Päev algas uniselt nagu ikka. Ei teagi kellel suurem padjakas näos oli aga sööma me õigeaegselt jõudsime. Sööklasse sisse jõudes arvasin, et näen veel und aga silmad korralikult puhtaks hõõrunud, tõdesin, et olin ärkvel. Nimelt alustasime päeva uue toiduga, milleks eemalt vaadates oli lasagne aga sööma hakates oli hoopis lasagneks vormitud kartulipüree hakklihaga. Tuleb aga tunnistada, et kokad on oma loovust näitama hakanud. Peale hommiku- ja lõunasööki on parasjagu aega, et jalad puhkamiseks seinale visata. Nii talitan minagi ja loen raamatut. Püüame töövälist tegevust kasutada aju värskena hoidmiseks, kuna töö ise pole teab mis raketiteadus.
Tööpäev ise algas uniselt kuid pikapeale saime ennast käima ja töö liikuma. Tundub, et tööpäevad hakkavadki nii pihta, et osad passivad niisama ja ootavad et pump veetaset piisavalt alandaks, et tööle saaks. Mingi osa meie rühmast aga viilib pidevalt kuna mina näen neid ainult kas hommikul bussi minnes või töölt tagasi tulles. Teel laagrisse lõunatamaks magasime kõik nagu ikka. Vahepeal ärgates märkasin, et taaskord olid vihmapilved taeva katnud ja taevaväravad valla päästetud. Õnneks meie elukohta polnud vihm veel jõudnud. Tagasi tööle siirdudes kordus sama teema, et poolel teel hakkas sadama. Muutuseks oli vaid see, et sadu saatis meid kogu allesjäänud tee töökohta. Seega joosti bussi peatudes kohe varjualusesse ilma selginemist ootama. Seda me aga jäimegi ootama. Alguses käidi kuskilt välja, et saame kohe koju, kuid pidime siiski kannatlikud olema selle koha pealt.Leedukad lahutasid meelt kaardimänguga ja meie ajasime lihtsalt juttu. Karl leidis minu arust eriti laheda ajaviite, milleks oli täpsussülitamine. Hoidsin end tagasi ja järgi ei proovinud. Vahepealsemeelelahutusena saime veel paari kohta oma allkirjad visata.Iseenesestki mõista tekitas see elevust kuna sai vähemalt midagigi teha. Täna käis jälle peast läbi mõte alistuda kohalikule tavale ning panna kah mehe kombel ajaviiteks pläru ette, ka see jäi vaid idee tasandile. Lõpuks tiksusime ligikaudu 2,5 tundi kasuteguriga ümmargune null enne kui bussile saime. Kõik kamraadid bussis ja sõit võiks alata aga ei,sest bussijuhti jälle pole. Ma ei saa sellest asjast aru,et iga päev peame meie bussijuhi järgi ootama kuna tema ajab eemal kellegi tuttavaga juttu aga ju see on siis kohalikul tasandil jällegi normaalne nähtus.
Tagasi laagrisse jõudnud ja õhtusöök keres oli elu jälle lillelaadne. Edasi oli plaanis üks jalkamatš maha pidada. Karl otsustas aga ajaviiteks poodi jalutada, mis kujunes tal oodatust niiskemaks kuna hakkas päris korralikult vihma sadama. Tema enda sõnul olita vihma lausa nautinud. Jalkamatšist niipalju,et see peeti vihma käes ja saime 0:4 lakki. Eks seda oligi oodata kuna Tauri mainis, et varasemalt harjutades olid nad korduvalt sellele tiimile kaotanud. Mina matšist osa ei saanud sest otsustasin säilitada kuivust ja jooksin vihma saabudes tuppa.
Vahepeal saime uut infot elu-olu kohta. Lõunal hakkame käima ühe teise laagri sööklas, kuhu väidetavalt pidi olema vaid 40minuti pikkune sõidutee. Praegu kulub meil aega märgatavalt rohkem, umbes 50minutit. J Veel saime teada et juuli lõpus on meil mingi etteastega vaja maha saada mingi festivali raames. Augusti esimese nädalalõpus pidi tulema paadiralli laadne üritus aga eks nendest lähemalt aja möödudes.
Ega muud põrutavat rohkem tänase numbri sees enam juhtuda ei saagi. On tavaline õhtu ja rahvas teeb vaikselt omi toiminguid ning sätib end unele, nii ka mina..
Pärt
