Ärgates, teadsime, et täna on see kaua oodatud päev, kui saame lõpuks mingisugustele paberitele alla kirjutada ning tööle asuda. Hommikusöök söödud saime informatsiooni, et tuleb liikuda busside ära sõidu kohta ning sinna pidi tulema inimene kellel on meie tööload ja lepingud kaasas. Muidugi nii ei juhtunud. Tuli piisavalt oodata, lõpuks saime loa bussi minna ning sõita kohta, kus väidetav töökoht asuma pidi. Ikka suur teadmatus, mis saab...
Kohale jõudes selgus meie rõõmuks, et saamegi lepingud sõlmitud ja asuda tööle, paraku ei läinud ka niimoodi, ootasime seal ning kulus 4 tundi, et 20 inimest saaks paar allkirja antud. Saime oma lepingud viimaks sõlmitud ja juba pidimegi lõunale sõitma.
Sõit kestis 45 minutit, söök söödud ja uuesti tagasi 45 minutit, kus ootasid meid juba ka tööriistad. Tööks on meil jõekalda konstrukstsioonide ehitamine, võib ka öelda, et ladumine. Töökorraldus on hädine, põhimõtteliselt, kes eriti ei viitsinud võisid targa näoga kõrvalt vaadata. Meie üritasime siiski endast parimat anda, meid oli ära tüütanud see tühja istumine, mis siin mõningatel päevadel oli ette tulnud. Meil oli isegi hea meel ennast liigutada. Aeg lendas. Kell sai 18 ning hakkasime liikuma laagri poole õhtusööki nautima, kõht oli tühi. Bussis väikse arutamise järel olime kõik nõus, et venelaste tööpoliitika pole suurem asi ning ressursse ei kasuata maksimaalselt ära. Seda näitab päeavas 3 tundi bussisõitu ning inimestele seismise asemel midagi paremat välja pakkuda, kui on tööaeg.
Söödud ja natuke puhatut oli meil kavas kell 8 jalkatrenn, mis kulmineerus siiski agresiivseks mänguks vastaste vastu. Otsustasime, et jalkaga täna siiski liiale ei lähe ja proovime vahelduseks ära ka leedukate rahvusspordi, milleks on korvpall.
Ja ongi päevake läbi, mille nimel me tegelikult siia tulime, et saaks alustada tööd.
Tauri
