On kätte jõudnud nädala murdepunkt – kolmapäev. Voodist tõusimine oli minu jaoks meeliülendav, ma saan jälle tööle minna, milline rõõm! Enesetunne on taastunud, kuid oli tunda, et päikesel ja suurel kuumusel pole vähimatki kavatsust siit kaduda. Tegelikult, selle kuumuse ja eksootika pärast ma siin ju olengi. Kunagi on ikka igas asjas elus esimene kord, nii ka mul oli võimalus tunda kuumarabandust esmakordselt. See oli äraütlemata huvitav kogemus, kuid kodus soovitan seda mitte järgi proovida, tean, et Eestis peaks see praegu isegi üsna teostatav olema. Aga nüüd päeva juurde.
Hommikueine manustatud, sammud bussi poole seatud, sain ma täna juba teise meeldiva elamuse osaliseks. Bussis oli mu koht täiesti vabaks jäetud, kus ma olin sõitnud peaaegu kuu, kuni valgevenelased ühinesid meiega. Muidugi hõvasin ma selle koha ja tundsin suurt naudingut, kui buss liikuma hakkas ning keegi ei soovinud mu kõrvale istet võtta – ma saan silma looja lasta ja laiutada!
Objektile saabudes oli mul kibe „tahtmine“ tööd rabada. Võta näpust ka selle päästis tänane päev ära, selgus, et eilene inspektsioon, kes tulemata oli jäänud saabub siiski täna ja kellaajaks öeldi meile üheksa. Nagu tavaks on saanud siis muidugi nii vara ei andnud ennast keegi näole. Me istusime ja istusime, minu jaoks oli see, kuidagi harjumatu, sest peale töö jooksma saamist, sellist asja enam ei esinenud, et peaks niisama nina nokkima. Lõpuks jõudis kohale, ahjaa me olme Venemaal – siin käivadki asjad nõnda. Asjamehed jõudsid objektile täpselt selleks hetkeks, kui meile oli kätte jõudnud lõuna. Sellegipoolest pidime tegema kümme minutit tsirkust, mida Rainer eile kirjeldas ning liikusime söögisaali poole. Kontrollid, kes käisid, ilmselt ei näinudki meid ning nad otsustasid, et tulevad mõne tunni pärast tagasi. Pärastlõuna kujunes seetõttu ka suureks ootamiseks, millal külalised jõuavad. Ei saa ju kõike tööd ära teha, mida me siis näitame. Neid ei ilmunudki ja me võisime samuti teesklemise lõpetada. Meie objekti juht lõi samuti käega ning alustasime lõpuks tööga, aega oli jäänud kaks tundi.
Pärdil õnnestus vahepeal oma käekell kaotada, õnneks leiti see kivide vahelt ülesse, kuid tõsiasi on see, et meil pole enam niiöelda modernset kella vaja, sest me suudame kellaaega määrata pooletunnise täpsusega iseseisvalt. Seda imet aitab meil korda saata meie sõber, vaenlane ja nüüdsest ka abimees päike.
Kojusõiduks õnnestus samuti saada meelis koht, missugune rõõm. Laagrisse jõudes, vatsad täissöödud tegelesime, sellega, mis vahepeal juba tundus, et on unarusse jäänud – lugemisega. Õhtul jõudis kätte ka sparta aeg. Võtsin täna natukene rahulikumalt kuna ei soovinud, et jahutusvedelik taaskord keema läheks. Ja lõpuks omamoodi heale päevale punkt ja magus uni.
Tauri
