Kõlab juubelilaadselt, aga tegelikult ei midagi erilist. Hommikul tavapärased tegevused ja unised näod sööklajärjekorras, kiire „tankimine“ ja siis veel paarkümmend minutit voodis enne kui oli vaja tööriided selga ajada ja bussi poole loivata. Millegipärast on kas meie netipulk või blogikeskkond otsustanud enam uusi pilte mitte üles lasta, seega jäävad meie näod ja kostüümid igaühe kujutlusvõime meelevalda.
Peale bussisõitu töökohta jõudes olime küll valmis töötama, kuid ruumi ega õigeid vahendeid polnud. Niisiis istusime jalgu kõigutades ja päikest võttes eile tehtud kivimüüril ja ootasime, mis edasi saab. Tundus, et kohalike tööliste helgemad pead ja ülemused olid koju jäänud ning midagi tarka ei suudetud välja mõelda. Elevust tekitas kopajuht, kes üritas veetaseme alandamisele oma masinaga kaasa aidata. Üsna huvitav oli vaadata, kuidas ta poole tunni jooksul kopatäis kopatäie järel vett tõstis ja kuidas sellest erilist kasu polnud. Katsusime silma järgi hinnata kopa suurust, kuid ühisele arvamusele selles osas ei jõudnud.
Varsti oli meil niisama passimisest juba endal „kopp ees“ ja võtsime ainukesed võimalikud korvid enda teha. Korvid on metallvõrkudest risttahukad, millesse meil kive laduda tuleb. Eesrindlikud nagu me oleme, siis pingutasime kõvasti ja lõunaks olime peaaegu valmis. Lõunalkäik pakkus niipalju erinevust tavapärasest kui seda riiete kuivama panemine ja pikem tagasisõit pakkuda suutsid. Pikem oli tagasisõit seepärast, et keset teed toimus kõrgepingeliinide montaaz. Ma küll osa teest tukkusin, aga sellekohaseid silte ma igatahes enne ei näinud. Vene värk, mis teha.
Eks kogemuse ja selle vene värgi nägemise pärast sai siia tuldud ja nagu Karl ütles, siis hea, et meie pärast midagi ei ilustata ja asjad ongi nii nagu nad on. Selle tõdemuse pärast otsustasin suuremat rõhku panna oma teisele eesmärgile ehk vene keele õppimisele. Kirjutasin endale hunniku sõnu ja väljendeid lehele ja võtsin tööle kaasa, et neid vabadel hetkedel korrata.
Õhtupoolikul sujus töö veidi aeglasemalt, aga tegime siiski rohkem kui meiega samal objektil olevad valgevenelased. Tundub, et neil käib rühmasisene võistlus, kes suudab kõige vähem tööd teha. Päeva lõpus saime teada, et päris normi ei teinuud ka meie täis, kuid parema organiseerimise ja materjalide olemasolu korral ei tohiks see probleem olla.
Õhtul pidime Tauriga taaskord Baltikumi spordiau eest väljas olema. Jube on ikka täis kõhuga pingutada. Õnneks vastastel oli veelgi rohkem tegemist ja pidime neid omavahel mängides pea pool tundi ootama. Tegu oli siis võrkpalliga ja vastasteks kirgiisid. Lühikesed poisid tundusid algul kergete vastasena, kuid osutasid esimeses geimis tubli vastupanu. Suutsime ennast siiski koguda ja mõlemad geimid ja matši lõpuks võita. Vaatasime veidi veel kõrvalplatsil toimuvat jalkat ja tegime kogu eestlaste pundiga jõuharjutusi.
Enne magamainekut vaatasime Top Gear’i ja igaüks veel luges veidi, ma toksisin selle jutu siin valmis ja nüüd lähen lambaid lugema.
Vsevo haroshevo!
Rainer
