Viiekümne neljas päev ehk tühja passimine ehk viimane tööpäev
Hommik ei olnud igav, tavaline ning kiire, ei midagi uut. Mis aga oli uus hommiku meelsuse, oli tõsiasi, et see oli viimane tööpäeva hommik! Seda me muidugi hommikul ei teadnud, vähemalt mina ei olnud kindel, kuna eile ei käinud tööl.
Nagu ALATI, meie kiuste, pärast sööki tuli buss ja meie liikusime Krasnaja Poljanasse tööle. Tööpäev oli raske, juba eelmine päev öeldi, et täna midagi ei toimu. Mida see tähendab? See tähendab, vaatamata meie innukusele, tööd me teha ei saanud, vähemalt alguses. Istusime kaua laotud kaunikesel ehk siis müüril ja võtsime päikest.
Ei tahaks küll sidesõnu üleiliiga korrata, kuid siiski, see tähendas meie jaoks kella 8st 1ni mõttetut passimist, mida ma nimetaks lõuna ootamiseks. Tegime kauneid pilte, võtsime päikest ja loopisime kive jõkke.
Käisime lõunat söömas üle ’’silla’’. Kui tavalielt sõitsime bussiga 2 km, ümber jõe käänu ja üle silla, siis täna võtsime teoks ja läksime üle raudtala sööma. Oli jällegi kord uus elamus, mis omakorda tähendab tohutut rõõmu meie jaoks! Söök oli nagu alati ja seega kuna meil oli palju aega, sõime ära ning läjksime õue maja varju lamama. Kui lõpuks tööle tagasi jõudsime oli viimse päeva lõpuni vaid 3 tundi! Te lihtsalt ei kujuta seda rõõmu ette! Vaatamata sellele et rõõma peaks me meeli valdama, siis oli põhiline mõte meie peas – veel kolm tundi seda aju pehmenemist!? Ei Taha! Ei Jaksa!
Objektile jõudes, mõtlesime puhata, kuid sellest ei tulnud midagi välja, meil on uus objektijuht, kes suunas meid kohe tööle. Seda seepärast, et kell 11 pidi tulema järjekordne kontroll, kuid lõpuks alles kell 4. Seega meie asiseks näitlemiseks sai ülesanne kuis meie eestlased loobime kive KAMAZi kasti. Ma loodan, et te kõik näete selle tegevuse mõttetust ja jagate meie hämmastust.
See nali tehtud ja töö läbi saime KOJU! VIIMANE PÄEV ON LÄBI! See aga omakorda tähendab ju tähistamist. See aga eeldas kiiret söömist, veidi ajaveetmist ning seejärel võtsid eestlased nõuks minna Mihhailovskoja baari. See küll on ehituses, kuid sortiment on meie nõudlusele piisav, saab viina, õlut, limonaad ja konservi vastavalt vajadusele. Sealne omanik, vist, isegi kiitis meid suunurgast, et baltikumi inimesed on ikka viisakad, küsivad kas ikka võib ja mis maksab, seejärel alles võtavad asjad ja tulevad viisakalt leti äärde. Samal ajal kui venelased räusates kambakesi tahavad poole kaubaga välja joosta. See jutt oli muidugi noorte tööoliste kohta. No muidugi peab mainima, ei tea kas hea või halb, aga baltikumi kui tervikut, juba osatakse ära arvata. Oleme korraliku eeltöö teinud.
Mihhailovskoja reis läbi, otsustasime laagrisse naasda. Laagris aga kuuldu järgi pidasid leedukad ja lätlased suurt pidu. Mida see aga meie jaoks tähendas oli uut kohta kuhu tuleb minna. Seega olime veidi aega nendega, lõime ka nendega paar õnnitlevat pitsi kokku ning vähemalt mina tulin magama. Kui on veel midagi väga olulist vaja mainida siis teeme seda tulevikus.
Nüüd kui päeva kirjeldus on läbi oleks vist aeg rääkida palgast. Hommikul ajas Ivan, meie natšalnik, pabereid meie seas, uuris meie aadresseid jne. Seejärel, jällegi vaid kuulduste järgi, läks ta linna pabereid korda ajama. Pärast lõunat saabus ta meie rüppe. Selgus, et käib arutelu kas meile maksta boonust või mitte. Lõpuks selgus see, et ei sainud seda. Palka tuleb meile üldsummas 21000 rubla. Igaljuhul olime positiivselt üllatunud, kuna meie ootused olid õnneks madalad.
Seega mis seal ikka, alla nädala on koduni jäänud, tööd enam tegema ei pea. Ootame kõik juba endi koduste nägamist. Kõike jõudu nii teili kui meie ning teisipäeva õhtul juba näeme osasid teist.
Karl
