Kahekümne teine päev

Laupäev, ei ole ammu tundnud sellist mõnu puhkamisest. Vast on asi selles, et on alati olnud võimalus võtta üks päev puhkamiseks kui tahtmist, kuid siin on päevaplaan ja see ei ole arutlemiseks. Hea tunne oli traati mitte tirida ja päev läbi erkoranžide riieteta ringi liikuda. Lubasime endale isegi tunnikese rohkem und tänasel esimesel puhkepäeval.

Arvestades, et esimene nädal on möödas ning esimene mekk, milline meie aeg välja näeb, on käes. Ei ole eriti aega mõtisklemiseks, kirumiseks ega millekski muuks peale töötamise. See annab hea perspektiivi oma tegudele. Raske on samas aru saada, et kui meid kutsutakse tööle, miks ei võidaks pigem võtta alaliselt neid töötuid tööle, kes on siin riigis alla vaesuspiiri. Igaljuhul, nende meediajanu on veidi mõistetamatu. Tagasi endi ja perspektiivi juurde. Täitsa usun, et pärast seda kuut nädalat kaeb suur osa laiskusest ja ükskõiksusest. Samas hinnang tööjõule suureneb. Arusaam raskest tööst on muutumas. Väiksed kodused parandused, meisterdused tünduvad täiesti tühistena. Ei mingit vaeva nõudvad.

Täna saime igaljuhul käis Sochis. See on see linn, mis on Adlerist veidi kaugemal ja on Euroopa pikim linn - 150km pikk. Jalutasime mingis rajoonis ringi, käisime parke uurimas, mere äärses rajoonis ja see oligi küllaltki kõik. Mereäärsed rajoonid on ikka kujundatud täielike lõksudena. Saad sisse, aga välja enam ei saa. Pead kilomeeter või kaks kõndima, et saada uuesti ranna alast välja, kus igal pool poed ja inimesed veidi pealetükkivad. Vaatasime üle ka Sochi jahisadama - suured paadid. Sinna vahele oli sattunud ka mõni väiksem jaht, sellised mida me näeme vahel Tallinnas, need tundusid jube pisikesed ikka. Täitsa koomiline oli see suuruste vahekord- vähemalt minu jaoks, huumor on imelik asi ikka. Lisaks käisime kultuurimuuseumi hoovis mingeid pilte uudistamas. Proovisime neid isegi jäljendada ja pildistasime end koos nendega. See vast oligi tänasest päevast kõige meeldejäävam. Vesi oli rannas täna jube soe ja päike võttis ka kurjalt. Tauri põletas end veidi ära. Igaljuhul mõnus esimene puhkepäev.

Ning mul meenus, et eile kui olime tööl, tekkis mul arutelu endaga – mis on müra!? Kui me oleme oma koduses atmosfääris, siis hommikul ärritab meid kui peame ärkama näiteks koera kraapimise või prügikastide tühjendamise müra tõttu. Igaljuhul oleme oma mugavustsooniga nii täielikult harjunud, et ei suuda mugavustsoonist absoluutselt välja tulla. Meil on oma voodis kindel poos või pool, millel magame ning kui keegi ütleks meile, et proovi teisiti, siis algul vähkreks pool tundi niisama. Minu jaoks tekkis siin mürale täiesti uus tähendus. Töö juures on pidevalt 1 või 2 generaatorit töös, mis mürisevad täis tuuridel, et pumbata vett meie tööalalt välja. Lisaks on seal veokid, traktorid ja kopad pidevas töös. Üksteisega rääkimine on küllaltki problemaatiline, isegi lähestikku seistes peab üksteise kuulmiseks peaaegu röökima. Kuid nagu näha oleme sellega isegi nii harjund, et pole seda kordagi isegi maininud mitte. Lisaks on meie laager ka suurepärane alati. Lennukid maanduvad ja tõusevad ööpäev rinselt väga valjult. Suuremad valjemad, väiksemad vaiksemad. Ning kui tekib vaikuse hetk, siis see kasutatakse kohe ära. Üleval korrustel on noormeestel kõlarid kaasa ning usun, et varsti oleme vene populaarsema nobrainer muusikaga kursis. Kui aga mõtled proovida vaiksemat nurgakest otsida, siis pole mõtet eriti otsima minna. Staabi teise korruse aknast lastakse pidevalt ja väga valjult samuti muusikat ning kui saabub sealt vaikusehetk, siis see ei püsi. Kokad ei saa ju ometi vaikuses töötada ja sellele järgneb nende muusika rutiin. Igaljuhul vaikus siin puudub. Õhtuti, aga peetakse siin omavahelisi spordivõistlusi ning siinne kaasaelamine on suurem kui Eesti tippspordis. Seejärel magama jäädes kuuled sa raske kannaga noormehi peakohalt. Kuna moodulid on ehitatud metallist, siis kõla on siin hea ja koliseb kõvasti. Igaljuhul on müra muutunud täiesti tühiseks kõrvalnähtuseks, mis ei sega mitte midagi. Siiski tühja minu aruteludest, elu on siin teistsugune ning kogemus kulub kindlasti ära.
Homme ootavad ees järjekordsed spordivõistlused ja veel üks puhkepäev enne tööpäevi. Loodetavasti kujuneb meie järjekordne nädal konstruktiivsemaks kui eelmine. Kuna see pole eriti raske saavutus, siis usun, et nii läheb ka. Me nüüd mõtiskleme ja oleskleme veidi veel ja naudime seda õndsat tunnet, kus kõht on täis ja meel on muretu. Head und kõigile.

Karl

Kahekümne esimene päev!

Üle kolmandiku siin veedetavast ajast on läbi ning käes on lõpuks esimene töönädala reede, see on imeline tunne. Hommikul asusime tööle ning meie pundil oli kõrge motiveeritus – täna pidime oma normi täis tegema. Selleks oli ette nähtud 5 poole kuupmeetrist risttahukat, mida pidime tegema lätlaste ja leedukatega. Tundus olevat käkitegu.

Nagu ikka tuli pool tunnikest töökohas hinge tõmmata väsitavast 45 minutilisest bussisõidust. Pidime ootama, et natsjalnik üle vaataks kas võime korvikesi täitma hakata. Läks nagu tavaks on saanud, et sellist inimest polnudki, kes oleks seda teha viitsinud. Me olime juba üsna närvis, et jälle on mõttetu passimine. Karl oli juba üsna äksi täis ning tema otsustas alustada saagu mis saab, me läksime kaasa. Lätlased olid järgmised, kes otsustasid sama. Esimese tööpäeva lõpuks oli meil üks risttahukas valmis. Lätlased ja leedukad ajasid naeruväärset korrektsust taga ning nad olid alles poole peal. Paljud said üsna palju puhkeaega kuna polnud võimalik, et kõik korraga laovad.

Lõunal käidud, viimased 4 tundi ja ongi nädalavahetus. Aeg venis korralikult. Lätlastel ja leedukatel muidugi oli tööd veel teha. Meil oli 6 kast jäänud, kuid sinna ei tohtinud me kive laduda, sest sinna pidavat kinnituskoht tulema järgmisele kuuele risttahukale. Rainer otsustas, et mis seal ikka vahtida pole ka väga tore ja pidime ikka alustama. Ladusime rahulikult ja kollastle kiivritega mehed asusid kinnitama neid kaste tulemusrikkalt – iga tõmbe järgi üks suitsupaus. Ja nii meie reedene tööpäev lõpuni jõudiski – uimaselt.

Laagrisse tagasi jõudes pikka puhkust polnud, sest nagu harjumuseks on saanud pidime Raineriga minema baltimaasid esindama. Kõigepealt jalgpall, kus saime haledalt lüüa Uurali poiste käest seisuks oli 6:1, kuid meie õnneks on meil veel pühapäeval võimalus ennast tõestada ja näidata baltlaste hinge, kui kohtume taas nendega Krasnaja poljanal. Järgnes võrkpall Siberi poistega. Kell oli juba üsna palju ning ilm pimeda võitu ja palli kiirust suhteliselt raske hinnata. Kahjuks pidime taaskord alla vanduma ja kaoutse vastu võtma 2-0. Tegime veel eestlastega, kerge sparta ning olimegi õhtusse saanud. Hinge kriipis kerge pettumus. Vaarusime magama ja ootasime homset eksursiooni Sochi.

Tauri

Kahekümnes päev

Kõlab juubelilaadselt, aga tegelikult ei midagi erilist. Hommikul tavapärased tegevused ja unised näod sööklajärjekorras, kiire „tankimine“ ja siis veel paarkümmend minutit voodis enne kui oli vaja tööriided selga ajada ja bussi poole loivata. Millegipärast on kas meie netipulk või blogikeskkond otsustanud enam uusi pilte mitte üles lasta, seega jäävad meie näod ja kostüümid igaühe kujutlusvõime meelevalda.

Peale bussisõitu töökohta jõudes olime küll valmis töötama, kuid ruumi ega õigeid vahendeid polnud. Niisiis istusime jalgu kõigutades ja päikest võttes eile tehtud kivimüüril ja ootasime, mis edasi saab. Tundus, et kohalike tööliste helgemad pead ja ülemused olid koju jäänud ning midagi tarka ei suudetud välja mõelda. Elevust tekitas kopajuht, kes üritas veetaseme alandamisele oma masinaga kaasa aidata. Üsna huvitav oli vaadata, kuidas ta poole tunni jooksul kopatäis kopatäie järel vett tõstis ja kuidas sellest erilist kasu polnud. Katsusime silma järgi hinnata kopa suurust, kuid ühisele arvamusele selles osas ei jõudnud.

Varsti oli meil niisama passimisest juba endal „kopp ees“ ja võtsime ainukesed võimalikud korvid enda teha. Korvid on metallvõrkudest risttahukad, millesse meil kive laduda tuleb. Eesrindlikud nagu me oleme, siis pingutasime kõvasti ja lõunaks olime peaaegu valmis. Lõunalkäik pakkus niipalju erinevust tavapärasest kui seda riiete kuivama panemine ja pikem tagasisõit pakkuda suutsid. Pikem oli tagasisõit seepärast, et keset teed toimus kõrgepingeliinide montaaz. Ma küll osa teest tukkusin, aga sellekohaseid silte ma igatahes enne ei näinud. Vene värk, mis teha.

Eks kogemuse ja selle vene värgi nägemise pärast sai siia tuldud ja nagu Karl ütles, siis hea, et meie pärast midagi ei ilustata ja asjad ongi nii nagu nad on. Selle tõdemuse pärast otsustasin suuremat rõhku panna oma teisele eesmärgile ehk vene keele õppimisele. Kirjutasin endale hunniku sõnu ja väljendeid lehele ja võtsin tööle kaasa, et neid vabadel hetkedel korrata.

Õhtupoolikul sujus töö veidi aeglasemalt, aga tegime siiski rohkem kui meiega samal objektil olevad valgevenelased. Tundub, et neil käib rühmasisene võistlus, kes suudab kõige vähem tööd teha. Päeva lõpus saime teada, et päris normi ei teinuud ka meie täis, kuid parema organiseerimise ja materjalide olemasolu korral ei tohiks see probleem olla.

Õhtul pidime Tauriga taaskord Baltikumi spordiau eest väljas olema. Jube on ikka täis kõhuga pingutada. Õnneks vastastel oli veelgi rohkem tegemist ja pidime neid omavahel mängides pea pool tundi ootama. Tegu oli siis võrkpalliga ja vastasteks kirgiisid. Lühikesed poisid tundusid algul kergete vastasena, kuid osutasid esimeses geimis tubli vastupanu. Suutsime ennast siiski koguda ja mõlemad geimid ja matši lõpuks võita. Vaatasime veidi veel kõrvalplatsil toimuvat jalkat ja tegime kogu eestlaste pundiga jõuharjutusi.

Enne magamainekut vaatasime Top Gear’i ja igaüks veel luges veidi, ma toksisin selle jutu siin valmis ja nüüd lähen lambaid lugema.

Vsevo haroshevo!

Rainer

Üheksateistkümnes päev

Päev algas uniselt nagu ikka. Ei teagi kellel suurem padjakas näos oli aga sööma me õigeaegselt jõudsime. Sööklasse sisse jõudes arvasin, et näen veel und aga silmad korralikult puhtaks hõõrunud, tõdesin, et olin ärkvel. Nimelt alustasime päeva uue toiduga, milleks eemalt vaadates oli lasagne aga sööma hakates oli hoopis lasagneks vormitud kartulipüree hakklihaga. Tuleb aga tunnistada, et kokad on oma loovust näitama hakanud. Peale hommiku- ja lõunasööki on parasjagu aega, et jalad puhkamiseks seinale visata. Nii talitan minagi ja loen raamatut. Püüame töövälist tegevust kasutada aju värskena hoidmiseks, kuna töö ise pole teab mis raketiteadus.

Tööpäev ise algas uniselt kuid pikapeale saime ennast käima ja töö liikuma. Tundub, et tööpäevad hakkavadki nii pihta, et osad passivad niisama ja ootavad et pump veetaset piisavalt alandaks, et tööle saaks. Mingi osa meie rühmast aga viilib pidevalt kuna mina näen neid ainult kas hommikul bussi minnes või töölt tagasi tulles. Teel laagrisse lõunatamaks magasime kõik nagu ikka. Vahepeal ärgates märkasin, et taaskord olid vihmapilved taeva katnud ja taevaväravad valla päästetud. Õnneks meie elukohta polnud vihm veel jõudnud. Tagasi tööle siirdudes kordus sama teema, et poolel teel hakkas sadama. Muutuseks oli vaid see, et sadu saatis meid kogu allesjäänud tee töökohta. Seega joosti bussi peatudes kohe varjualusesse ilma selginemist ootama. Seda me aga jäimegi ootama. Alguses käidi kuskilt välja, et saame kohe koju, kuid pidime siiski kannatlikud olema selle koha pealt.Leedukad lahutasid meelt kaardimänguga ja meie ajasime lihtsalt juttu. Karl leidis minu arust eriti laheda ajaviite, milleks oli täpsussülitamine. Hoidsin end tagasi ja järgi ei proovinud. Vahepealsemeelelahutusena saime veel paari kohta oma allkirjad visata.Iseenesestki mõista tekitas see elevust kuna sai vähemalt midagigi teha. Täna käis jälle peast läbi mõte alistuda kohalikule tavale ning panna kah mehe kombel ajaviiteks pläru ette, ka see jäi vaid idee tasandile. Lõpuks tiksusime ligikaudu 2,5 tundi kasuteguriga ümmargune null enne kui bussile saime. Kõik kamraadid bussis ja sõit võiks alata aga ei,sest bussijuhti jälle pole. Ma ei saa sellest asjast aru,et iga päev peame meie bussijuhi järgi ootama kuna tema ajab eemal kellegi tuttavaga juttu aga ju see on siis kohalikul tasandil jällegi normaalne nähtus.

Tagasi laagrisse jõudnud ja õhtusöök keres oli elu jälle lillelaadne. Edasi oli plaanis üks jalkamatš maha pidada. Karl otsustas aga ajaviiteks poodi jalutada, mis kujunes tal oodatust niiskemaks kuna hakkas päris korralikult vihma sadama. Tema enda sõnul olita vihma lausa nautinud. Jalkamatšist niipalju,et see peeti vihma käes ja saime 0:4 lakki. Eks seda oligi oodata kuna Tauri mainis, et varasemalt harjutades olid nad korduvalt sellele tiimile kaotanud. Mina matšist osa ei saanud sest otsustasin säilitada kuivust ja jooksin vihma saabudes tuppa.

Vahepeal saime uut infot elu-olu kohta. Lõunal hakkame käima ühe teise laagri sööklas, kuhu väidetavalt pidi olema vaid 40minuti pikkune sõidutee. Praegu kulub meil aega märgatavalt rohkem, umbes 50minutit. J Veel saime teada et juuli lõpus on meil mingi etteastega vaja maha saada mingi festivali raames. Augusti esimese nädalalõpus pidi tulema paadiralli laadne üritus aga eks nendest lähemalt aja möödudes.

Ega muud põrutavat rohkem tänase numbri sees enam juhtuda ei saagi. On tavaline õhtu ja rahvas teeb vaikselt omi toiminguid ning sätib end unele, nii ka mina..

Pärt

Kaheksateistkümnes päev

Möödas esimene täispikk tööpäev. Hommik nagu ikka, kiire ja konstruktiivne. Ruttu bussile ja tööle. Sõit objektile kestab meie laagrist 45 minutit, seda tänu meie bussijuhi raskele jalale. Ta teeb hirmuäratavaid möödasõite, seega närvidele on kõige rahulikum magada või silmad kinni hoida.

Nagu me juba ette teadsime on meie tööülesanne koostada astmelisi kaldakindlustusi. Jube jamamine. Aetakse taga veidi mõistetamatut perfektsust ja töömehed surgivad asjatult palju. Korralik kordinatsioon puudub ning nad ei rakenda meid nii jõudsalt kui oleks võimalik. Igaljuhul saime täna korralikult rügada. Suured toidukorrad olid esimest korda mõistlikud ning väsimus on tore. Otsustasin mitte jooksma minna täna, et aklimatiseeruda esimese tööpäevaga. Eile sai see eest joostud mäe tippu, kus käisime esimestel päevadel kõndimas. Oli mõnus.

Pärt arvutas, et selle kuue nädala jooksul, kus me sõidame kaks korda päevas bussiga edasi-tagasi, kulub bussisõidule 4 päeva. Seega see on hirmus kui palju me oma ajast hakkame bussis veetma. Positiivne on, et aeg kulgeb töötades kiirelt, isegi kive loopides. Seega päevad on kiired, tegusad ja väsitavad. Täna saime kive ühest hunnikust teise loopida, sõna otses mõttes! Haamriga kive taguda, metallvõrke kokku põimida ja laduda presenteeritavat esikülge neile korvidele. See oli väga omapärane, tulid meelde kilplased.

Õhtuks oli Balti meeskonnale planeeritud jalgpalli ja võrkpalli matšid. Kuna mina kummaski meeskonnas ei esinda meid, siis saan hästi praegu blogi kirjutada. Samas tunnen väga kaasa nendele kes mängivad – pärast tööd, täiesti täis kõhuga võib päris jube olla mängida jalgpalli. Eks näis, kuidas läheb. Selgus, et jalgpallis saadi kasahhide vastu loobumisvõit. Nende meeskond ei olevat kohale ilmunud. Ning võrkpallis võideti naeruvääristavalt armeenlasi. Nad ei oskavat üldse seda palli mängida. Samas on siin laagris ka rühmi, kus mängitakse võrkpalli hämmastaval tasemel. Seega tulemused: jalgapallis 1 võitu, võrkpallis 1 võit ja 1 kaotus.

Mina vähemalt juba ootan nädalavahetust, ning et Tauri loeks raamatu lõpuni. Pole praegu midagi lugeda, ei suuda koguaeg konspekte ka lehitseda.

Karl

Seitsmeteistkümnes päev.

Ärgates, teadsime, et täna on see kaua oodatud päev, kui saame lõpuks mingisugustele paberitele alla kirjutada ning tööle asuda. Hommikusöök söödud saime informatsiooni, et tuleb liikuda busside ära sõidu kohta ning sinna pidi tulema inimene kellel on meie tööload ja lepingud kaasas. Muidugi nii ei juhtunud. Tuli piisavalt oodata, lõpuks saime loa bussi minna ning sõita kohta, kus väidetav töökoht asuma pidi. Ikka suur teadmatus, mis saab...

Kohale jõudes selgus meie rõõmuks, et saamegi lepingud sõlmitud ja asuda tööle, paraku ei läinud ka niimoodi, ootasime seal ning kulus 4 tundi, et 20 inimest saaks paar allkirja antud. Saime oma lepingud viimaks sõlmitud ja juba pidimegi lõunale sõitma.

Sõit kestis 45 minutit, söök söödud ja uuesti tagasi 45 minutit, kus ootasid meid juba ka tööriistad. Tööks on meil jõekalda konstrukstsioonide ehitamine, võib ka öelda, et ladumine. Töökorraldus on hädine, põhimõtteliselt, kes eriti ei viitsinud võisid targa näoga kõrvalt vaadata. Meie üritasime siiski endast parimat anda, meid oli ära tüütanud see tühja istumine, mis siin mõningatel päevadel oli ette tulnud. Meil oli isegi hea meel ennast liigutada. Aeg lendas. Kell sai 18 ning hakkasime liikuma laagri poole õhtusööki nautima, kõht oli tühi. Bussis väikse arutamise järel olime kõik nõus, et venelaste tööpoliitika pole suurem asi ning ressursse ei kasuata maksimaalselt ära. Seda näitab päeavas 3 tundi bussisõitu ning inimestele seismise asemel midagi paremat välja pakkuda, kui on tööaeg.

Söödud ja natuke puhatut oli meil kavas kell 8 jalkatrenn, mis kulmineerus siiski agresiivseks mänguks vastaste vastu. Otsustasime, et jalkaga täna siiski liiale ei lähe ja proovime vahelduseks ära ka leedukate rahvusspordi, milleks on korvpall.

Ja ongi päevake läbi, mille nimel me tegelikult siia tulime, et saaks alustada tööd.

Tauri

Kuueteistkümnes päev

Päeva sõna „navoz“ - sõnnik

Järjekordne ilus hommik, enamuse jaoks üsnagi unine. Söögi ajaks ajasime end siiski püsti. Ainult Pärdil oli uni varem ära läinud ja ta oli juba jõudnud spordiplatsil kätekõverdusi tegemas käia. Sealt naases ta põneva jutuga „hüppes“ käijatest, kes tema silme all üle aia olid roninud ja siis ehmatades küsinud, ega eestlase näol lisaturvamehega tegu pole. Nagu näha, käib siin ikka täieväärtuslik malevaelu.

Päeva põhisündmseks oli rühmadevaheline sporditurniir, mis leidis aset meie laagrist veidi ülevalpool Krasnaja Poljanas ilusate mäestikuvaadetega spordiplatsidel. Kohalesõit võttis omajagu aega, bussis sai veel viimane väsimus välja puhatud, et siis lootusrikkalt (loe: võita ihates) mängude algust ootama asuda. Ajakavast järjekordselt kinni ei peetud, seekord oli aga nihe ettepoole ja üsna varsti saimegi võrkpalliplatsile sooja tegema.

Mängu algus oli rabe, tingituna vähesest harjutamisest, keelelisest segadusest ja reeglite mittetundmisest. Kuskil varasemates postitustes on sellest juttu olnud, aga kordan üle, et meie spordivõistkonnad on koostatud Eesti, Läti ja Leedu parimatest poegadest (kes siia laagrisse jõudnud on). Esimeseks vastaseks olnud Valgevene „komanda“ ei olnud ülitugev, aga paar teravat poissi tegid mängu ära ja esimese geimi kaotasime üsna suurelt. Teises geimis oli asi parem ja suutsime napi paremuse saavutada. Kolmas ja otustasv geim oli tasavägine, kuid lõpuks pidime vastaste paremust tunnistama ja seega langesime võrkpalliturniirilt välja.

Tegime palliplatsi ääres väikse lõuna ja piilusime konkurente. Peab mainima, et mõne võistkonna puhul tekib küsimus, kas tegu on ehitustudengite või professionaalsete võrkpalluritega. Tase oli igatahes kõva. Edasi suundusime jalgpalliväljakule ja saime teada, et sealgi on mängud oodatust kiiremini edenenud ja peatselt tuleb end valmis panna.

Meie vastu astus Kasashtani koondis. Tänu heale eelluurele teadsime, et neil on paar väga head mängijat ja seetõttu alustasime kaitsvalt. Mängu algus oli siingi konarlik või parem oleks öelda libe, sest mäng toimus veidi niiskel muruväljakul, mida lisaboonusena kaunistasid toredad lehmakoogid. Põnevust ja ootamatusi seega küllaga. Vastaste surve kandis mõne aja pärast ka vilja kui audist löödud pall minu õnnetust riivekast väravasse lendas. Kuigi hakkasime vaikselt oma mängu leidma, tuli varsti taaskord oma väravast pall välja võtta. 2 – 0 Kasashtanile.

Teisel poolajal tegime kaks vahetust, mis tõid mängupilti muutuse ning hakkasime üha enam vastaste väravat ohustama. Ühe kiirrünnaku lõpetas Tauri ilusa löögiga alla nurka (minu söödust muidugi J). Saime indu juurde ja paar minutit enne normaalaja lõppuviigistasime kui lätlane Ivan minu antud audi väravajoonelt sisse surus. Vastased vaidlesid küll veidi kohtunikuga, kuid värav jäi kehtima. 2 – 2. Kuigi kasahhidel oli veel paar ohtlikku võimalust, siis meie väravavahi hea töö tagas viigiseisu mängu lõpuni. Peale pisukest arutelu kohtunike vahel selgus, et lisaaega ei ole ja kohe läheb penaltiteks. Olime veidi pettunud, sest teadsime vastaste tugevust löömisel.

Penaltiseeria algas mõlema väravavahi tõrjetega, seejärel lõin mina latti ja vastane mööda, siis mõlemalt poolt värav, edasi meie värav ja hiilgav tõrje Mindaugase, meie väravavahi poolt. Siis Tauri pommlöök ja taas Mindaugase tõrje. Lõpetuseks tõi leedulane Ayrinas ilusa löögiga võidu koju. Hurraa Baltimaad!

Peale mängu aitasime korraldajatel väljakut koristada ja seadsime siis sammud väsinult aga rõõmsalt bussi poole. 40 minutit loksumist ja olime tagasi laagris. Venitasime vaikselt õhtusöögini ja ega peale sedagi enam midagi erilist teha jõudnud. Spordipäev oli ikka oma võtnud...

Rainer