Päeva sõna „võshka“ – vaatetorn
Enamus lugejatest on ilmselt aru saanud, et päris laest me oma päeva sõnu ei võta (mu Eesti-Vene sõnaraamat on küll kõrgel kapi otsas, aga mitte päris laes) ja vaatetornist tuleb ka juttu, aga mitte kohe, sest täna oli meil tegus päev.
Päev algas hommikusöögiga, võimlemise olime eilse õhtu tõttu ära jätnud. Mis eile õhtul juhtus, küsite? Samal ajal kui Pärt oma jooksuringe tegi jõudis meieni info, et juba sel pühapäeval toimuvad rühmadevahelised spordivõistlused ja Balti riigid peavad ühisvõistkonna välja panema. Tegime kiire koosoleku ja panime iga ala jaoks huvilised kirja ning leppisime kokku ka esimeses treeningus – jalgpall hommikul kell 7.30. Kuna tahtjaid oli rohkem kui võistkonnas kohti, siis ostsutasimegi Tauriga hommikuvõimlemise vahele jätta ja jalgpallile keskenduda.
Trenn oli mõnus, sai üle pika aja palli katsuda ja kiiremaid liigutusi teha. Eestlastest mängisid peale minu veel Tauri ja Sergei, lisaks kaks lätlast ja hunnik leedukaid. Tase oli varieeruv, aga kõik mängisid isuga ja nii palju kui ma konkurente näinud olen, siis päris autsaideriteks meid ka pidada ei saa. Ma ei ole päris kindel, kus pühapäeval mängitakse, aga meie laagri liiv-savipõhjane jalgpallipuur (varsti tuleb pilt ka) ühtlustab oma ebatasasusega mängijate tehnilisi oskusi ja suurt osa mängib ka hea läbisaamine õnnejumalaga. Elame näeme.
Peale värskendavat dušši ja mõningast mahajahtumist seadsime sammud laagri värava poole, kus meid pidid ootama ekskursioonibussid. Peagi selgus, et bussid ootavad meid maantee ääres ja varsti peale seda, et me kõik siiski neisse ära ei mahu. Natuke hämmingut ja venepärast asjaajamist korraldajate poolt ja kokku umbes 40 minuti pärast oli kohal üks uus buss. Karl ja Pärt olid enne selle saabumist teise bussiga ära läinud, meie Tauri ja Sergeiga istusime koos kükitavate kirgiisidega teise bussi saabumiseni. Muideks, kas see on teie arust mugav poos?
Ekskursioon viis meid Sotši kõrgeima mäe tippu ja hiljem kesklinna Riviera parki. Esimene osa oli võrratu, vaade mäe otsas olevast vaatetornist oli meelierutav. Näha oli nii sini-sinist Musta merd kui ka rohekassiniseid ja isegi lumiseid mäetippe. Nautisime oma aega täiega, pidasime vaatetorni äärel isegi väikse pikniku. Ülimõnus.
Teine osa ekskursioonist oli veidi vaevalisem, kesklinna jõudmiseks pidime läbi suruma tihedast ummikust. Aeglane liikumine, kitsas buss ja vali ja pidev giidi jutt tegid olemise ebamugavaks. Ei ütle otseselt ühtegi halba sõna giidi kohta, sain teada palju huvitavat (nt seda, et Sotši on Venemaa lõunapoolseim linn ja põhjapoolseim subtroopilise kliimaga linn maailmas) ja ilmselt sama paljust ei saanud lihtsalt keelebarjääri tõttu aru, aga mikrofon oli proual ikka väga valjuks keeratud ja puhkepause tema jutus ette ei tulnud. Riviera park, meie sihtpunkt, oli nö lõbustuspark, midagi suure Tivoli tuuri moodi. Atraktsioone oli palju, aga ei midagi huvitavat. Ostsime 85 rubla eest suured jäätised ja jalutasime niisama ringi. Delfiine oleks tahtnud näha, aga 500 rubla tundus veidi palju.
Õhtusöögiks jõudsime tagasi, peale seda mängisime natuke kaarte ja siis kutsuti meid võrkpalli mängima. Ajasime oma Balti tiimi kokku ja asusime harjutama. Midagi head sealt ei tulnud ja ka oma esimese matši saime pähe. Harjutasime seepeale pimedani ja otsustasime ka homme hommikul trenni teha.
Enne pessu-voodisse-magama minekut veetsime Tauriga taaskord aega laagri gladiaatorite treeningareenil ehk lõuaõmbekangide juures. Ma ei pea ennast kõige kehvemaks vennikeseks, aga siin on tüüpe, kes teevad asju, mis panevad suu ammuli vahtima. Tsiteerides Sergeid: „Ma ei uskunud, et sellised asjad üldse võimalikud on!“ Igasugused ringid, miljonid lõuatõmbed ja kerepaintused, lihasmägesid on siin rohkem kui Eestis künkaid. Aga ega meiegi käed rüpes ei vahtinud. Punnitasime kõvasti ja usun, et suve lõpuks on vorm märkimisväärslt paranenud.
Sellise lootusega jään homset päeva ootama.
Rainer
