Tänane päev tõotas tulla rahulikum. Polnud vaja sportida, töötada ega ka seigelda. Pidime vaid jõudma Sochi, kus toimusid kõikide laagris viibivate gruppide esinemised ja see oli ka kõik mida päeva programm ette nägi. See oli meie meelest tore.
Niisiis äratus oli 7.30 nagu ka eelnev päev. Peale söömist saime veel rahulikult lebotada kuna bussi minek pidi toimuma kell 10. Jõudsime tunniajase sõidu järel Rivera pargi juurde, kus ka väidetav etendus pidavat toimuma. Show pidi algama kell 2. Tuli välja, et me ei kavatsegi niisama kolm tundi oodata nagu paljude asjadega siin tavaks on saanud. Otsustasime, et jalutame natuke ringi ja käime kastame ennast Musta merre. Jalutuskäigu ajal hakkasid taevasse kerkima ähvardavad pilved ning mõne hetke pärast juba sabistaski. Minu, Karli ja Raineri arvates ei tundunud midagi muud ülejäävat, kui ujuma minna, sest märjad olime me juba niigi. Teised ootasid meid ühe ranna kohviku juures ja said sealt ka tasuta vihma eest varju.
Täna oli meile seltsiks Ivan, kes on lätlaste vaimne juht ja liider. Tema jüngrid olid ta hüljanud ja otsustanud mitte linna tulla. Põhjuseks oli eilne lätlaste ja leedukate klubis jala keerutamine, meie jäime üritusest kõrvale. Me ei ole tegelikult autsaiderid, nad käisid meid otsimas ja üritasid kampa saada, kuid me olime samal ajal Adleris rannamõnusid nautimas. Pole hullu, ega meil seal käimata jää.
Kell lähenes kahele ja tuli sammud seada siinse lava poole. Vihm muudkui tugevnes ja tugevnes, üritus toimus muidugi vabas õhus. Alguses siiski üritasime jääda ja vaadata artistide esinemist, kuid nagu tavaks on saanud siis algustega hilinetakse varieeruvalt paari tunni jagu. Peale väikest mõttepausi otsustasime Raineri ja Karliga, et mitte haigeks jääda tuleb nüüd Vene viina juua. Selleks oli meil aga kohta vaja. Leidsime pargis sümpaatse koha ja uurisime hindu, tundus mõistlik. Mõtlesime, et 100st grammist piisab ja see peaks olema täitsa mõnus tervise naps. Ivanil olid kahjuks näpud klubis käigust näpud põhjas, kuid me mõtlesime, et peame talle välja tegema kuna olime kord temalt natukene pesupulbrit laenanud. Peale natukest mõtlemist otsustasime, et tuleb tellida lauda pudel viina, 4 pitsi, üks õlu Pärdile ja assortii. Võtsime mõned pitsid, mis sealt pudelist võtta andis ja olime juba üsna lõbusas tujus. Järsku tõusis Ivan ja ütles, et peab pangaautomaadi juures käima. Tagasi tulles, võttis ta menüü ette ja tellis uue pudeli viina ning samuti erinevate köögiviljadega assortii ja oliivid. Nüüd läks asi juba hoogsamalt ja palju lõbusamalt. Ilm oli vahepeal muutunud ja täitsa talutavaks muutunud. Otsustasime, et lähme vaatame, mis seal etendusel siiski näidatakse. See oli põnev. Lauldi, tantsiti ja näideldi. Karl vaimustus trompeti esitust nähes ning lausus, et me peame ka trompeti saama, siis tema mängib ja meie laulame. Balti meeskond polnud suutnud kahjuks midagi andekat välja mõelda. Õnneks jäi meil ka tol hetkel julgusest natuke puudu, et lavale ronida ja mürglit teha. Aeg lendas ja meie buss saabus, pidime enne lõppu lahkuma. Sellest polnud muidugi hullu. Teepeal kohtasime laagri sõpru, kes ka uudistasid, kuidas tänane päev möödus ja mida toredat teinud oleme. Kuidagi jõudis jutt ikkagi tagasi alkoholini ja selgus, et meil on vaja ühte veel. Algas armutu võidujooks ajaga. Oli vaja leida pood, mis meile sellist luksust pakuks. Neljandasse poodi sisse astudes nägime seda, mida olime otsinud. Tehing tehtud, kiirustasime bussi poole. Bussisõit kujunes parajaks kinoks. Ajasime juttu ja jagasime vägijooki.
Laagrisse jõudes olid kõhud tühjaks läinud ning õhtusöök juba sööklas ootas. Järjekorras seistes rebis Karl lauluviisi üles, muistsetest eestlastest, ei oska kommenteerida, kuidas rahvas reageeris, kuid mind ajas see küll naerma. Peale sööki vaatasime Transformer 2, seda nägime me poole pealt kuna Pärt oli seda vaatama hakanud enne reisi. See tundus nii lahe, et me mõtlesime Karliga seda uuesti vaadata, kuid seda ei juhtunud. Peale filmi otsustasin, et pean poodi minema ja midagi ostma. Kaugemale, kui meie laagri buffet ma ei jõudnudki ja minu ostud jäid samuti tegemata. Selle eest rääkisin seal mitu tundi juttu – Armeenlaste bossiga, Kasahhi sõbraga ja ka Valgevenlastega.
Tagasi tulles tubade juurde, olid juba Pärt ja Rainer minu pärast mures, et kas ma olen äkki kuskile kraavi ära vajunud ning valmis mind otsima asuma. Õnneks seda vaja ei läinud. Meie õhtu jätkus rõõmsalt pihitooliga, kus räägitakse meie nurjunud elust siinses ühiskonnas. Täna said sõna kõik peale Sergei, tema juba magas rahulikult õndsat und.
Interneti ühendus on kallis ning üritame lahendust leida, et sellega võimalikult odavalt ühele poole saada.
Peale pihitooli järgnes meie järjekordne luulevoor, Raineril ja Pärdil olid juba luuletused valmis. Mul oli aega tunnike, et sõnu ritta seada, muidu oleksin pidanud sihvka paki jagu trahvi maksma. Sain kahe luuletusega hakkama, kuid ega need midagi erilist pole. Karl proovis samuti vabavärssi ja meie arust olid need üsna vaimukad, täitsa kõlbulikud meie luulehääletuse jaoks, kuid ei oska öelda miks ta seda pelgab... ehk suudate teie, lugejad, seda muuta. J
Peale selle, et meil on internetiga jamad, siis nüüd on ka telefon kuskile peitu pugenud ning seda pea võimatu leida. Sidevahendid hakkavad meil siin tõesti otsa saama ning Eestimaaga üha raskem sidet hoida, kuid küll me kuidagi midagi siiski välja mõtleme.
Nüüd on aeg magama minna ja homsele „värskele tööpäevale“ vastu seista.
Tauri
