikus slängis „kvest“
Kuigi me kõik olime orienteerumisse registreeritud, siis reaalselt bussi peale ja mängu algusesse jõudsime ainult mina ja Tauri. Teised jäid erinevatel põhjustel laagrisse Une-Matiga sõbrustama (erinevate põhjuste all mõtlen eelkõige seda, et meid löödi lahku ja moodustati segavõistkonnad). Kui mina olin juba eile õhtul osade oma tiimikaaslastega tutvunud, siis Tauri otsis endale sobiva pundi alles stardipaigas.
Esimeseks ülesandeks oli oma võistkonnale nime mõtlemine. Peale mõningaid pakkumisi hüüi välja Nexus ja see sai üsna positiivse vastukaja. Ma hoidsin targu suu kinni, et meil enam kauem ei läheks ja mõtlesin ise samal ajal austusega Merka, Heleni ja Janne peale ja sellest kuidas ma nüüd vabalt kell kolm silla peal inimesi oodata võin, sest ma olen ka Nexuse liige!
Kui kõigil nimed olemas olid, anti kätte esimene võistlusülesanne. Terve orienteerumine põhines linna eri paigus tehtud fotodel, mille järgi tuli õigesse kohta minna, seal korraldajad üles otsida, nende antud ülesanne täita, et siis osa lõpukoha koordinaatidest ja järgmise koha pilt saada. Seda, kui tõsiselt osad võistkonnad asja võtavad, oli stardis kohe näha. Oma punkti mindi otsima sprinterlikke kiirusi näidates. Ei saa salata, et ka minu võistkond oli kõrgelt motiveeritud ja sportlik ning meile ei piisanud isegi bussi liikumiskiirusest siinsetel tänavatel – ühes ummikus otsustasime ühissõidukist väljuda, et joostes edasi liikuda ja niimoodi aega võita. Punktide leidmine meile väga palju probleeme ei tekitanud, enamuses kohtades olime varem käinud või siis saime kohalikelt abistavaid vihjeid. Ülesanded sisaldasid kohalike inimeste rindade signeerimist, nendega erinevates formatsioonides pildistamist, vee tassimist, tõlkimist inglise keelest (üllatavalt raske ülesanne vene tudengitele, mul oli puuduliku vene keele tõttu raske aidata ka), täpse summa eest shoppamist ja muud. Tauri käest kuulsin, et tema pidi kuskilt suure batuudi pealt vette hüppama, kätekõverdusi tegegema jne.
Paar tundi ja mitukümmend kilomeetrit (millest paljud joostes) hiljem oli meil kõik koordinaadid olemas ja võisime lõpp-punkti otsima asuda. Koordinaatide aadressiks muundamine võttis veid aega, kuid varsti oli meil siht olemas ja panime täiega ajama. Alguses muiduigi küll valele poole, kuid taipasime seda peagi ja mõne minuti pärast seisime higistena peakorraldaja ees, kes meile hea uudise teatas – olime esimesed! Auhinaks saime kohapeal ühe pitsa ja valiku veepargi külastuse ja kalapüügi vahel. Valisime kalapüügi Mustal merel, sest see tundus unikaalsem. Millal me reaalselt sinna lähme on seni lahtine, kuid hoidke blogil silma peal ja saate teada!
Peale võistlust läksin osade tiimikaaslastega randa, harjutasin veidi vene keelt ja võtsin päikest. Mõne aja pärast tuli Sergei koos leedukatega, nad olid samuti otsustanud laargis passimise asemel rannamõnusid nautida ning ma ühinesin nendga. Rannas oli ka Karl ja nagu hiljem selgus, siis ka Tauri, aga teda me ei näinud. Vesi oli mõnusalt soe ja päike praadis parajalt, nii et peesitasime kella viieni välja. Siis tuli laagrisse sõita, et osa saada raudteelaste päevale pühendatud talendishow’st.
Talendishow osutus 37. päeval olnud etteastete finaalvooruks, seega paljusid olime juba näinud. Hunnik kitarri saatel tehtud lugusid elust ja tööst siin laagris, mõned tantsunumbrid, näitemängud, tulekeradega zongleerimine, beatbox, räpp, veel laulmist ja veel kitarri. Ilm oli endiselt ilus ja atmosfäär hea, seega kurta ei saa, ainult õhtusöök lükkus natuke edasi. Lõpetuseks saime veel tänukirjad osalemise eest, nii armas J
Õhtu midagi rohkemat ei pakkunud. Ma tegin veel veidi sporti, Tauri kulutas kõvasti WC ust, Karl, Sergei ja Pärt lugesid ja vaatasid filme. Ja ongi ainult kaks nädalat veel jäänud...
