Hommik nagu ikka algas söömise ja kasimisega. Tundub, et vähemalt ajutiselt on spordilaine meist kaarega mööda loksunud, sest isegi Rainer jättis juba teist päeva hommikuse spordi vahele, rääkimata teistest.See kolimine on meid tõesti liiga mugavaks teinud, näeb ju aknast söögijärjekorda ning ega naljalt keegi enam sinna seisma minema väga ei kipu. Lisaks hommikusöögile saime ka lõunasöögi pakituna mercedes bens’i kilekotti. Ees oli ootamas lubatud rannas vedelemise päev.
Enne bussiminekut peeti maha suht pikk loeng linnas käitumise teemal, sihtgrupiks eelkõige aserbaidžaanid vms, kuna nendele vabade käte andmine tähendab kaost, nagu loomaaed. Igatahes viidi meid linna ja rannast umbes poole tunni jalutuskäigu kaugusele, taaskord tuleb vist tänada vene loogikat.J Randa jõudes valgusid seltskonnad suht laiali või vähemalt mulle tundus nii, igatahes meie irdusime täielikult otsides kaugemalt kohta kus pikali visata.
Ujumas käisid Karl ja Rainer.
Lõpuks me loobusime üldse sellest ja jalutasime hoopis tagasisuunas linna poole. Mainimata jäi, et ilm oli kõike muud kui rannailmaks kohane. Jõudsime Marti hotelli ette ja ajasime ta ka õue. Patseerimisme turu suunas ja teepeale jäi üks meeldiv veinibaar, kuhu tuli sisse põigata. Dringid sees ja vähemalt mulle tundus, et minu päev oli käima tõmmatudJ Turul proovisime kõike söödavat kuid ei ostnud midagi. Hakkasime hoopis otsima mõnd meeldivat kohta, kus saaks end maha istutada. Seks ajaks oli juba vihma tibutama hakanud ja sadu aina tihenes. Lõpuks leidsime sobiva koha ning paduvihmas tuli teha ka lõpuspurdi moodi liigutusi, et kuivaks jääda. Sinna me jäimegi ning lasime kesvamärjukesel ja muul kõrvasel hea maitsta. Vahepeal helistati meile, et kas soovime tänu halvale ilmale varem koju naasta – kindlasti mitte oli ühene vastus. Tiksusime randa tagadsi ja tegime väiksed soojad eined ning ootasime vihma vähenemist, kuid seda ei juhtunud. Marti läks käterätikuvarjus hotelli ja meie sihiks oli jõuda tagasi veinibaari, ring sai täisJ Seal tegime mitmed ringid veini ja jaurasime müüjaga. Olemine oli väga meeleolukas tingituna vägijoogist ja läbivettinud olekust.
Lõpuks andis vihmgi veidike järgi ja läksime turule arbuusi ja virsikuid ostma. Sai ostetud lõpetuseks mitmepeale ka suur õllemürsk ing jalutasime kokkulepitud bussile mineku kohta. Otsustasime kaubanduskeskuse ette chillima jääda (loe- aega parajaks tegema jääda). Meenus ka, et pidime Taurile apteegist ravimeid ostma. Järjekorras seistes hakkas meie selja taga olev kohalik vindine mees mind nähes küsima, et kas olen sportlane vms. Valetasime talle, et olen kuulitõukaja ja ta kohe sulas või ma ei tea mis tal hakkas aga oli vaja mind kohe embama hakata. Piirdusin vaid kahe korraga, siis üritasin vaikselt eemalduda. Ravimid käes liikusime bussi ja saime ludinal koju tagasi.
Ees ootas paaritunnine chill-häng enne kui süüa sai. Mul oli veits paha olla ja tegin hilise lõunauinaku.Teised tagusid kaarte ja panused olid kõrged, nimelt mängiti kätekõverduste peale. Neid kogunes kõigile õhtuks kuskil saja ringis. Mina lugesin õhtul oma da vinci koodi ja läksin magama.
Pärt
