Peale esmaspäeva tuleb ikka teisipäev, millegipärast ühtegi üdini omast värvi temaga ei seostu, seega las seekordne olla kollane. Kollane nagu päike ja meie särgid ja helkurvestid. (Vastupidiselt Pärdile ei üritanud ma seda kirjet meelega pikemaks ajada vaid lihtsalt ilusat sissejuhatust teha.)
Hommik oli täiesti tavapärane, ainukese muudatusena oli nõue juba 7:10-ks bussi jõuda. Ilmselt üritatakse sel nädalal reedeseid ületunde vältida ja ülejäänud päevadel enam-vähem kaheksaks tööle jõuda. Tööle jõudmine ei tähenda muidugi endiselt reaalse töötegemise algust. Uniste nägudega otsitakse enesele sobivaid tööriistu ja suitsumehed teevad kopsud ka soojaks. Ahjaa... Tauri sai arstidelt loa „koju“ jääda ja tema hommikurutiin sisaldas peamiselt magamist.
Olime juba korralikult töö käima saanud ja kõht hakkas juba peatsest lõunast märku andma kui hakkas pihta – komöödiateater teemal „Vene töö eripära“. Järsku kamandati meid müürilt alla, kästi turvaköied küljest võtta ja kiiresti ära peita. Nendest osa lükati sõna otseses mõttes vaiba alla, osa peideti ämbritesse ja pandi kivid peale. Edasi pidime ühinema teistega, kes ladusid meie tehtava kaldakindlustuse põhja. Selgus ka segaduse põhjus – nimelt oli karta ehitusobjekti turvakontrolli. Hiljem saime teada, et meil ei ole turvarakmete kasutamise kvalifikatsiooni ja seetõttu me päriselt oma tööd teha ei tohikski.
Edasi näidendi teise vaatuse juurde. (Tõmbaks siinkohal paralleele legendaarse lavastusega „Armastus kolme apelsini vastu“) Tahate siis näha vaatust, teist? No siis vaadake!
Olime kogu pundiga kogutud väiksele töölapile, kus kive käest kätte edasi andes korve (3x2x0,5m) täis panime. Kõik pidid olema täisvarustuses, kiivrid peas, prillid ees, särgid ja vestid seljas ja tööd tegema kui inspektorid kohale jõuavad. Asja puänt oli aga see, et kuna ei teatud härraste täpset saabumisaega, siis tuli objektijuhilt käsklus aeglasemalt liigutada, et jumala eest kivid otsa ei saaks. Nii me siis tõstsime aeglaselt põhimõtteliselt killustikukive käest kätte ja nautisime päikest kuni ühel hetkel karjuti, et „vsjo“, lõunale.
Peale lõunat selgus, et inspektorid siiski täna meie objektile ei jõua ja võib tavapärase töörütmiga edasi lasta. Pingutasime üha kuumenevas ilmas kõvasti, et päevanormi graafikusse jõuda, kuid ühel hetkel märkasime, et kõik teised on varju pugenud ja me oleme ainsad lollid, kes veel tööd teevad. Otsustasime samuti natuke rahulikumalt võtta ja rohkem vett tarbida, et kellegiga ei korduks Tauri jube saatus (kuumarabandus st). Päeva lõpetasime ikkagi pooluimastena ja graafikust maas.
Õhtul peale sööki saime teate, et kümne minuti pärast oodatakse meid jalgpalliväljakule üht ärajäänud kohtumist järele tegema. Panin kiirelt riidesse ja Tauri ja Pärdiga asusime platsi poole teele. Poolel teel sinna selgus vastutulevate lätlaste-leedulaste jutust, et tegelikult võime tagasi tulla kuskil tunni pärast, et alles siis nahk märjaks ajada.
Mängust väga pikalt rääkima ei hakka, ütlen vaid, et vastased ei olnud niisama eputamiseks jalgpallivarustust selga ajanud ja meie napilt kokku klopsitud meeskond pidi seitse korda palli oma väravast välja võtma. Peale mängu pressisin veel üksi „kosmonauti“ teha ja mõniteist lõuga tõmmata, et siis vaikselt päeva õhtusse kerima hakata.
Karl käis jalkamängu ajal linnas poes, et oma töösaabastele uued sisetallad osta, kuid jäi ses osas tühjade kätega. Õnneks suutis ta vähemalt pesupulbri välja võluda, nii et saame ka edaspidi lillelõhnalisi ja puhtaid riideid kanda.
Over and out,
Rainer
