Laupäev, ei ole ammu tundnud sellist mõnu puhkamisest. Vast on asi selles, et on alati olnud võimalus võtta üks päev puhkamiseks kui tahtmist, kuid siin on päevaplaan ja see ei ole arutlemiseks. Hea tunne oli traati mitte tirida ja päev läbi erkoranžide riieteta ringi liikuda. Lubasime endale isegi tunnikese rohkem und tänasel esimesel puhkepäeval.
Arvestades, et esimene nädal on möödas ning esimene mekk, milline meie aeg välja näeb, on käes. Ei ole eriti aega mõtisklemiseks, kirumiseks ega millekski muuks peale töötamise. See annab hea perspektiivi oma tegudele. Raske on samas aru saada, et kui meid kutsutakse tööle, miks ei võidaks pigem võtta alaliselt neid töötuid tööle, kes on siin riigis alla vaesuspiiri. Igaljuhul, nende meediajanu on veidi mõistetamatu. Tagasi endi ja perspektiivi juurde. Täitsa usun, et pärast seda kuut nädalat kaeb suur osa laiskusest ja ükskõiksusest. Samas hinnang tööjõule suureneb. Arusaam raskest tööst on muutumas. Väiksed kodused parandused, meisterdused tünduvad täiesti tühistena. Ei mingit vaeva nõudvad.
Täna saime igaljuhul käis Sochis. See on see linn, mis on Adlerist veidi kaugemal ja on Euroopa pikim linn - 150km pikk. Jalutasime mingis rajoonis ringi, käisime parke uurimas, mere äärses rajoonis ja see oligi küllaltki kõik. Mereäärsed rajoonid on ikka kujundatud täielike lõksudena. Saad sisse, aga välja enam ei saa. Pead kilomeeter või kaks kõndima, et saada uuesti ranna alast välja, kus igal pool poed ja inimesed veidi pealetükkivad. Vaatasime üle ka Sochi jahisadama - suured paadid. Sinna vahele oli sattunud ka mõni väiksem jaht, sellised mida me näeme vahel Tallinnas, need tundusid jube pisikesed ikka. Täitsa koomiline oli see suuruste vahekord- vähemalt minu jaoks, huumor on imelik asi ikka. Lisaks käisime kultuurimuuseumi hoovis mingeid pilte uudistamas. Proovisime neid isegi jäljendada ja pildistasime end koos nendega. See vast oligi tänasest päevast kõige meeldejäävam. Vesi oli rannas täna jube soe ja päike võttis ka kurjalt. Tauri põletas end veidi ära. Igaljuhul mõnus esimene puhkepäev.
Ning mul meenus, et eile kui olime tööl, tekkis mul arutelu endaga – mis on müra!? Kui me oleme oma koduses atmosfääris, siis hommikul ärritab meid kui peame ärkama näiteks koera kraapimise või prügikastide tühjendamise müra tõttu. Igaljuhul oleme oma mugavustsooniga nii täielikult harjunud, et ei suuda mugavustsoonist absoluutselt välja tulla. Meil on oma voodis kindel poos või pool, millel magame ning kui keegi ütleks meile, et proovi teisiti, siis algul vähkreks pool tundi niisama. Minu jaoks tekkis siin mürale täiesti uus tähendus. Töö juures on pidevalt 1 või 2 generaatorit töös, mis mürisevad täis tuuridel, et pumbata vett meie tööalalt välja. Lisaks on seal veokid, traktorid ja kopad pidevas töös. Üksteisega rääkimine on küllaltki problemaatiline, isegi lähestikku seistes peab üksteise kuulmiseks peaaegu röökima. Kuid nagu näha oleme sellega isegi nii harjund, et pole seda kordagi isegi maininud mitte. Lisaks on meie laager ka suurepärane alati. Lennukid maanduvad ja tõusevad ööpäev rinselt väga valjult. Suuremad valjemad, väiksemad vaiksemad. Ning kui tekib vaikuse hetk, siis see kasutatakse kohe ära. Üleval korrustel on noormeestel kõlarid kaasa ning usun, et varsti oleme vene populaarsema nobrainer muusikaga kursis. Kui aga mõtled proovida vaiksemat nurgakest otsida, siis pole mõtet eriti otsima minna. Staabi teise korruse aknast lastakse pidevalt ja väga valjult samuti muusikat ning kui saabub sealt vaikusehetk, siis see ei püsi. Kokad ei saa ju ometi vaikuses töötada ja sellele järgneb nende muusika rutiin. Igaljuhul vaikus siin puudub. Õhtuti, aga peetakse siin omavahelisi spordivõistlusi ning siinne kaasaelamine on suurem kui Eesti tippspordis. Seejärel magama jäädes kuuled sa raske kannaga noormehi peakohalt. Kuna moodulid on ehitatud metallist, siis kõla on siin hea ja koliseb kõvasti. Igaljuhul on müra muutunud täiesti tühiseks kõrvalnähtuseks, mis ei sega mitte midagi. Siiski tühja minu aruteludest, elu on siin teistsugune ning kogemus kulub kindlasti ära.
Homme ootavad ees järjekordsed spordivõistlused ja veel üks puhkepäev enne tööpäevi. Loodetavasti kujuneb meie järjekordne nädal konstruktiivsemaks kui eelmine. Kuna see pole eriti raske saavutus, siis usun, et nii läheb ka. Me nüüd mõtiskleme ja oleskleme veidi veel ja naudime seda õndsat tunnet, kus kõht on täis ja meel on muretu. Head und kõigile.
Karl
