Tervist!
Hommik oli meil pühapäeva kohta väga varane. Ärkasime juba kell seitse, sõime ja kasisime. Pakkisime asjad ja kell kaheksa olime valmis liikuma hakkama. Kuhu sa küsid? Täna jõudis kätte see päev kui ei olnud muid kohustusi ja me läksime mäge vallutama! Jutudki olid liikuma läinud, et eestlased lähevad kuskile mäkke. Seega tulidki valgevenelased uudistama kas ja kuna lähme. Ning saanud oma vastused ilmnes, et poole tunni pärast lähevad nad bussiga samasse kanti, see omakorda vähendaks meie jalavaeva ja ei peaks nii palju raha raiskama.Tegimegi veidi aega parjaks.
Olles ühes punases bussis mille nimeks oli Ikarus loksusime me Krasnaja Poljana poole. See on vaid mõni kilomeeter enne meie töövälja. Olles kohal läksime bussipeatust otsima. Ning juba me olimegi marsruuttakso peale jooksmas, sõitsime mõni kilomeeter Esto-Sadoki ja tulime maha. Nüüd olime uue probleemi ees, kuidas me läbi ehitus ala saame? Terve mäe äär oli suur ehitus plats. Mis seal ikka, hakkasimemööda äärt kõndima, proovisime läbi ehitusplatsi saada, kuid nurjusime. Varsti leidsime oma avause. Kasutasime seda ja alustasime mäkke tõusu hommikul veidi enne pool ühtteist. Läksime mööda linttraktori rada, raiesmikuni, laskusime ojakese juurde. Jätkasime tõusu. Ühel hetkel leidsid mõned vandersellid, et on aeg see siht hüljata ning alustada mäkketõusu nõlva äärelt. Tegime seda tund või paar. Ning siis läks asi lootusetuks. Küllaltki vertikaalne, puhmas pinnas ja teravad taimed! See nõlva ei tahtnud meie sammu pidada, iga samm oli raske. Siiski rassisime veidi edasi ning nüüd andsime alla.
Vahepalaks, meie kui lõunamaal ollesläksime retkele väga mugavalt, otsustasime, et seal on kindlasti ilus rada ja hea soe, seega lühikesed püksid ja tossud olid enamustel riietuseks. Lühikesed varrukad, ohtralt vett ja tsipa süüa. Seega olime mõnusalt varustatud. Kuigi ma mainisin kõigile, et pange saapad, seega oli minu kohus täidetud. Igaljuhul minul ja Raineril olid saapad ning see andis tunda.
Alustasime oma alla laskumist mäest umbes poole ühe ajal päeval. Olime läbi vettinud ja veidi nördinud. Lõppkokkuvõttes olime päris kaugele jõudnud. Usun,et olime peaaegu sadulal. Uskusime, et laskumine võiks vähem aega võtta kui tõus. Eksisime. Lisaks sellele, oli laskumine ka päris päris raske. Pidev adrenaliini sööst oli veres. Lausa enesest mõistetav on see, et me ei läinud tagasi sama teed mööda mida tulime. Lisaks tehaks veel öelda, et see koht kus me alla andsime, oli koht, kust me lihtsalt ei suutnud enam üles saada – väike kaljukene.
Laskumine oli samuti mudane ja väga närve kõdistav. Igaljuhul, kindluse mõttes otsustasime laskuda mööda seda juga. Mis oli minu arvates igati tark tegu. Kuid ülevalpool olid selle vee langu külgedel ka järsemad nõlvad, mis tegi asja küllaltki murelikuks. Kuid ega me alla andnud. Läksime vette ja kui liiga järsk koht oli siis ronisime tagasi mäkke. Kord juhtus aga nii, et asi läks väga väga väga kurjaks. Olime mäe nõlval ning hakkasime vette laskuma. Mina sain oma 10 meetrit liugu, ilma teadmata kas ees on kalju või ilus veeni saamis võimalus. Võttis päris õõnsaks. Jäin mingisse muda valingusse pidama, positiivne. Ning kuni ma juba olin all ja lootus samas nõlvast üles saada oli suht väike, läksin uurima kas sealt saab vette, SAI! Ning jätkasime laskumist. See võttis tohutult aega ja meie kõikide jalad said märjaks. Niimoodi vaikselt nikerdades jätkasime laskumist. Kuni jõudsime morjendava üllatuseni, me jõudsime mingile rajale, mis läks üle oja. Selgus, et meie tempo tõustes oli niivõrd mehine ja pühendunud, et meil jäi märkamata selline teeots, mida mööda oleks tõenäoliselt saanud mäkke kerge vaevaga, kuid tõenäoliselt mitte sama tipp. Juhtub. Tossudega poisid ei tahtnud enam mööda vett käia ja otsustasid proovida üht teed. Mina ja Rainer jäime kindlaks oja õigsuses. Ning nii oligi,et meie jõudsime suure teeni enne.
Jalad olid kõigil väsinud, laskumine väsitas veidi vähem, kuid jalad olid kõigil valusad. Peatasime ühe marsa ja saime kodukanti. Jõudsime laagrisse, sõime, saunatasime ja pesime. Nüüd on uskumatult hea olla. Mis on kindel, need saapad ei ole kõndimiseks loodud.
Seega võtaks kokku, mis oli meeldejääv. Tõus oli drastiline. Ei ole kunagi pidanud jalutama nii rõvedat pinnast pidevas ohus. Oleme kõik jubedalt kriimustatud. Sest sealne puhmas taimestik koosnes mingisugustest okastega taimedest. Olid sellised pikad vitsad, rohelised ja okastega, sõnajalad jällegi okastega, veel mingid põõsad millel oli okastega lehed ning kindlasti oli midagi kurja veel. Muidugi, ohakad ja nõgesed! Usun, et kuna tipp ise oli 2500 meetrit ja veidi peale, siis käisime kuskil 2000 meetri peal ära. Alustasime tõusmist umbes 550 meetri pealt. Oleme elus, trenn missugune ja kõigile väga meeldis. Parim omadussõna iseloomustamaks meie retke on minu arvates julm. Seega ärge üle pingutage ja jätke vägiteod meile. Kuid siiski, meie soov ei täitunud, juulikuus lund ei katsund. See ei tähenda, et me enam ei prooviks!
Avaldage arvamust ning siin mõni pilt ka.
Vaade mis meile avaldus enne ronimise alustamist
Meie optimistlik riietus siis väikseks jalutuskäiguks
Tundub nagu oleks midagi juba vallutanud? Võib olla esimesed 100 meetrit vaid
Juga mida mööda ronisime ja laskusime kenamas kohas.
Esimene õuna peatus
Veel ilusaid vaateid meie tõusule
Väike näide sellest nõlvast, ei tundu eriti jube, kuid paremaid pilte eriti pole
Viimane õuna peatus, vahetult pärast alla kõlkumist. Pärast seda laskusime vast 3 tundi mööda seda juga.
Oleks hea meelega veel pilte pannud ja proovisin ka, kuid ei õnnestunud praegu. Ei soosinud seda ei Picasa piiratud töötlemise piirangud ega ka interneti kiirus. Seega proovin jätkata piltide panemist, kuid praegu hakkab kannatus katkema. Loodan, et mingi mulje saite.
Karl
