Eelviimase töönädala selgroog käes, hakkame siis seda hoogsalt murdma siinsele kohases tempos. Olen märganud,et viimasel ajal ma enam tööle sõites bussis ei teegi und vaid vaatan aknast juba nukral pilgul välja. Pole enam kaua aega jäänud kui ei näegi enam neid imeilusaid mägesid hommikuses pilvedemassiivis. Pealegi hommikud on siin lihtsalt ilusad.
Tööpäev kulges juba tavapäraseks kujunenud passiivses kuid pidevas tempos, vähemalt meie jaoks. Me pole nii ära kukkunud nagu paljud teised baltlased, kes ei suvatse üldse enam kohal käiagi. Suht ebamoraalne aga mis teha. Õnneks on peale meie veel paar-kolm kindlat leedukat, kes meiega koos on jätkuvalt töölainel. Täna sai Tauri omale tööst vaba päeva kuna toimus järjekordne mingine koosolek, vedas tal. Tema puudumisel otsustas baltlaste vaimne liider Ivan Julm mind kiusama hakata igasuguste jooksvate tööotsadega. Tundsin ennast viivuks nii olulise lülina tööülesannete täitmisel, aga see oli ajutine. Peagi leidsin ennast taas „rannapromenaadil“ päikest võtmas. Tasapisi hakkasime ka oma põhitööga pihta ja lõunaks saime juba pooled oma korvidest täidetud, lihtsalt võimas tempo. Peale lõunat tekkis mul lambist energiapuhang ja tahtsin kohe edasi tööd teha. Vaikselt tõmbasin teised ka käima ning panime kiviliini tööle. Leedukate fantaasialennu tõttu proovisime taas mingit kiirusrekordit ja andsime täiega kuuma. Seekord sai seda tehtud isegi ämbritega. Peab ütlema, et oli päris lõbus energiaraiskamise voor. Sai vahetatud leedukatega õhtusi plaane ja selgus, et meie mõtted liikusid sama radu pidi.
Õhtusöök. Peale seda tulid leedukad lausa meile ukse taha, et semud, stardime peatselt meie kodupubisse „Mihhailovitši.“ Ega’s midagi, tuligi sammud sinnapoole seada. Mulle oli see uudne kogemus, kuna ma vist ainukesena polnud seal varem käinud. Päris vinge atmosfäär valitses siseruumis, mille tingis ruumi täitev remonditavaar. Võtsime esimese raundi kurgukangeid ja istusime õue. Peab ütlema,et väga õdus atmosfäär valitses seal palmide all. Kohal olime meie ja leedukad, oli mõnus sumin. Tehti veel teinegi raund jookidega. Seekord liialdama ei hakatud ja sätiti juba mõistlikul ajal laagrisse tagasi. Tauri leidis omale kiivri ja vedas selle koju kaasa nagu väike laps veab kassipoegi. Kodus ootas meid Tauri linnast toodud arbuus. Ei hakanud selle lahendamisega viivitama ja tegime kohe püha õhtusöömaaja otse meie uste juures õues. Karl lõikas arbuusi nagu pereisa leiba ja meie silmad särasid ootusest hambad sinna sisse lüüa. Arbuus kadus nagu hundikurku ja teised sättisid end magama. Kuidagi läks nii, et mina ja Tauri jäime õue õhtut pikendama sihvkade ja viimase õllega.
Lõpuks pidime meiegi alla vanduma unele ning tõmbasime joone alla melukale õhtule. Oli lahe, soovitan teistelegi – tulge külastage kohalikke illegaalseid pubisid.
