Nüüd ärkame juba ilma äratuskellata. Tundub, et bioloogiline kell on siiski inimeses olemas, kuigi olen oma elu jooksul pidevalt üritanud seda eirata. Pean tunnistama, see mõjub tervisele hästi, vähmalt mina tunnen ennast elujõulisemana. Rutiin, mis siin on baseerub söögiaegadel. Elu ei käi mitte töö, vaid söögi ümber, see muudab maailma minu jaoks veelgi rõõmsamaks :D. Äratus on siiksi toidu, mitte töö nimel, tööl olles samuti suureks motivaatoriks on peagi saadav hea kõhutäis.
Asume siis päeva kallale. Kõik tõusime suht ühel ajal ning läksime uimerdadedas sööklasse vatsasid täitma. Tehtud, nüüd pikali ja siis tööle. Tööle jõudes oli ilm kurjaks muutunud ning suured piisad maandusid meie kuivadel kollakas-rohekatel vestidel. Selleks olid meie meistrid tööpaigas muretsenud vihmakeebid, mille kätte saamine tekitas veidike vasikavaimustust. Jagati kahte sorti, üks oli must, mille selgatõmbamisel olid paljud kehastunud batmanideks. Teine oli rohekas. Ehk siis must oli palju coolim. Kõik peale Raineri meie seltskonnast said sellise. Asusime tööle ja ei midagi uut nagu ikka ladusime kivi otsa ja tirisime natuke traati.
Lõunal käies otsustasin puhke hetkel veidike daVinci koodi lugeda, see on lihtsalt sõltuvust tekitav raamat. Pidin selle kaasa haarama ning bussis lugema. Bussisõidul tuleb see nädal silmad ja kõrvad lahti hoida, et inspiratsiooni koguda meie loomingulise luuleõhtu jaoks. Teemaks ongi nimelt bussisõit.
Jälle töö, meie jõuame oma kuubikud valmis ja teised muidugi mitte(leedukad ja lätlased). Päeva normidest oleme palju maas. Loodevasti me ei pea hakkama oma vabadest päevadest ületunde tegema.
Õhtu pidi kujunema sportlikuks, pidime kohtuma valgevenelaste jalka tiimiga ja kasastaani võrkpalli meeskonnaga. Jalgpall lükkus mingil põhjusel lähitulevikku. Võrkpall kujunes meie jaoks raskeks, me oleme muutunud paarkümmend aastat vanemateks vanameeste kambaks, kes vahivad lolli näoga palli ja keegi liigutada ennast ei viitsi, ilmselt avaldab mõju pikk päev. Tuli küll võit, kuid puudus mänguline ilu.
Märkimist väärib ka haigestumine siinses laagris. Üks leedukas on kõhugripis, loodetavasti ei muutu see epideemiaks. Vetsupaberit peame siiski ise ostma. Samuti on meie seltskonnas Karl kurguga hädas, teda piinavad siinsed liigsed konditsioneerid, mis ei anna kuskil rahu- toas, bussis, sööklas, linnas igas kohas kuhu sisse astud jne. Loodetavasti haigused leiavad õnneliku lahenduse ja Ehitusüksus jätkab oma tööd maksimaalse koormusega.
Tauri
