Päeva sõna „navoz“ - sõnnik
Järjekordne ilus hommik, enamuse jaoks üsnagi unine. Söögi ajaks ajasime end siiski püsti. Ainult Pärdil oli uni varem ära läinud ja ta oli juba jõudnud spordiplatsil kätekõverdusi tegemas käia. Sealt naases ta põneva jutuga „hüppes“ käijatest, kes tema silme all üle aia olid roninud ja siis ehmatades küsinud, ega eestlase näol lisaturvamehega tegu pole. Nagu näha, käib siin ikka täieväärtuslik malevaelu.
Päeva põhisündmseks oli rühmadevaheline sporditurniir, mis leidis aset meie laagrist veidi ülevalpool Krasnaja Poljanas ilusate mäestikuvaadetega spordiplatsidel. Kohalesõit võttis omajagu aega, bussis sai veel viimane väsimus välja puhatud, et siis lootusrikkalt (loe: võita ihates) mängude algust ootama asuda. Ajakavast järjekordselt kinni ei peetud, seekord oli aga nihe ettepoole ja üsna varsti saimegi võrkpalliplatsile sooja tegema.
Mängu algus oli rabe, tingituna vähesest harjutamisest, keelelisest segadusest ja reeglite mittetundmisest. Kuskil varasemates postitustes on sellest juttu olnud, aga kordan üle, et meie spordivõistkonnad on koostatud Eesti, Läti ja Leedu parimatest poegadest (kes siia laagrisse jõudnud on). Esimeseks vastaseks olnud Valgevene „komanda“ ei olnud ülitugev, aga paar teravat poissi tegid mängu ära ja esimese geimi kaotasime üsna suurelt. Teises geimis oli asi parem ja suutsime napi paremuse saavutada. Kolmas ja otustasv geim oli tasavägine, kuid lõpuks pidime vastaste paremust tunnistama ja seega langesime võrkpalliturniirilt välja.
Tegime palliplatsi ääres väikse lõuna ja piilusime konkurente. Peab mainima, et mõne võistkonna puhul tekib küsimus, kas tegu on ehitustudengite või professionaalsete võrkpalluritega. Tase oli igatahes kõva. Edasi suundusime jalgpalliväljakule ja saime teada, et sealgi on mängud oodatust kiiremini edenenud ja peatselt tuleb end valmis panna.
Meie vastu astus Kasashtani koondis. Tänu heale eelluurele teadsime, et neil on paar väga head mängijat ja seetõttu alustasime kaitsvalt. Mängu algus oli siingi konarlik või parem oleks öelda libe, sest mäng toimus veidi niiskel muruväljakul, mida lisaboonusena kaunistasid toredad lehmakoogid. Põnevust ja ootamatusi seega küllaga. Vastaste surve kandis mõne aja pärast ka vilja kui audist löödud pall minu õnnetust riivekast väravasse lendas. Kuigi hakkasime vaikselt oma mängu leidma, tuli varsti taaskord oma väravast pall välja võtta. 2 – 0 Kasashtanile.
Teisel poolajal tegime kaks vahetust, mis tõid mängupilti muutuse ning hakkasime üha enam vastaste väravat ohustama. Ühe kiirrünnaku lõpetas Tauri ilusa löögiga alla nurka (minu söödust muidugi J). Saime indu juurde ja paar minutit enne normaalaja lõppuviigistasime kui lätlane Ivan minu antud audi väravajoonelt sisse surus. Vastased vaidlesid küll veidi kohtunikuga, kuid värav jäi kehtima. 2 – 2. Kuigi kasahhidel oli veel paar ohtlikku võimalust, siis meie väravavahi hea töö tagas viigiseisu mängu lõpuni. Peale pisukest arutelu kohtunike vahel selgus, et lisaaega ei ole ja kohe läheb penaltiteks. Olime veidi pettunud, sest teadsime vastaste tugevust löömisel.
Penaltiseeria algas mõlema väravavahi tõrjetega, seejärel lõin mina latti ja vastane mööda, siis mõlemalt poolt värav, edasi meie värav ja hiilgav tõrje Mindaugase, meie väravavahi poolt. Siis Tauri pommlöök ja taas Mindaugase tõrje. Lõpetuseks tõi leedulane Ayrinas ilusa löögiga võidu koju. Hurraa Baltimaad!
Peale mängu aitasime korraldajatel väljakut koristada ja seadsime siis sammud väsinult aga rõõmsalt bussi poole. 40 minutit loksumist ja olime tagasi laagris. Venitasime vaikselt õhtusöögini ja ega peale sedagi enam midagi erilist teha jõudnud. Spordipäev oli ikka oma võtnud...
Rainer
