Lõpuks puhkepäev, mis algas peale 4 tunnist und. Äratus oli varajane kuna tänane päev nägi ette korvpalli turniiri jätkumist.(muidugi uinusime tavalisest hiljem, sest oli vaja reedet tähistada) Mäletatavasti olime saavutanud võidu eelmisel nädalavahetusel Armeenlaste üle. Hommik oli uimane ning mõnel poisil õlust ka ainevahtus kiiremaks muutunud. Mina üritasin enne mängude algust igal võimalikul moel unetunde juurde saada. Sellest eriti midagi välja igatahes ei tulnud.
Krasnaja poljanale jõudes selgus, et täna ootab meid ees veerandfinaal, kaotuse korral sõidame kohe koju, võidu puhul jätkme ning on tulmas poolfinaal, kui õnnestub ka poolfinaal võita saame järgmisel nädalal finaalis mängida, poolfinaalis alla jäädes tuleb täna pidada kolmanda koha mäng . Järelikult pidi tulema üsna väsitav ja põnev hommikupoolik, kus kõik rahvused üritavad endast maksimumi välja pigistada. Meie alustasime hommikut mingisuguse vene ülikooliga, mille nimi mul hetkel ei meenu. Erilist pinget mängu ei tekkinudki ning me võitsime pea 20 punktiga . Olime kindlalt poolfinaalis. Tekkis kolme tunnine paus, mille käigus toimusid teiste duellid. Sisustasin selle mõnusa unega. Ärgates selgus, et meie vastasteks on Siberi poisid. Nad olid päris hästi mänginud ning arvasime, et tuleb tasavägine võitlus. Rõõm oli vaadata, kuidas korvid tulid lihtsalt ja Mantase korvpalli strateegia kandis märkimisväärselt vilja. Mängu lõppseisuks jäi 14:59. Viimased kaks punkti, mis vastased said olid puhtalt ilu numbrid, loovutasime mänguvahendi, et üks Siberi poistest saaks palli jõhkralt laua põrkest rõngasse sisse suruda. Emotsioonid olid laes – oleme jõudnud finaali.
Päev jätkus ning saime laagrist läbi käia, ujumise asjad võtta ja bussiga linna kärutada. Linna otsustasid minna mina, Rainer ja Sergei. Karl pidi juba seal olema. Tema ei tulnud hommikul meie mängule kaasa elama. Ta läks randa päikest püüdma. Pärt loobus ning otsustab, et teeb kerge uinaku. Meie, kes me linna suundusime oli suur soov midagi halmba alla saada. Lõuna oli pallimängu tõttu vahele jäänud. Otsustasime, et lähme kohta, kus Rainer ja Sergei varem Martiga käinud olid. Seal pidid olema head saiakesed. Saiakesi me sealt ei leidnud, küll aga otsustasime võtta eined. Sergei valis salati kaalu ja hinna vahelise suhte kaudu. 400 grammi salatit. Kahjuks sai ta vaid viilutatud kurgi, tomati, natukene tilli ning ühe salatilehe. Meie Raineriga võtsime alustuseks õlled ja siis kanaliha po-russkomu. Kauss kartuli, kanaliha segu. Täitis oma eesmärgi, nüüd võid suunduda randa ning täielikult lõõgastuda. Meie rõõmuks oli Must meri eriti vallatu ja kalda juures olid suured lained - pea kahe meetrised. Kell oli üsna palju ning pidime kiirustama tagasi laagrisse, et jõuaks korralikku sööki saada. See meil ka õnnestus.
Rainer ja Karl läksid veel õhtul külakesse, et osta meie homsele rännakule kaasa toiduvarusid. Läksime varem magama, et homme virksamana ronida mäe tippu.
Tauri
