Ja ongi meie töölaager läbi.

Viimaseid päevi me blogis enam kajastama ei hakka, sest rongisõit pole rääkimist väärt. Mõtlesime, et võib olla kirjutame epiloogid. Meil jäi viies juuli kahe silma vahele ning tänaseni seda polnud. Nüüd oleme oma tegemistest ma arvan, et isegi suurepärase ülevaate andnud ja seiklus Venemaal hakkab lõpule jõudma. Peatse kohtumiseni!

Viiekümne viies päev!

No hommik polnud taas päris my cup of tea. Ega vist meist kellegil polnud, välja arvatud Sergeil, kes läks eile õigel ajal magama. Toast väljudes valdas mind masendus kuna me olime ilma hoopis halvaks joonud. Midagi oli ilmselgelt öösel valesti tehtud sest vihma kallas nagu oavarrest. Hommikusöök veeres suus ringi nagu saepuru. Õnneks sai voodisse tagasi minek üle elatud ning oli plaanis edasi magada. Sellega ei andnud venitada ja juba ma magasingi õndsat und. Kell 10 silmad avades mõtlesin rõõmsalt, et tund aega tagasi pidanuksime me tööriided üle andma. Mind valdasid suht ükskõiksed tunded selles osas, et me sisse magasime. Kuid polnud hullu, meie vaimne liider Ivan tuli karjudes juba meie juurde, et nüüd saab riided ära anda. Mis seal ikka, riided näppu ja jooksime läbi vihma meile kalliks saanud disainriideid loovutama. Läks ladusalt. Sergeil oli müs kadunud ja Tauri helde inimesena loovutas oma nokamütsi talle.

Novot, saabuski juba lõunasöögiaeg. Oh elukest kus meil tõmmati sellega päev käima. Kuigi Rainer ja Karl said juba söögi kätte siis võtsid söögitädid ette minu ja hakkasid hädaldama,et neid polevat teavitatud, et me lõunat nüüd siin sööme. Kiiresti tehti telefonikõne ja saime ikkagi söögi lõpuks kätte. Mul hakkab tekkima tunne, et ma olen liiga hästi neile seal köögis meelde jäänud kuna see pole esimene kord kui just mulle mingit süvateemat ajama hakatakse.Tauri pakkus välja variandi, et minuga on lihtne rääkida kuna ma kohalikku keelt ei valda ja vastan igale asjale vaid – da=jah. Laekus info, et nüüd just täna tahetakse meist filmistaarid teha ja buss stardib üllatus-üllatus suht kohe. Nii nagu me ikka oleme kõrgemate jõudude poolt lükata-tõmmata olnud, tehakse seda päris lõpuni välja. Mõtlesime, et no okei aga tahtsin enne pesemas ära käia. Selgus, et peame meile antud vene raudtee logoga puhtad särgidki selga panema. Tundus olema viisakas film. Asjalood aga tegid 180 kraadise pöörde ja taheti meid hoopis tööd rügamas näha. Selleks pidime oma tööriided tagasi võtma. See ajas ikka maruvihaseks,mõtlesime üritust boikoteerida aga Ivanile tehti ülevalt poolt telefonikõne ja olime sunnitud viisakuse säilimiseks riided võtma ja bussi peale minema. Aega ju polnud ja pidime teel olles riided vahetama. Jõudsime ühele suvalisele objektile, kus meid ees ootasid juba teised näitlejad. Tundus, et castingu peale aega ei raisata ja saab kohe rambivalgusse. Pidime filmis etendama massistseeni tellingute kokkupanekust. Keegi staaritsema ei hakanud ja saadi hakkama ühe duubliga. Peale seda kohe bussi tagasi ja koju. Peaks veel mainima, et algselt võõra bussiga starditud vahetati see meie oma vastu poolel teel välja. Meie bussijuht – Saatan – on ikka nii armsaks saanud. Kes teab, ehk oli see meie viimane sõit temaga. Võtab lausa härdaks. Teen väikse pausi.

Nii, tagasi. Sisetunne ütles, et peaks ülejäänud päeva ära kasutama tehes viimaseid shopinguüritusi. Karl ja Sergei tõttasid kohe suure poe suunas meelepäraseid söögi/joogiasju tooma. Mina ja Rainer läksime poode kammima. Oli lausa hurmav jalutuskäik. Tegime oma trajektoori meelega mööda väiksemaid tänavaid, et näha veel nägemata kohaliku elu näiteid. Silm puhkas, oli täitsa kuurortlinna meenutav vaatepilt. Astusime mõnele poole sissegi, et ka interjööri kaeda.

Peagi saabus aeg kodutee jalge alla võtta, et õhtusöögist mitte ilma jääda. Söök maitses väga hästi. Õnneks saime jälle borši nii, nagu ka lõuna ajal. Keefir oli täna kohe eriti hea. Suure õndsusena saabus teave, et meie palk on kohale jõudnud. Passid näppu ja järsi seisma. Kuid nagu ikka siinne asi käib, ka seekord jäi asi lünklikuks. Ilmnes, et täna antakse jällegi vaid osa rahast ning viimase osa saame homme. Positiivse uudisena saime teada, et meile anti ikkagi boonust, millega tagati üldsumma märkimisväärne suurenemine.

Tasapisi hakkavad mõtted rändama kodumaale sealse argielu suunas. Pole ka ime, ainult kolm ööd veel siin laagris ja olemegi läinud. Kuidagi minoorseks on kogu laagri õhkkond läinud. Trenni ei tehta enam ammu, vaid vähesed tugevamad on alles jäänud. Ka meie Rainer on nende seas, au talle.

Hilisõhtul veetsime aega veel filmide seltsis ja tasapisi muutis unemati meie silmalaud aina raskemaks ja raskemaks kuni tuli talle alla vanduda.

Pärt

Viiekümne kuues päev!

Viisteist sekundit kuulsust ehk laagri lõpetamine

Ei tea, kas see oli raha-ootusest, lõppkontserti ärevusest või lihtsalt harjumusest, aga igatahes mina lõin silmad 6:35 lahti, hoolimata sellest, et tööle minema ei pidanud ja kuskile kiiret polnud. Sain siiski Une-Matil sabast kinni ja suutsin veel tunnikese puhata. Ärkasin selle peale, et Karl end sööma sättis ja ronisin ka voodist välja. Varsti selgus aga, et enne poolt üheksat sööma ei saa, sest meid ootas ees laagri lõpetamine ja lõunasöök oli asendatud hilise hommikusöögiga. Karl tuli seda meile ütlema, endal saiake käes ja naeratus näol, sest ta oli kuidagi end ikkagi sööma sahkerdanud. Tauri läks sama üritama, sest tema pidi kahkeksast minema Venemaa Raudtee tähtsate ninadega kohtuma. Kuidagi sai temagi kõhu täis ja minema, meie jäime sööki ja samas ka eile saamata jäänud osa palgast ootama.

Söök tuli enne kui palk. Enne palka tuli ka uudis, et ummikute kartuses oli meie väljasõit laargi lõpuaktusele varasemaks lükatud. Tekkis lausa kartus, et peame raha õhtuni ootama, kuid õnneks jõudis meie tööandja esindaja täpselt enne bussi väljasõitu ja nii saime kukrud punni.

Saatan tõestas ennast taaskord ja jõudsime poolteist tundi enne kontserti algust sihtpunkti ehk Sotši jahisadama juurde. Otsustasime päikese käes praadimise asemel (jah, siin on endiselt soe ja mõnus) veidi varjus jalga puhata ja külma õllega end turgutada. Meiega liitus ka Tauri, kes oli julgelt tähtsatele onudele-tädidele oma muljeid jaganud. Loodetavasti ei ole viimased Jakunini avaldused sellega seotud.

Kella kaheks läksime kontsertsaali Festivalnõje, mis kujutas endast uhket ja avarat merele avatud seinaga ja puidust istmetega ehitist. Meie istekohad osutusid väga headeks ja seega asusime rõõmsalt etenduse algust ootama. Etendus kujutas endast suures osas kõigi brigaadide tänamist ja tublimate tunnustamist. Ka mulle avanes võimalus laval käia, sest korraldajad olid korvpalli võitmise eest igale Baltimaale diplomi valmis teinud. Meeldiv pugemine.

Peale autasude kättesaamist algas show-osa, mis kujutas endast kuue mehe ja ühe veetleva naise humoorikaid sketše malevast ja Venemaa elust-olust. Täitsa mõnus vaatamine, kuigi osa asju jäi keele- ja kultuuribarjääri taha. Ses suhtes oleks tants või laul kindlasti parem olnud, aga keegi otseselt ei nurisenud.

Kontsertsaalist viis buss meid tagasi laagri poole, kuid mina ja Tauri ühes pundi leedukate ja lätlastega otsustasime Adleri keskuses maha hüpata. Kui teised läksid turule suveniire hankima, siis meie otsustasime hüpermarketist õhtuks kraami varuda. Kassajärjekorras nägime paari leedukat, kes teadsid rääkida, et varsti saab peterburglaste bussiga koju. Ronisime siis meiegi peale, kuid enne minekut tuli ennast veel korra välja ajada, et buss käima lükata. See käis ruttu ja varsti olime laagris. Kell oli selleks ajaks juba õhtusöögiks sobivaid numbreid näitama hakanud ja seega käisime kiirelt vatsakesi täitmas, et siis oma laagrituttavatele meeneid jagama minna. Päevasel kontsertil oli Marti meie suveniirivarusid korralikult täiendanud, nii et käisime kotikesega ringi nagu päkapikud. Esimene ring oli heade laste osas küll üsna nigel – enamus oli vist veel linnas. Me ei lasknud end sellest liialt heidutada ja suunasime tähelepanu kaasbaltlastele, kellega sai kõigepealt särke ja muud pudi-padi vahetatud ja siis ühise peolaua taga istutud. Vahepeal naasesid laagrisse ka teised elanikud, mis tähendas võimalust oma meenetekollektsiooni rikastada. Tegime kõigiga veel mitme fotoalbumi jagu pilte, et siis edasi jaurata.

Kesköö saabus üsna ruttu ja kõik peale seda juhtunu võiks olla juba järgmise päeva jutt, aga kuna laupäev tõotas mitmeid seiklusi, siis mainin ära, et öö viis meid laagri erinevatesse nurkadesse, vestlema ja muljetama ja Vana Tallinnat mekkima nii vanade sõprade kui ka uute tuttavatega ning voodisse jõudis enamus meist alles hommikuvalguses. Tore laagri lõpetamine oli.

Rainer

Viiekümne neljas päev!

Viiekümne neljas päev ehk tühja passimine ehk viimane tööpäev

Hommik ei olnud igav, tavaline ning kiire, ei midagi uut. Mis aga oli uus hommiku meelsuse, oli tõsiasi, et see oli viimane tööpäeva hommik! Seda me muidugi hommikul ei teadnud, vähemalt mina ei olnud kindel, kuna eile ei käinud tööl.

Nagu ALATI, meie kiuste, pärast sööki tuli buss ja meie liikusime Krasnaja Poljanasse tööle. Tööpäev oli raske, juba eelmine päev öeldi, et täna midagi ei toimu. Mida see tähendab? See tähendab, vaatamata meie innukusele, tööd me teha ei saanud, vähemalt alguses. Istusime kaua laotud kaunikesel ehk siis müüril ja võtsime päikest. 

Ei tahaks küll sidesõnu üleiliiga korrata, kuid siiski, see tähendas meie jaoks kella 8st 1ni mõttetut passimist, mida ma nimetaks lõuna ootamiseks. Tegime kauneid pilte, võtsime päikest ja loopisime kive jõkke.

Käisime lõunat söömas üle ’’silla’’. Kui tavalielt sõitsime bussiga 2 km, ümber jõe käänu ja üle silla, siis täna võtsime teoks ja läksime üle raudtala sööma. Oli jällegi kord uus elamus, mis omakorda tähendab tohutut rõõmu meie jaoks! Söök oli nagu alati ja seega kuna meil oli palju aega, sõime ära ning läjksime õue maja varju lamama. Kui lõpuks tööle tagasi jõudsime oli viimse päeva lõpuni vaid 3 tundi! Te lihtsalt ei kujuta seda rõõmu ette! Vaatamata sellele et rõõma peaks me meeli valdama, siis oli põhiline mõte meie peas – veel kolm tundi seda aju pehmenemist!? Ei Taha! Ei Jaksa!

Objektile jõudes, mõtlesime puhata, kuid sellest ei tulnud midagi välja, meil on uus objektijuht, kes suunas meid kohe tööle. Seda seepärast, et kell 11 pidi tulema järjekordne kontroll, kuid lõpuks alles kell 4. Seega meie asiseks näitlemiseks sai ülesanne kuis meie eestlased loobime kive KAMAZi kasti. Ma loodan, et te kõik näete selle tegevuse mõttetust ja jagate meie hämmastust.

See nali tehtud ja töö läbi saime KOJU! VIIMANE PÄEV ON LÄBI! See aga omakorda tähendab ju tähistamist. See aga eeldas kiiret söömist, veidi ajaveetmist ning seejärel võtsid eestlased nõuks minna Mihhailovskoja baari. See küll on ehituses, kuid sortiment on meie nõudlusele piisav, saab viina, õlut, limonaad ja konservi vastavalt vajadusele. Sealne omanik, vist, isegi kiitis meid suunurgast, et baltikumi inimesed on ikka viisakad, küsivad kas ikka võib ja mis maksab, seejärel alles võtavad asjad ja tulevad viisakalt leti äärde. Samal ajal kui venelased räusates kambakesi tahavad poole kaubaga välja joosta. See jutt oli muidugi noorte tööoliste kohta. No muidugi peab mainima, ei tea kas hea või halb, aga baltikumi kui tervikut, juba osatakse ära arvata. Oleme korraliku eeltöö teinud.

Mihhailovskoja reis läbi, otsustasime laagrisse naasda. Laagris aga kuuldu järgi pidasid leedukad ja lätlased suurt pidu. Mida see aga meie jaoks tähendas oli uut kohta kuhu tuleb minna. Seega olime veidi aega nendega, lõime ka nendega paar õnnitlevat pitsi kokku ning vähemalt mina tulin magama. Kui on veel midagi väga olulist vaja mainida siis teeme seda tulevikus.

Nüüd kui päeva kirjeldus on läbi oleks vist aeg rääkida palgast. Hommikul ajas Ivan, meie natšalnik, pabereid meie seas, uuris meie aadresseid jne. Seejärel, jällegi vaid kuulduste järgi, läks ta linna pabereid korda ajama. Pärast lõunat saabus ta meie rüppe. Selgus, et käib arutelu kas meile maksta boonust või mitte. Lõpuks selgus see, et ei sainud seda. Palka tuleb meile üldsummas 21000 rubla. Igaljuhul olime positiivselt üllatunud, kuna meie ootused olid õnneks madalad.

Seega mis seal ikka, alla nädala on koduni jäänud, tööd enam tegema ei pea. Ootame kõik juba endi koduste nägamist. Kõike jõudu nii teili kui meie ning teisipäeva õhtul juba näeme osasid teist.

Karl 

Viiekümne kolmas päev!

Silmi avades selgus, et täna tuleb tõesti ilus ja päikseline ilm, sellest järeldub ka, et tööle polnud mõtet magama minna ja suunduksin rõõmsama meelega ranna poole. Muidugi ka mu küünarnukk ei võimaldanud tööd teha, seega mina tööle ei läinud. Karl avastas samuti vetsus käies, kui tore on number kahte tehes puhast vett oma kehast väljutada. Tema otsustas samuti, et loobub väsitavast tööpäevast. Sergeil oli samuti veel eelnevast päevast natuke paha olla ning ka tema rakendas koju jäämise plaani. See kõhuviirus, mis siin möllas on lõpuks kõik eestlased läbi käinud. Tänased töölised olid seega Pärt ja Rainer.

Karliga otsustasime, et nüüd on õige aeg teha ainult rannapäev, seda me pole suutnud viiekümne kolme päeva jooksul teha. Sergei jäi puhkama koju. Ja nii oligi, pool kümme hakksime seiklema ranna poole, käisime läbi turult ning ostsime lõunaks puuvilju – viinamarju, nektariine ja banaane. Hommikul oli rand paksult inimesi täis ja hea, et me endalegi kohad leidsime, kus beesitada. Must meri oli täna eriti sinine ja rahulik. Kaunis vaatepilt. Määrisime ennast paksult õliga kokku ning asusime oma jumet muutma.

Meie kõrval pikutas üks tunneli ehitaja ning sain jällegi uusi teadmisi Venemaast ja tunnelitest, mida siin eriti rohkelt tehakse. Näiteks kuulsime jälle korruptsiooni jutte, kuidas siin kõige kallim eksam ülikoolis on füüsika ning selle maksumus on 15000 rubla. Sõjaväest ära ostmine maksab 100000 jne. Ühesõnaga on siin riigis oma hind kõigel. Magasime, käisime ujumas ja pikapeale avastasime, et meie reied, mis pole siin veel päikest näinud on muutunud roosakaks. See oli umbes nelja paiku. Arvasime, et targem on rannast lahkuda, nii ka tegime. Päike oli uimaseks ja loiuks teinud. Laagripoole kõndimine osutus parajaks piinaks. Karl soovis Mihhailskovast ühe külma õlle võtta ning ma ühinesin temaga, kuid võtsin õlu asemel limonaadi. Oleksin samuti eelistanud meelsasti õlle, kuid arvasin, et targem on mitte seda juua, sest käe paistetusele see kõige parem poleks.

Jõudsime laagrisse ja meie tublid töölised olid juba kodus. Käisime pesemas ja hakkasime enda reisi aloe kreemiga tohterdama. Meil olid reied totaalselt ära põlenud, istuda ning astuda oli paras piin. Tööl nagu ikka keegi tööd ei teinud, mängiti veesõda ja Rainerile see mõte eriti ei meeldinud ning ta olevat päris näevi läinud ja paar krõbedamat sõna öelnud. Eestlane tahab ikka korralikult tööd teha!

Õhtuks oli kõigil juba kõht enamvähem korras ja saime rahulikult unne suikuda.

Tauri

Viiekümne teine päev

Ei hakka seekord pikka ja poeetilist sissejuhatust tegema ja ütlen lisaks veel kohe ära, et ega täna midagi väga erilist ei juhutunud. Seega kui sul on midagi paremat teha kui meie blogi lugeda, siis võid südamerahu ja teadmisega, et me kõik elus ja terved oleme, oma asju toimetada. Või siiski?

Hommik oli tavaline, miski ei reetnud viimase nädala algust kuni selleni, kui Pärt enne töölesõitu teatas, et tema täna ei tule. Ta oli öösel halvasti maganud ja lisaks peibutasid teda veel mõned poed, millest eile mööda sai jalutatud. Ühesõnaga tööle jõudsime neljakesi. Tööle hakkamine venis taaskord võrgust korvide ja teglikult ka motivatsiooni puudumise tõttu. Kui teised nautisid lamavat asendit siis mina läksin korvipunujaid ergutama. Varsti oligi asi valmis ja saime seda paika sättima hakata. Kui vahepeal käis meie tegemisi vaatamas ja eelnevatel päevadel-nädalatel tehtud töö mitte nõuetele vastavust kommenteerimas lausa brigaad ülemusi, siis selleks ajaks kui meil korvide asendi korrektsuse jaoks jah-sõna vaja oli, olid kõik kadunud. Seega istusime taaskord niisama. Varsti sai minul ja Karlil passimisest villand ja otsustasime vähemalt natuke enne lõunat ära teha. Nii ka läks. Kuna Tauril on endiselt käsi paistes ja veidi valus, siis tema otsustas päiksevõtmise kasuks ja Sergei veetis halva enesetunde tõttu pikemalt aega kuivkäimlas.

Pealelõunane aeg ei toonud ülemuste osas muutust ja seega otsustasime isetegevuse kasuks. Hakkasime vaikselt korve täis laduma ja kuna paljud erilist tööindu üles ei näidanud, siis päeva lõpuks neid kahjuks valmis ei jõudnud. Vähemalt on homme hommikul midagi teha.

Tagasi laagrisse jõudsime alles õhtusöögi alguseks, viivituse põhjuseks bussi hilinemine meie töökohta ja suur ummik tagasiteel. Kahjuks ei tea, mis ummiku põhjustas, tundus üsna suvalise koha peal olevat. Laagris tervitas meid pügatud peaga Pärt (ilus vaadata koheJ) ja lühike sööklajärjekord. Seega käisime kiirelt pesus ja ruttasime kõhte täitma. Minul ja Tauril läks eriti hästi, sest lisaks kuklile saime pärast veel pannkooke. Mmm, need olid maitsvad.

Sergei tundis ennast endiselt halvasti ja jättis söömise vahele ning puges voodisse. Ka meie olime peale sööki tubased ja vaatasime filmi. Kui tahad teada millist, siis guugelda Michael Oher’i nime. Film oli piisavalt pikk, et väljas jõudis pimedaks minna ja veekraanide kinnikeeramise aeg lähemale tulla. Teostasime õhtused toimingud ja asusime Une-Matit ootama. Mina ja Tauri ostsustasime teda lausa välja otsima minna. Peale väikest tiiru spordiväljakute juurde ja tagasi oli ta juba lähedale jõudnud ja puistas oma liiva meie silmisse. Nii see päev meil lõppeski...

Rainer

Viiekümne esimene päev

On pühapäeva algus ja tähistame seda hommikusöögiga. Päeva plaan on meil linna minna šhopingule ja randa.

Mõeldud-tehtud. Peale hommikueinet tuhises Tauri meie tuppa väitega, et 5 min pärast läheb buss linna. Saaksime jalavaeva tublisti vähendada.Kordus eelmise nädala peojärgne hommik. Kargasime püsti ja tormasime välja, kuid seekord saime bussile. Ent oh imet, selgus, et buss liigub hoopis vastassuunda, seega saime linnamineku maad lühendada vaid 500 meetri võrra. Jalutuskäik möödus üsna ladusalt. Vaatasin isegi kella ja tuleb tõdeda, et oleme füüsilist tööd tehes tublisti arenenud ning samm on reipamaks muutunud.

Linnas hakkasime kohe mööda Lenini tänavat poode kammima. Ega suurt midagi leida ei õnnestunudki. Poemüüjad on ikka väga löödud nägudega kui poest tühjade kätega väljuda. Samas on tore ka see, et nad ei hoia oma pettumust vaka all, vaid annavad sellest otsekohe haledal toonil teada. Vahelduseks oli mul aega märgata põõsa taga lendavat liblikat pingsalt seiravat kiisupoega. Aeganõudev on see poodlemine, arvan, et paar tundi kulus ära. Oli aeg ka keha kinnitada. Otsisime tükk aega hatsipurit kuid lõpuks maandusime meile tuttavasse kohvikusse, kus olime meie reisi alguses Martiga käinud. Söögi vahele sai nautida „kvaliteetseid“ muusikavideoid MTV kanalilt. Oli meeldiv söömaaeg. Peale seda oli aeg siirduda rannapromenaadile kus tõdesime, et ka täna on lained väga suured. Mina ja Tauri jäime kaldale ja vaatasime kuidas teised end lainetel peksta lasid. Vahepeal käisime kahekesi väiksel poodlemistuuril, saime vaid paar külmikumagnetit. Korra läks ka vihmale aga see ei rikkunud päeva. Peale ujumist seadsime sammud turu poole. Vahepeal jõudis Sergei ühe wrapi keresse keerata. Tundus, et Karl tegi endale lainetes hullates veidi liiga ja ta otsustas juba ees koju minna, teades, et meie eesmärk oli edasi shopata. Turul paelus meid koheselt maitseainete lett. Meeldiv mammi müüs meile vajalikku kraami ja segas kohapeal juurdegi. Kolasime turul mitu tiiru. Pakuti ka kohalikku lembejooki – satšat. Seda lausa nii mitmel korral, et lõpuks hakkas närvidelegi käima. Tundus, et eriti Rainerile ja ka Taurile oli puskarimüüjate jutt mokkamööda ja nad ei suutnud kiusatusele vastu panna ning pea alati nendega vestlusse astuda.

Ka turul veetsime pea 2 tundi, kuid lõppude lõpuks saime koduteele asuda. Vahepeal püüdis Rainer fotokaga ilusaid kaaderid.Nägime üht jalaimplantaadiga joodikut maas istumas ja see tuli kohe eripärase nurga all filmile saada. Mulle meenus miskipärast kohe dagö laul teine kadriorg, loodan, et kes selle videot näinud on, see ka mõistab. Õnneks meil vedas ning vähem kui poolel teel saime juhuslikult meist mööduvale bussile. Seal sõitsid meie laagri rahvas, valgevenelased jne. Ju tänu neile meid peale võetigi. Kõvasti vedas sest jalad olid ikka päris pehmed päevasest jalutamisest.

Saimegi laagrisse õigeaegselt. Käisin pesemasära ja oligi aeg söögijärjekorda joonduda. Söök maitses ülihästi.On ju teada, et tühi kõht on kõikse parem kokk. Lisada sinna juurde veel väsitav päev ja tundubki pea ükskõik, mis söök kui jumalik neste. Teise toa rahvas käis leedukateltfilme laenutamas, et sellega oma õhtut sisustada. Ka mina Sergeiga hakkasime üht filma vaatama. Peale viit minutit ma juba magasin, ega mäleta sest filmist ööd ega mütsi. Jääb vaid üle oletada, et ka teised peale kinoõhtut magama läksid, et homme värskena viimasele töönädalale vastu astuda.

Pärt