On pühapäeva algus ja tähistame seda hommikusöögiga. Päeva plaan on meil linna minna šhopingule ja randa.
Mõeldud-tehtud. Peale hommikueinet tuhises Tauri meie tuppa väitega, et 5 min pärast läheb buss linna. Saaksime jalavaeva tublisti vähendada.Kordus eelmise nädala peojärgne hommik. Kargasime püsti ja tormasime välja, kuid seekord saime bussile. Ent oh imet, selgus, et buss liigub hoopis vastassuunda, seega saime linnamineku maad lühendada vaid 500 meetri võrra. Jalutuskäik möödus üsna ladusalt. Vaatasin isegi kella ja tuleb tõdeda, et oleme füüsilist tööd tehes tublisti arenenud ning samm on reipamaks muutunud.
Linnas hakkasime kohe mööda Lenini tänavat poode kammima. Ega suurt midagi leida ei õnnestunudki. Poemüüjad on ikka väga löödud nägudega kui poest tühjade kätega väljuda. Samas on tore ka see, et nad ei hoia oma pettumust vaka all, vaid annavad sellest otsekohe haledal toonil teada. Vahelduseks oli mul aega märgata põõsa taga lendavat liblikat pingsalt seiravat kiisupoega. Aeganõudev on see poodlemine, arvan, et paar tundi kulus ära. Oli aeg ka keha kinnitada. Otsisime tükk aega hatsipurit kuid lõpuks maandusime meile tuttavasse kohvikusse, kus olime meie reisi alguses Martiga käinud. Söögi vahele sai nautida „kvaliteetseid“ muusikavideoid MTV kanalilt. Oli meeldiv söömaaeg. Peale seda oli aeg siirduda rannapromenaadile kus tõdesime, et ka täna on lained väga suured. Mina ja Tauri jäime kaldale ja vaatasime kuidas teised end lainetel peksta lasid. Vahepeal käisime kahekesi väiksel poodlemistuuril, saime vaid paar külmikumagnetit. Korra läks ka vihmale aga see ei rikkunud päeva. Peale ujumist seadsime sammud turu poole. Vahepeal jõudis Sergei ühe wrapi keresse keerata. Tundus, et Karl tegi endale lainetes hullates veidi liiga ja ta otsustas juba ees koju minna, teades, et meie eesmärk oli edasi shopata. Turul paelus meid koheselt maitseainete lett. Meeldiv mammi müüs meile vajalikku kraami ja segas kohapeal juurdegi. Kolasime turul mitu tiiru. Pakuti ka kohalikku lembejooki – satšat. Seda lausa nii mitmel korral, et lõpuks hakkas närvidelegi käima. Tundus, et eriti Rainerile ja ka Taurile oli puskarimüüjate jutt mokkamööda ja nad ei suutnud kiusatusele vastu panna ning pea alati nendega vestlusse astuda.
Ka turul veetsime pea 2 tundi, kuid lõppude lõpuks saime koduteele asuda. Vahepeal püüdis Rainer fotokaga ilusaid kaaderid.Nägime üht jalaimplantaadiga joodikut maas istumas ja see tuli kohe eripärase nurga all filmile saada. Mulle meenus miskipärast kohe dagö laul teine kadriorg, loodan, et kes selle videot näinud on, see ka mõistab. Õnneks meil vedas ning vähem kui poolel teel saime juhuslikult meist mööduvale bussile. Seal sõitsid meie laagri rahvas, valgevenelased jne. Ju tänu neile meid peale võetigi. Kõvasti vedas sest jalad olid ikka päris pehmed päevasest jalutamisest.
Saimegi laagrisse õigeaegselt. Käisin pesemasära ja oligi aeg söögijärjekorda joonduda. Söök maitses ülihästi.On ju teada, et tühi kõht on kõikse parem kokk. Lisada sinna juurde veel väsitav päev ja tundubki pea ükskõik, mis söök kui jumalik neste. Teise toa rahvas käis leedukateltfilme laenutamas, et sellega oma õhtut sisustada. Ka mina Sergeiga hakkasime üht filma vaatama. Peale viit minutit ma juba magasin, ega mäleta sest filmist ööd ega mütsi. Jääb vaid üle oletada, et ka teised peale kinoõhtut magama läksid, et homme värskena viimasele töönädalale vastu astuda.
Pärt
