Sportlik laupäev ehk kuidas me jälle lõunasöögist ilma jäime.
Et kõik ausalt ära rääkida alustan täitsa algusest ehk sellest, kuidas Tauri kaks minutit enne äratuskella üles ärkas. Kes ütles, et bioloogiline kell on ebatäpne? Igatahes, kuna oli laupäev, siis lubasime endale luksust minna sööma kell 7:30. Seejärel tuli aga teha paar kiiremat liigutust, et kella kaheksaks spordiriided kotti ajada ja Krasnaja Poljanasse finaalmängudele viiva bussi peale joosta.
Saabusime spordiväljakutele esimestena ja hõivasime kohe korvpalliplatsi – see oli ka ainuke põhjus, miks me üldse kohale läksime. Kui võrkpallis ja jalgpallis olid vene rühmad tõsiselt kõvad võistkonnad kokku pannud, siis korvpall oli neil veidi vaeslapse ossa jäänud ja seega baltlastele võiduvõimaluse andnud. Ja nagu kõik muidugi ka teavad, siis enamus leedukaid on korvpalli käsitsemises päris osavad.
Tegime korraliku soojenduse ja jäime mängu algust ootama. Pidime lõpuks ennast uuesti püsti ajama ja liigutama hakkma, sest kohtunikku ja korvivõrke ei paistnud kuskil. Paarikümne minuti pärast olid nad siiski kohal ja mäng võis alata. Vastased olid üsna suured poisid, lisaks tugevale lauavõitlusele üllatasid nad alguses mitme tabava kolmepunktiviskega, nii et pidime pingutama, et seisu tasakaalus hoida. Seda aga ainult alguses. Siis saime kaitse paremini toimima ja oma rünnakutel leidsime kord korra järel võimaluse palli läbi rõnga ajada.
Lõpuvile kõlades olime 44:27 ees ja võisime võidutantsuga alustada. Hurraa! Baltimaad! Puhkasime veidi ja läksime siis võistkonna ja kõigi toetajatega võiduõllesid nautima. Mmm, see oli mõnus.
Kui tagasi spordiplatsile jõudsime, käis seal tihe võrkpallilahing. Ütlen ausalt, et pole Eesti meistriliiga tasemega kursis, aga mulle tundus, et mõlemad finalistid poleks ka seal punase laterna osas. Esimese ja teise tempo rünnakud, blokid, liblikad, ühtki punkti lihtsalt käest ei antud. Mäng kulges tasavägiselt ja fännid pidid tõsislt pingutama, et omad võidule karjuda. Võitja selgitamiseks läks vaja tervelt viite geimi ja lõpuks võis käed taeva poole sirutada alguses 2:0 taha jäänud Uurali meeskond.
Peale võrkpalli tunnustati kõiki spatakiaadil osalenud ülikoole ja anti kätte võidukarikad. Paar fotojäädvustust ja siis läksime bussi otsima. Selgus, et seda veel polegi ja pidime paar minutit ootama, enne kui koduteele asuda saime.
Tagasi laagrise jõudsime veidi enne nelja, eelnevalt planeeritud kella ühe asemel. Mängude hilinemised ja pikk võrgumäng olid oma osa võtnud ja see tähendas, et söökla uksed olid kinni ja kõhu täitmiseks polnud muud varianti kui muru närida. Olgu, tegelikult oli siiski võimalus puhvetist endale midagi osta ja selle toel õhtusöögini vastu pidada. Mina, Karl ja Tauri otsustasime selle asemel aga sammud hoopis linna poole seada, et seal midagi nosida ja veidi rannas lebotada. Must meri oli seekord eriti soe ja turult soetatud nektariinid ja melon mahlased ja magusad. Elu nagu lill...
Jõudsime õhtusöögiks tagasi ja peale seda enam midagi erilist ei teinud. Otsustasin isegi õhtuse trenni paarikümne kätekõverdusega asendada, nii et Tauri oli ainus, kes veel kõvasti punnitas. Pärt ja Sergei panustasid filmide-seriaalide vaatamisele ja Karl kosutavale dushile ja mõnusale lebotamisele.
Nii see laupäev läbi saigi. Kui nüüd veel väga täpne olla, siis kõigi muude asjatamiste vahepeal pidime veidi oma netiühenduse taastamisega vaeva nägema, sest meie kuuajane leping sai läbi ja selgus, et seda polegi nii lihtne jätkata. Venemaa...
Rainer
