Hommikul oli siis lubatud varajane äratus, mille Rainer ja Tauri spordiga veel varasemaks muutsid. Kiire pesu ja valmissättimine ning tuli minna sööklast tooma kaasapakitud toitu, kuna päev linnas tõotas tulla pikk. Nagu nimigi vihjab, oli vaja külastada arstitädisid, et anda igasugu proove oma kehavedelikest. Märkimist väärib kohe alguses see, et eestlased jalutasid bussi viimastena.
Pikk sõit esimesse kohta kestis pea tund aega.Alguses vihaseks ajanud varajasele äratusele leidsime ise põhjenduseks ummikute vältimise. Kohale jõudes sättisime kohe end reipalt passimise lainele, selgus, et olime kohale jõudnud nii vara, et polikliinik polnud veel avatudki. (Muide Sergeid häirisid pidevalt edasi-tagasi saalivad ülekaalulised mutikesed)
Maja ise oli soliidselt vana ja räämas. Mainimata ei saa ka jätta asjaolu, et see asus kuskil nurga taga ning puudusid sel majal ka vastavad sildid – kahtlane. Saime sisse, ning ükshaaval sätiti end vereproovi andma. Sinnamaani oli tuju kõigil veel laes. Muide selle bussitäie rahva moodustasid just baltimaad, ehk 20 inimest. Niisiis olime vereproovide järjekorras, kus kutsuti kabinetti nimekirja alusel, eestlased kõige viimastena. Minu korra saabudes imestasin süstalde üüratust jämedusest olenemata, et süst oli valutum, kui eestis, Karlil oli selle kohta muidugi oma arvamus. Igatahes kulus esimeses kohas juba circa 2 tundi.
Järgmisse pit-stopi saime jalutades. Maja oli uuemat karva ning meenutas rohkem polikliinikut, õudsaks tegid selle vaid seintel rippunud õpetuspildid tuumaõnnetuse järgseks evakueerimiseks. Seal tehti meie kopsudest röntgnpildid, võite juba aimata, kes viimastena letti võeti. Ukse vahelt silmasin,et leedukad olid protseduuride toas palja ülakehaga.hiljem meilt seda ei nõutud, mingi järjekordne eestlaste prestiiži värk vms.Igathes röntgenpilt läbi riiete, midagi uut mu silmadele. Kuigi seal läks päris kiiresti, tundus lätlaste ja leedukate tuju olevat langenud. Viimasesse protseduuride kohta viidi meid juba bussiga. Seal murti lätlaste/leeduaate vastupanu jäädavalt – kokku umbes 3 tundi uriinijärtsis, muidugi eestlased viimastena. Asja iroonia tundus olevat meie silme läbi selles, et ainukestel kellel oli põies prooviks materjali, olidki just järjekorra lõpus.
Polnud viga, vähemalt ilm oli esimest päeva suvine, lausa kõrvetav. Silmailu pakkusid lisaks muudele naistele meile kaasa antud grupijuht, keda sai ikka pikalt salaja silmanurgast piilutud. No mis te arvate kui kell sinnamaani jõudis, et päike ilma kuumaks küttis, siis pidi ülekumenemise vältimiseks end riietest vähendama hakata, ka see ilus grupijuht...:) OK aitab platoonilisest armuvalust. Ühesõnaga sitaks pikaks venis kogu see reis kliinikumidesse.
Tagasitulles tundus, et paljud magasid bussis, nii ka mina. Õnneks ärkveloleku ajal nägin ka silmailu mida pakkus kohalik ehituskultuur ja loodus.
Poolel teel võeti ka Marti peale, tundus, et ta tuli laagrisse tasuta lõunat noolimaJ Laagris selgus, et lõunat me ei saagi, veits nõme aga polnud viga. Tegime taas mida oskasime kõige paremini - lõime aega surnuks juba tuttavate tegevustega nagu kaardimäng, spartacuse vaatamine ja niisama chillimine. Muudatuse tõi ka Marti poolt soetatud ineterneti ligipääs.Eks homme arutame kuhu meie pompöösset kirjateost üles riputada. Vahepeal loksutati meid mitu korda ka tööriiete järgi, kuid lõpuks me neid ei saanudki. Lubati homme hommikul esimese asjana asi jutti ajada kuna tahetakse, et me neid laagri pidulikul avamisel kannaksime. Meile anti avamiseks ka nokamütsid ja särgid aga ignoreerime neid ja kanname eesti raudtee omasid – (boi)kott pähe korraldajatele. Laagri elule andis kindlasti tulevikuks vürtsi grupi vastassugupoole sisseseadmine laagrisse. Igatahes oli järjekordne küll natuke erinev aga aga siiski rutiinne päev laagris.
PS. Tauri oli suht nõme ja vajus haigusedroogide mõjul peale õhtusööki magama ja Rainer otsustas iseendaks jääda.
Pärt