Kahekümne kaheksas päev

„Same shit, different day,“ võiks üldiselt siinsete tööpäevade kohta öelda, aga kui üdini aus olla, siis tegelikult on ikka iga päev erinev ja omamoodi. Siiski alustan meie teise töönädala viimase päeva ülevaadet sealtmaalt, kust erinevused rohkem välja paistma hakkasid, ehk lõunast.

Hommikupoolikul olime kõvasti ja pikalt – pea poole üheni tööd teinud ja seetõttu näljased kui hundid. Sööma läksime sarnaselt eilsega oma objekti vahetus läheduses asuvasse laagrisse, mille söökla uudsus meid endiselt võlus. Teistsugused järjekorrad, teistsugune menüü, teistsugused toidukaardid, avaram söögisaal, telekas ja auru välja ajavad konditsioneerid. Nautisime oma lõunat ja võtsime rahulikult, sest vähema sõitmise arvelt saab kauem süüa.

Väike verstapost saabus tagasi tööle sõites, sest juba siia saabumisel panime tähele oma bussi siduri kehva olukorda ja tegime panuseid selle vastupidavuse peale. Nüüd see siis saabus, jukerdasime üsna pikalt väikse kallaku alguses ning bussijuht pidi käed õliseks tegema enne kui liikuma saime.

Tagasi töömaal, kui veel nädala viimseks pingutuseks hoogu võtsime, kuulsime ebameeldivat kõlakat valgevenelaste plaanist (või õigemini nende komandandi käsust) tund aega kauem töötada. No mida! Otsustasime, et meie paneme küll kell viis pillid kotti ja siis sügame või tund aega mune kui buss meid varem koju ei vii. Ei tea, kas trotsist, nädalalõpust või lihtsalt tänu omandatud vilumusele ja leedukate paremale kaasamisele saime natuke peale viit valmis oma ladumise päevanormiga, seda esimest korda siin oldud aja jooksul. Korras, nädalalõpp võis alata.

Nädalalõpp algas täis kõhuga võrkpalli mängides, sest endiselt on käimas laagrisisese turniiri mängud. Seni on võrkpallis päris hästi läinud, kaks võitu on kirjas. Seekordne mängu algus oli samuti paljulubav, kuid lõpuks võtsid eeldatavalt tugevamad vastased oma ja võitsid mõlemad geimid. Me ei lasknud sellest veel pead norgu ja läksime Tauri, Pärdi ja Sergeiga jõudu tegema.

Et õhtu oleks ikka täiuslik, siis oli vaja enne magamaminekut kohalike kombel silla peale õlut jooma minna. Asusime siis teele, kuid meie kartused osutusid tõeks ja hilisele kellaajale ja väljas varitsevatele kõrilõikajatele viidates ei lasknud turvamees meid välja. Egas midagi, lasime käiku plaan B ja ronisime, nagu vanad vanglapõgenikud kunagi, üle aia ja asusime poe poole teele. Kokku käisime poes sel õhtul kolm korda, sest kus sa ikka silla peal õlut ja jäätist külmas hoiad. Tagasitulles mängisime natuke luurekat ja ronisime ruttu tagasi aeda ning jooksime tuppa. Vahele ei jäänud ja seega võib öelda, et oli üks ütlemata mõnus reede õhtu.

From Ehitusüksus

From Ehitusüksus

Rainer

Kahekümne seitsmes päev

Taaskord üks reibas argihommik mil silmad unest alles kinni sai jalutatud sööklasse kartulipelmeene ja putru sööma. Tööpäev tõotas tulla rutiinne, pidime isegi oma vana hea bussi koos rallimehest juhiga tagasi saama, aga võta näpust.

Bussi me tagasi saime aga sinna viimastena sisse astudes tundus ruumi vähe ja inimesi liiga palju olevat. Selgus, et valgevenelased olid meie bussi majutatud. Üks buss vähem, sellega säästab ju raha.Imelik nähtus siinmail, kus kõik näib toimuvat mitte eriti ökonoomselt. Igatahes ebameeldiv üllatus hommikuks kuna olin plaaninud bussis laiutavalt sleepi panna. Tundus, et bussijuhil oli ka hea meel tagasi olla kuna oli juba hommikul raadio mängima keeranud ja sealt kostusid malbed lääne hitid.

Tööle jõudes avastasin, et jõudsime täitsa esimestena objektile. See oli loomulik sest tulime kõik ühes bussis tööle ja valgevenelased on aegluses juba tuntust kogunud. Öö läks käima täie hooga, mille vahepeal oli meil aega pilgud ülespoole tõsta ja oma lumist mäenõlva kaeda. Lumi, see tundub nagu sinilind, mida me laupäeval püüdma kavatseme minna. Olgu mainitud, et selle nõlva kõrguseks on umbes 2500 meetrit ja sinna ülesse ronimise plaan on meil täitsa meelel-keelel,et oleks põhjust ümiseda viisijuppi“ juulikuus lumi on maas.“ Õige pea hakkas teistel tekkima kõhus tühisuse tunne aga kuna mul sihilikult puudus käekell siis töötati edasi. Kella jätsin ma koju sest hakkas närvidele käima iga poole tunni tagant teistele kellaaja ütlemine. Nagu selgus siis oligi hästi, et just täna ajamasin maha jäi. Liikusid jutud, et täna lähme esimest korda teise sööklasse lõunale, et säästa aega ja õhtul tunnikese varem koju saada. See tähendas omakorda seda, et hommikune tööaeg venis tunni võrra pikemaks.

Sõit sööma kestis tõesti lühikest aega, vaid 10 minutit. Selles laagris käisime ka siis kui tutvusime olümpiarajatistega. Asukohaliselt on tegemist rongi lõpp-peatusega kui tahetakse olümpiamängude ajal staadionitele pääseda. Väga lahe ja avar söömispaik. Isegi toit tundus olema parem aga selle kirjutame rutiinist väljatulemise arvele, kuigi seal oli olemas isegi toiduvalik. ..ja oli olemas televiisor. Näidati parasjagu väga intrigeerivat vettehüpete EM-i. Silm lausa puhkas sest ei mäletagi enam millal viimati televiisorit näha sai. Meenus tavaline elu kodumaal, kus tv on tavaline.

Tagasi objektile ja tööle ei tahtnud keegi hakata. Uue korra miinuseks on see, et täis kõhuga tekib ka lõunauinaku vajadus, mida enne sai rahuldatud bussis sõites. Peab sellest hakkama üle olema. Tööleme hakkasime aga siis vihma va sindrinahk pani selle seisma. Nii lausa kolmel korral, peale mida anti alla ja loeti tööpäev lõpetatuks.

Ega me väga varem lõppkokkuvõttes koju pääsenudki. Buss sõitis ka ootamatult aeglaselt, ehk oli tipptund või miski, ei tea. Kojusõidu alguses otsustas bussijuht meid veel üllatada – pani telekast miski filmi mängima. See tekitas totaalse elevuse. Film ise oli tüüpiline kohalikuks kohaldatud variant – hollywoody komöödia koos venekeeles pealeloetud tekstiga. Tagasisõit oli suht igav, välja arvatud lõpuosa. Nagu siin vahel juhtub siis võib koduloomi maanteel kohata. Täna olid lehmad end risti-põiki teele seadnud. Bussijuht andis signaali ja peaaegu sõitis ühele lehmale otsa, nii napilt möödus ta. Selline rallivend meil.

Saabus õhtusöök ja peale seda jalkalahing armeenlastega. See kujunes tõeliseks vaatemänguks. Olenemata, etmepidevalt saavutasiime eduseisu, pidime leppima lõpuks viigiga 4:4. Enne mängu selgus, et meie jalkapallist saadi lõpuks jagu. Tore,ongi rahu majas. Tundub, et Marti oli meile hea palli soetnud, kuna seda käidi iga päev laenutamas. Hiljem arutasme baltlastega juuli lõpus aset leidva ürituse raames oma etteaste ideed.

Päev lõppeb nagu ikka magamaminekuga.

Pärt

Kahekümne kuues päev!

Siinmail hakkavad päevad tasakesi sulanduma ühte. Raske on järge pidada mis nädalapäev on, kuid ei ole hullu, selle võrra tuleb nädalavahetus jälle kiiremini. Tänane tööpäev oli juba üllatavalt asine. Julgen öelda, et kõigist kohalolijatest oli töötegijat. Seegaasjalood arenevad. Saime vihmakeebid ja praegu on igapäev ka korralik sabin tulnud. Oleme ikka päeva lõpust oma viisteist minutit võitu saand vahel.

Kuid nagu näha oleme me siin olnud juba väga kaua, kas pole aeg tõesti läinud kärmelt. Ei tundu üldse nii pikk aeg möödas olevat. Aega sisustame me erinevat moodi, mõtiskleme uusi asju mida omakeskis teha ning paratamatult ajame rumalat juttu, et päev veelgi kiiremini liiguks. Oma aja lõpuks siin, peaks meist kõigist saama meisterlikud müüri ladujad. Huvitav kas see on ka müüdav oskus.

Igaljuhul annab see siin totaalselt uue inspiratsiooni oma õpingute jätkamiseks. Võib vist väita, et pärast seda väikest malevat siin, ei näe mingit perspektiivi saamaks lihttööjõuks. Igaljuhul on see super, et jällegi on rohkem motivatsiooni edasi arenemiseks.

Ilm meie objektil on palju meeldivam kui laagris. Tundub, et see 500m kõrguse vahe aitab tõepoolest palju. Tuul on värskendav ja õhk ei ole nii lämbe, see kergendab meie töötamist päris palju. Tänane päev ol igaljuhul küllalt rahulik, ei toimunud üleliigseid spordimänge ega ei käinud ka kuskil väljas jalutamas. Tänan lugemast ja proovige hinnata oma mitmekesisemat elu kui meil.

Mõttes liiguvad meil kurjad plaanid, et võiks kunagi ühe peo ka linnas pidada, kuid praegu ei ole sinnani jõudnud ning see nädalavahetus ei jõua ka kindlasti, kuna on teisi plaani. See on aga üllatus! Seega pidage meid ikka meeles.

Karl

Kahekümne viies päev!

Nüüd ärkame juba ilma äratuskellata. Tundub, et bioloogiline kell on siiski inimeses olemas, kuigi olen oma elu jooksul pidevalt üritanud seda eirata. Pean tunnistama, see mõjub tervisele hästi, vähmalt mina tunnen ennast elujõulisemana. Rutiin, mis siin on baseerub söögiaegadel. Elu ei käi mitte töö, vaid söögi ümber, see muudab maailma minu jaoks veelgi rõõmsamaks :D. Äratus on siiksi toidu, mitte töö nimel, tööl olles samuti suureks motivaatoriks on peagi saadav hea kõhutäis.

Asume siis päeva kallale. Kõik tõusime suht ühel ajal ning läksime uimerdadedas sööklasse vatsasid täitma. Tehtud, nüüd pikali ja siis tööle. Tööle jõudes oli ilm kurjaks muutunud ning suured piisad maandusid meie kuivadel kollakas-rohekatel vestidel. Selleks olid meie meistrid tööpaigas muretsenud vihmakeebid, mille kätte saamine tekitas veidike vasikavaimustust. Jagati kahte sorti, üks oli must, mille selgatõmbamisel olid paljud kehastunud batmanideks. Teine oli rohekas. Ehk siis must oli palju coolim. Kõik peale Raineri meie seltskonnast said sellise. Asusime tööle ja ei midagi uut nagu ikka ladusime kivi otsa ja tirisime natuke traati.

Lõunal käies otsustasin puhke hetkel veidike daVinci koodi lugeda, see on lihtsalt sõltuvust tekitav raamat. Pidin selle kaasa haarama ning bussis lugema. Bussisõidul tuleb see nädal silmad ja kõrvad lahti hoida, et inspiratsiooni koguda meie loomingulise luuleõhtu jaoks. Teemaks ongi nimelt bussisõit.

Jälle töö, meie jõuame oma kuubikud valmis ja teised muidugi mitte(leedukad ja lätlased). Päeva normidest oleme palju maas. Loodevasti me ei pea hakkama oma vabadest päevadest ületunde tegema.

Õhtu pidi kujunema sportlikuks, pidime kohtuma valgevenelaste jalka tiimiga ja kasastaani võrkpalli meeskonnaga. Jalgpall lükkus mingil põhjusel lähitulevikku. Võrkpall kujunes meie jaoks raskeks, me oleme muutunud paarkümmend aastat vanemateks vanameeste kambaks, kes vahivad lolli näoga palli ja keegi liigutada ennast ei viitsi, ilmselt avaldab mõju pikk päev. Tuli küll võit, kuid puudus mänguline ilu.

Märkimist väärib ka haigestumine siinses laagris. Üks leedukas on kõhugripis, loodetavasti ei muutu see epideemiaks. Vetsupaberit peame siiski ise ostma. Samuti on meie seltskonnas Karl kurguga hädas, teda piinavad siinsed liigsed konditsioneerid, mis ei anna kuskil rahu- toas, bussis, sööklas, linnas igas kohas kuhu sisse astud jne. Loodetavasti haigused leiavad õnneliku lahenduse ja Ehitusüksus jätkab oma tööd maksimaalse koormusega.

Tauri

Kahekümne neljas päev

Öeldakse, et harjumuse tekkimiseks on vaja 21 päeva. Nagu näha, oleme oma päevade lugemisega juba kaugemale jõudnud ja seetõttu võib julgelt tõdeda, et tänane hommik oli vägagi harjumuspärane – äratus, hommikusöök ja leiva luusse laskmine. Ja siis tööle. See veel päris harjumus pole, aga küll ta saab.

Tööülesanded on meil endiselt samad, mis eelmisel nädalal, samuti ka töörütm. Hoiame Eesti lippu kõrgel ja näitame, et meile seatud norm ei ole ületamatu, kuigi lätlased ja leedukad oma tegevusetusega seda tõestada püüavad. Täna oli platsil kohal rohkem tähtsaid ninasid ja selle võrra juhiti rohkem tähelepanu ka tööohutusele. Kõik pidid ja peavad ka edaspidi kogu aeg kandma kiivrit, prille ja t-särki ning kõrgete tööde (loe üle 1m) puhul ka kinnitusvööd. Olgugi et t-särgi kandmine üldist nördimust tekitab, sest kõik muretsevad liigse palavuse ja päevitusrantide pärast, siis usun, et enamus jätab särgi selga, sest vastasel juhul ähvardati ilma jätta palgast ja ka töökohast.

From Ehitusüksus

Siinkohal jätan vahele selle osa, kuidas, kuhu ja kui mitu kivi me ladusime ja kui tublid me oleme ja liigun edasi Pärdi huvitava mõttevälgatuse juurde. Nimelt käis ta välja idee meie hallolluste vormis hoidmiseks ja seda läbi luulekonkursi. Just, leppisime kokku, et nädala lõpuks peab igaüks meist esitama vähemalt neljavärsilise luuletuse. Parimad avaldame ka siin, nii et hoidke silma peal!

Kiire ülevaade õhtustest toimingutest: sõime, saime puhtad linad, vaatasime filmi, lugesime, tegime trenni, pesime ja varsti lähme magama.

Lõpetuseks tahaksin tagasi pöörduda ühe mõtte juurde, mis mind laupäeval tabas. Kui mäletate, siis käisime Sotšis ja kuigi Karl seda ei maininud, siis tegime peatuse ka „MakDonaldsis“, et väike kehakinnitus võtta. Menüü oli üldjoontes sama, mis Eestis, mõne väikse erandiga. Aga mitte sellest ega kaloritest, mis me sisse sõime ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis Big Mac indeksist ja üldisest hinnatasemest siin.

From Ehitusüksus

Big Mac’i indeks peaks üsnagi hästi kajastama üldist hinnataset ja andma võrdlusmomendi teiste riikidega, aga selle välja arvutamiseks vajan natuke teie abi. Me ei suutnud kahjuks täpselt meenutada, kui palju maksab Big Mac Eestis ja seega jäi võrdlus poolikuks. Vastuseid ootan kommentaaridesse ja kiireimale luban Tallinnas Big Mac’i osta J Ütlen praegu ainult niipalju, et siin maksis kõnealune burks 90 rubla ehk 2,25 eurot.

Mõningatest hindadest veel rääkides, siis bensiin 95 on umbes 30 rubla liiter, õlu baaris kuskil 60-80 rubla, vein meie lemmikkohas alates 120 rubla liiter, virsikud u 140 rubla kilo, kuivatatud banaanid 130; samas kasutatud VAZ 06 saaks 2000 rubla eest. Kinnisvara hindu pole ma kahjuks suutnud veel välja uurida, aga arvan, et suure pakkumise tõttu nad väga kõrged pole. Üldse tundub siin, et enamus üritavad oma maja, korterit või autot maha müüa. Äkki on tegu hoopis olümpiaeelse hangeldamisega!?

Rainer

Kahekümne kolmas päev!

Kuidagi rahulik ja unine hommikupoolik oli, ahjaa kätte on jõudnud pühapäev. Sai rahulikult kõhu täis süüa ja tagasi sängi kobida, see on puhkus. Nali naljaks, ees on ootamas teguderohke päev.

Nagu eile selgus, ootas meid ees üks tutvustav loeng olümpiamängudest. Lõpuks kukkus välja nii, et meid esindas seal oma kohalolekuga vaid Rainer. Meie eelistasime leboamist. Oli olnud väga konstruktiivne ja hariv oleng. Kui oskaks kohalikku keelt siis oleksin kindlasti kohal olnud. Pole viga,oleme olümpiateemadel nagunii asjatundjad. Päev pidi jätkuma sportlikult, nimelt ees ootasid riikidevahelised mõõduvõtmised korv- ja jalgpallis. Bussisõit võistluspaika oli harjumuspäraselt aeganõudev. Kohale jõudes külastasime kohe kohalikku turulaadset kohta, soetasin sealt omale paar kurki, teised võtsid banaane, mida meie kutsume hellitavalt dopinguks. Vahepeal andsid leedukad mulle ülesandeks fotograafiaga tegeleda võistluste ajal. See idee mulle meeldis, sai tegeleda miski uue tegevusega siin, aparaat ise oli ka päris kvaliteetne, et sai oma ideid filmile jäädvustada. Sporditulemustest niipalju, et korvpalli me võitsime masendavalt suure eduga. See pani mind meenutama oma keskkooli aegu, mil sai võisteldud paralleelklassiga korvpallis – ühes klassis olid oskajad ja teises vastupidised. Mängu resultaat 45:3 viitas ka sellele, et polnud eriti tasavägine mäng. Jalgpall seega oli hoopis teisest puust elamus. Eellnev sai nädala sees sama meeskonna vastu mängitud ja tulemuseks jäi meie kaotusseis 1:6 kuid ootused olid ikkagi võidulootmise tasandil. Mäng oligi palju tasavägisem. Tundus, et lõpuks sai otsustavaks vastupidavus ning vastased võitsid meid 0:2. Emotsioonid olid meil ikkagi laes, millele anddisd hoogu ka minu tehtud pildid, kiideti, et olen häid momente tabanud.

Tagasi laagris,(loe: kodus) saime tavapärasest hiljem oma lõunasöögi söödud. Elevust tekitas vaade, et meie töörõivad olid õue kuivama pandud. Kus nüüd oli tore peitust mängida ja otsida sellest kogumist enda omi. See meelelahutus ei kestnud kahjuks eriti kaua, kune leidsime meie omad üpris ruttu üles. Kuna oli selline liigne vaba aeg siis tekkis plaan linna ja randaa jalutada. Ma mängisin alguses raskesti kättesaadavat aga otsustasin lõpuks kampa lüüa. Jalutuskäik võttis veidi üle tunni aega. Teel olles sai vaadeldud taevast ilu, mida tekitasid sagedased maanduvad ja tõusvad lennukid. Linna jõudes, seadsime sammud kohe ranna suunas. Teepeale jäi juba tuttavaks saanud vinoteek, mis ei jätnud meid ka seekord külmaks.. Tunnike rannas päikest ja merd nauditud, oli vaja kodutee jalgealla võtta. See kulges ka ladusalt, kuna taaskord lõikas ees tuult Rainer. Jõudsime õhtusöögile viimasel hetkel,täpselt nagu plaanitud. Ees oli ootamas kvaliteetaeg enda seltsis, kes luges kes otsis arvutist meelepärast tegevust. Mina tegin natuke jooksmist ja hiljem koos teistega veidike „spartat“ ja oligi tegus päev otsa saamas. Ees on ootamas uus ja tegusam töönädal.

Lõpetuseks mainin veel, et Karl otsustas oma päeva veeta linnas kus ta oli ka päikest ja merd nautinud ning muidugi ka kesvamärjukest ning poodlemist.

Pärt

Kahekümne teine päev

Laupäev, ei ole ammu tundnud sellist mõnu puhkamisest. Vast on asi selles, et on alati olnud võimalus võtta üks päev puhkamiseks kui tahtmist, kuid siin on päevaplaan ja see ei ole arutlemiseks. Hea tunne oli traati mitte tirida ja päev läbi erkoranžide riieteta ringi liikuda. Lubasime endale isegi tunnikese rohkem und tänasel esimesel puhkepäeval.

Arvestades, et esimene nädal on möödas ning esimene mekk, milline meie aeg välja näeb, on käes. Ei ole eriti aega mõtisklemiseks, kirumiseks ega millekski muuks peale töötamise. See annab hea perspektiivi oma tegudele. Raske on samas aru saada, et kui meid kutsutakse tööle, miks ei võidaks pigem võtta alaliselt neid töötuid tööle, kes on siin riigis alla vaesuspiiri. Igaljuhul, nende meediajanu on veidi mõistetamatu. Tagasi endi ja perspektiivi juurde. Täitsa usun, et pärast seda kuut nädalat kaeb suur osa laiskusest ja ükskõiksusest. Samas hinnang tööjõule suureneb. Arusaam raskest tööst on muutumas. Väiksed kodused parandused, meisterdused tünduvad täiesti tühistena. Ei mingit vaeva nõudvad.

Täna saime igaljuhul käis Sochis. See on see linn, mis on Adlerist veidi kaugemal ja on Euroopa pikim linn - 150km pikk. Jalutasime mingis rajoonis ringi, käisime parke uurimas, mere äärses rajoonis ja see oligi küllaltki kõik. Mereäärsed rajoonid on ikka kujundatud täielike lõksudena. Saad sisse, aga välja enam ei saa. Pead kilomeeter või kaks kõndima, et saada uuesti ranna alast välja, kus igal pool poed ja inimesed veidi pealetükkivad. Vaatasime üle ka Sochi jahisadama - suured paadid. Sinna vahele oli sattunud ka mõni väiksem jaht, sellised mida me näeme vahel Tallinnas, need tundusid jube pisikesed ikka. Täitsa koomiline oli see suuruste vahekord- vähemalt minu jaoks, huumor on imelik asi ikka. Lisaks käisime kultuurimuuseumi hoovis mingeid pilte uudistamas. Proovisime neid isegi jäljendada ja pildistasime end koos nendega. See vast oligi tänasest päevast kõige meeldejäävam. Vesi oli rannas täna jube soe ja päike võttis ka kurjalt. Tauri põletas end veidi ära. Igaljuhul mõnus esimene puhkepäev.

Ning mul meenus, et eile kui olime tööl, tekkis mul arutelu endaga – mis on müra!? Kui me oleme oma koduses atmosfääris, siis hommikul ärritab meid kui peame ärkama näiteks koera kraapimise või prügikastide tühjendamise müra tõttu. Igaljuhul oleme oma mugavustsooniga nii täielikult harjunud, et ei suuda mugavustsoonist absoluutselt välja tulla. Meil on oma voodis kindel poos või pool, millel magame ning kui keegi ütleks meile, et proovi teisiti, siis algul vähkreks pool tundi niisama. Minu jaoks tekkis siin mürale täiesti uus tähendus. Töö juures on pidevalt 1 või 2 generaatorit töös, mis mürisevad täis tuuridel, et pumbata vett meie tööalalt välja. Lisaks on seal veokid, traktorid ja kopad pidevas töös. Üksteisega rääkimine on küllaltki problemaatiline, isegi lähestikku seistes peab üksteise kuulmiseks peaaegu röökima. Kuid nagu näha oleme sellega isegi nii harjund, et pole seda kordagi isegi maininud mitte. Lisaks on meie laager ka suurepärane alati. Lennukid maanduvad ja tõusevad ööpäev rinselt väga valjult. Suuremad valjemad, väiksemad vaiksemad. Ning kui tekib vaikuse hetk, siis see kasutatakse kohe ära. Üleval korrustel on noormeestel kõlarid kaasa ning usun, et varsti oleme vene populaarsema nobrainer muusikaga kursis. Kui aga mõtled proovida vaiksemat nurgakest otsida, siis pole mõtet eriti otsima minna. Staabi teise korruse aknast lastakse pidevalt ja väga valjult samuti muusikat ning kui saabub sealt vaikusehetk, siis see ei püsi. Kokad ei saa ju ometi vaikuses töötada ja sellele järgneb nende muusika rutiin. Igaljuhul vaikus siin puudub. Õhtuti, aga peetakse siin omavahelisi spordivõistlusi ning siinne kaasaelamine on suurem kui Eesti tippspordis. Seejärel magama jäädes kuuled sa raske kannaga noormehi peakohalt. Kuna moodulid on ehitatud metallist, siis kõla on siin hea ja koliseb kõvasti. Igaljuhul on müra muutunud täiesti tühiseks kõrvalnähtuseks, mis ei sega mitte midagi. Siiski tühja minu aruteludest, elu on siin teistsugune ning kogemus kulub kindlasti ära.
Homme ootavad ees järjekordsed spordivõistlused ja veel üks puhkepäev enne tööpäevi. Loodetavasti kujuneb meie järjekordne nädal konstruktiivsemaks kui eelmine. Kuna see pole eriti raske saavutus, siis usun, et nii läheb ka. Me nüüd mõtiskleme ja oleskleme veidi veel ja naudime seda õndsat tunnet, kus kõht on täis ja meel on muretu. Head und kõigile.

Karl