Kolmekümne neljas päev

Kätte jõudnud neljapäev, õhtusse veeretatud see päev. Hommik tavaline ja rutakas. Kuna kogunemise ajaks on ikka veel bussis 7.10, siis enam aega konutamiseks pole. Söödud, pestus ja ruttu bussi.

Otsustasin täna taaskord raamatu kaasa võtta ja sai omajagu loetudki bussis. Töö tegemine hakkab raugema, mis on kurb. Energia maht mille manustame päevaselt jääb üle. Seega eile oli esimene päev kui und ei saanud. Seetõttu täna sai jooksmas käidud.

Raamat mina loen on The Law of Success, küllaltki omapärane raamat.Mina nimetaks seda self-help book’iks, aga pole hullu, kõik teised raamatud on ju loetud, mis teha. Tööl on tekkinud väga palju mõtetut asjatamist, mis vähemalt meie töö rütmi segab väga. Mind paneb imestama see töö korraldus. Kolmandal nädalal kui pool aega on töötatud hakkab töödejuhataja lõpuks ette näitama mis moodi asjad käivad. Miks ei toimu alguses korraliku harimist, abivahendite valmistamist jne. Täna anti meile lõpuks sirgete laudadega abi äär, mille järgi me laome seinu, imelik. Igaljuhul, vähemalt nüüd on see olemas. Samuti selgus, et liiga suuri kive ei tohigi kasutada, vaat milline üllatus.

Pärast tänast jäi mulje, et oleme oma tööga väga hästi hakkama saanud. Ta tundub olevat vähem kubjas ja vähem ärritunud. Võtab reegleid vabamalt ning enam ei rõhu tempole. On vist oma ülemustelt kiita saanud, sest kuuldu järgi oleme me palju asjalikumad ehitajad kui paljud teised grupid, kelle päeva maksimum on umbes poole vähem kui meie oma. Mis seal ikka. Loodan, et meie töö taastub endisele tasemele, olen juba selle füüsilisega harjunud ning see tundub hästi mõjuvat.

Täna käisin üle pika aja jooksmas ja tunne oli super! Füüsilist on tohutult tulnud. Seega on ka positiivset, püüdke end siis meie asjadega ikka kursis olla, ning lootke, et enam haigestumisi poleks.

Eks näis mis nalja hakkab nädalavahetusel saama.

Karl

Kolmekümne kolmas päev!

On kätte jõudnud nädala murdepunkt – kolmapäev. Voodist tõusimine oli minu jaoks meeliülendav, ma saan jälle tööle minna, milline rõõm! Enesetunne on taastunud, kuid oli tunda, et päikesel ja suurel kuumusel pole vähimatki kavatsust siit kaduda. Tegelikult, selle kuumuse ja eksootika pärast ma siin ju olengi. Kunagi on ikka igas asjas elus esimene kord, nii ka mul oli võimalus tunda kuumarabandust esmakordselt. See oli äraütlemata huvitav kogemus, kuid kodus soovitan seda mitte järgi proovida, tean, et Eestis peaks see praegu isegi üsna teostatav olema. Aga nüüd päeva juurde.

Hommikueine manustatud, sammud bussi poole seatud, sain ma täna juba teise meeldiva elamuse osaliseks. Bussis oli mu koht täiesti vabaks jäetud, kus ma olin sõitnud peaaegu kuu, kuni valgevenelased ühinesid meiega. Muidugi hõvasin ma selle koha ja tundsin suurt naudingut, kui buss liikuma hakkas ning keegi ei soovinud mu kõrvale istet võtta – ma saan silma looja lasta ja laiutada!

Objektile saabudes oli mul kibe „tahtmine“ tööd rabada. Võta näpust ka selle päästis tänane päev ära, selgus, et eilene inspektsioon, kes tulemata oli jäänud saabub siiski täna ja kellaajaks öeldi meile üheksa. Nagu tavaks on saanud siis muidugi nii vara ei andnud ennast keegi näole. Me istusime ja istusime, minu jaoks oli see, kuidagi harjumatu, sest peale töö jooksma saamist, sellist asja enam ei esinenud, et peaks niisama nina nokkima. Lõpuks jõudis kohale, ahjaa me olme Venemaal – siin käivadki asjad nõnda. Asjamehed jõudsid objektile täpselt selleks hetkeks, kui meile oli kätte jõudnud lõuna. Sellegipoolest pidime tegema kümme minutit tsirkust, mida Rainer eile kirjeldas ning liikusime söögisaali poole. Kontrollid, kes käisid, ilmselt ei näinudki meid ning nad otsustasid, et tulevad mõne tunni pärast tagasi. Pärastlõuna kujunes seetõttu ka suureks ootamiseks, millal külalised jõuavad. Ei saa ju kõike tööd ära teha, mida me siis näitame. Neid ei ilmunudki ja me võisime samuti teesklemise lõpetada. Meie objekti juht lõi samuti käega ning alustasime lõpuks tööga, aega oli jäänud kaks tundi.

Pärdil õnnestus vahepeal oma käekell kaotada, õnneks leiti see kivide vahelt ülesse, kuid tõsiasi on see, et meil pole enam niiöelda modernset kella vaja, sest me suudame kellaaega määrata pooletunnise täpsusega iseseisvalt. Seda imet aitab meil korda saata meie sõber, vaenlane ja nüüdsest ka abimees päike.

Kojusõiduks õnnestus samuti saada meelis koht, missugune rõõm. Laagrisse jõudes, vatsad täissöödud tegelesime, sellega, mis vahepeal juba tundus, et on unarusse jäänud – lugemisega. Õhtul jõudis kätte ka sparta aeg. Võtsin täna natukene rahulikumalt kuna ei soovinud, et jahutusvedelik taaskord keema läheks. Ja lõpuks omamoodi heale päevale punkt ja magus uni.

Tauri

Kolmekümne teine päev

Peale esmaspäeva tuleb ikka teisipäev, millegipärast ühtegi üdini omast värvi temaga ei seostu, seega las seekordne olla kollane. Kollane nagu päike ja meie särgid ja helkurvestid. (Vastupidiselt Pärdile ei üritanud ma seda kirjet meelega pikemaks ajada vaid lihtsalt ilusat sissejuhatust teha.)

Hommik oli täiesti tavapärane, ainukese muudatusena oli nõue juba 7:10-ks bussi jõuda. Ilmselt üritatakse sel nädalal reedeseid ületunde vältida ja ülejäänud päevadel enam-vähem kaheksaks tööle jõuda. Tööle jõudmine ei tähenda muidugi endiselt reaalse töötegemise algust. Uniste nägudega otsitakse enesele sobivaid tööriistu ja suitsumehed teevad kopsud ka soojaks. Ahjaa... Tauri sai arstidelt loa „koju“ jääda ja tema hommikurutiin sisaldas peamiselt magamist.

Olime juba korralikult töö käima saanud ja kõht hakkas juba peatsest lõunast märku andma kui hakkas pihta – komöödiateater teemal „Vene töö eripära“. Järsku kamandati meid müürilt alla, kästi turvaköied küljest võtta ja kiiresti ära peita. Nendest osa lükati sõna otseses mõttes vaiba alla, osa peideti ämbritesse ja pandi kivid peale. Edasi pidime ühinema teistega, kes ladusid meie tehtava kaldakindlustuse põhja. Selgus ka segaduse põhjus – nimelt oli karta ehitusobjekti turvakontrolli. Hiljem saime teada, et meil ei ole turvarakmete kasutamise kvalifikatsiooni ja seetõttu me päriselt oma tööd teha ei tohikski.

Edasi näidendi teise vaatuse juurde. (Tõmbaks siinkohal paralleele legendaarse lavastusega „Armastus kolme apelsini vastu“) Tahate siis näha vaatust, teist? No siis vaadake!

Olime kogu pundiga kogutud väiksele töölapile, kus kive käest kätte edasi andes korve (3x2x0,5m) täis panime. Kõik pidid olema täisvarustuses, kiivrid peas, prillid ees, särgid ja vestid seljas ja tööd tegema kui inspektorid kohale jõuavad. Asja puänt oli aga see, et kuna ei teatud härraste täpset saabumisaega, siis tuli objektijuhilt käsklus aeglasemalt liigutada, et jumala eest kivid otsa ei saaks. Nii me siis tõstsime aeglaselt põhimõtteliselt killustikukive käest kätte ja nautisime päikest kuni ühel hetkel karjuti, et „vsjo“, lõunale.

Peale lõunat selgus, et inspektorid siiski täna meie objektile ei jõua ja võib tavapärase töörütmiga edasi lasta. Pingutasime üha kuumenevas ilmas kõvasti, et päevanormi graafikusse jõuda, kuid ühel hetkel märkasime, et kõik teised on varju pugenud ja me oleme ainsad lollid, kes veel tööd teevad. Otsustasime samuti natuke rahulikumalt võtta ja rohkem vett tarbida, et kellegiga ei korduks Tauri jube saatus (kuumarabandus st). Päeva lõpetasime ikkagi pooluimastena ja graafikust maas.

Õhtul peale sööki saime teate, et kümne minuti pärast oodatakse meid jalgpalliväljakule üht ärajäänud kohtumist järele tegema. Panin kiirelt riidesse ja Tauri ja Pärdiga asusime platsi poole teele. Poolel teel sinna selgus vastutulevate lätlaste-leedulaste jutust, et tegelikult võime tagasi tulla kuskil tunni pärast, et alles siis nahk märjaks ajada.

Mängust väga pikalt rääkima ei hakka, ütlen vaid, et vastased ei olnud niisama eputamiseks jalgpallivarustust selga ajanud ja meie napilt kokku klopsitud meeskond pidi seitse korda palli oma väravast välja võtma. Peale mängu pressisin veel üksi „kosmonauti“ teha ja mõniteist lõuga tõmmata, et siis vaikselt päeva õhtusse kerima hakata.

Karl käis jalkamängu ajal linnas poes, et oma töösaabastele uued sisetallad osta, kuid jäi ses osas tühjade kätega. Õnneks suutis ta vähemalt pesupulbri välja võluda, nii et saame ka edaspidi lillelõhnalisi ja puhtaid riideid kanda.

Over and out,

Rainer

Kolmekümne esimene päev

Kas tänasest võib hakata tegema countdowni päevani, mil saame rongile?  Tundub, et suvise komandeeringu selgroog on murtud (andmed kalendrist kontrollimata).

   

Üritasin tegelikult tänast päeva kokkuvõtet pikemaks venitada kuna oli nii hall argipäev kui veel olla võis.  Tegelikul päästis selle väljendi ära kalender, tänu sellele saab nimetada tänast päeva siniseks esmaspäevaks. Ma püüan tänast kokkuvõtet teha väga igavalt, et meie lugejaidfänne eemale peletada. Seda selleks, et avastasime enese hämminguks oma liigse populaarsuse. Ei taha hakata konkureerima Tätte ja Matvere ümbermaailmareisiga.

Hommik – rutiinne. Uutmoodi oli voodist väljasaamine  tänu eilsele mägijalutusele. Vähemalt minu jalad ei tahtnud üldse mind kandma hakata. Suutsin siiski sisemist tüli vältida ja saime konsensusele tööle minemise suhtes. 

Ega tööl midagi eriskummalist juhtunud. Tundub vaid, et „mahedad“ suveilmad on lõpuks siia saabunud. Vihmast võib samamoodi und näha nagu ka joogiveest. Eks see päeva esimene pool möödus kui pohmellis hõljudes. Saime lõunale ja saime ka töö tasapisi lippama. Kaikaid kodaratesse loobib meie (baltlaste) isehakanud töödejuhataja Ivan, kes üritab inimesi tööle suunata, sellega aga lõhub meie töötempot.  Pole viga,kõigest saame jagu ja saime jagu ka selle nädala esimesest tööpäevast.  Tagasiteel koju sai mugavalt und tõmmatud, nagu alati.  Tundub, et bussijuhile meeldib meie meelt lahutada igapäevaselt sõidu ajal filme näidates. Ma ei tea kuidas teistega aga mind see ei häiri – jään endiselt magama.

 Jõudsime koju ja tänu uuele päevaplaanile jõuame enne õhtusööki ka pesemas ära käia. Mulle see variant meeldib. Seadsin ennast juba mugavalt sängi raamatut lugema kui oli koputus uksel ja selgus, et hommikune kokkulepe ei olnud teisel poolel ununenud. Nimelt lubasin hommikul ühe leedukaga malet mängida. Sain kaks mängu pähe ja magustoiduks võttis leedukas veel ka toanaabrilt ühe skalbi, seega eestlased skoorisid täiega sel õhtul.  Samal ajal oli Rainer käinud spartat tegemas. Temalt kuulsin ka, et Tauri oli arstil käinud. Meie tasemel arstid diagnoosisid tal kuumarabanduse laadse asja ning jagasid lahkelt talle süstalt istmikku.

Muud midagi see päev endaga ei toonudki. Ma hoiatasin, et tuleb igav sissekanne, oma viga kui selle läbi lugesite.  Kui Te õppust ei võta siis järgmise sissekande korral annan endast kõik, et  Teid, meie fännid,magama uinutada. Ahjaa rääkides uinumisest, ongi aeg voodisse pugeda.

Pärt

Kolmekümnes päev

Tervist!

Hommik oli meil pühapäeva kohta väga varane. Ärkasime juba kell seitse, sõime ja kasisime. Pakkisime asjad ja kell kaheksa olime valmis liikuma hakkama. Kuhu sa küsid? Täna jõudis kätte see päev kui ei olnud muid kohustusi ja me läksime mäge vallutama! Jutudki olid liikuma läinud, et eestlased lähevad kuskile mäkke. Seega tulidki valgevenelased uudistama kas ja kuna lähme. Ning saanud oma vastused ilmnes, et poole tunni pärast lähevad nad bussiga samasse kanti, see omakorda vähendaks meie jalavaeva ja ei peaks nii palju raha raiskama.Tegimegi veidi aega parjaks.

Olles ühes punases bussis mille nimeks oli Ikarus loksusime me Krasnaja Poljana poole. See on vaid mõni kilomeeter enne meie töövälja. Olles kohal läksime bussipeatust otsima. Ning juba me olimegi marsruuttakso peale jooksmas, sõitsime mõni kilomeeter Esto-Sadoki ja tulime maha. Nüüd olime uue probleemi ees, kuidas me läbi ehitus ala saame? Terve mäe äär oli suur ehitus plats. Mis seal ikka, hakkasimemööda äärt kõndima, proovisime läbi ehitusplatsi saada, kuid nurjusime. Varsti leidsime oma avause. Kasutasime seda ja alustasime mäkke tõusu hommikul veidi enne pool ühtteist. Läksime mööda linttraktori rada, raiesmikuni, laskusime ojakese juurde. Jätkasime tõusu. Ühel hetkel leidsid mõned vandersellid, et on aeg see siht hüljata ning alustada mäkketõusu nõlva äärelt. Tegime seda tund või paar. Ning siis läks asi lootusetuks. Küllaltki vertikaalne, puhmas pinnas ja teravad taimed! See nõlva ei tahtnud meie sammu pidada, iga samm oli raske. Siiski rassisime veidi edasi ning nüüd andsime alla.

Vahepalaks, meie kui lõunamaal ollesläksime retkele väga mugavalt, otsustasime, et seal on kindlasti ilus rada ja hea soe, seega lühikesed püksid ja tossud olid enamustel riietuseks. Lühikesed varrukad, ohtralt vett ja tsipa süüa. Seega olime mõnusalt varustatud. Kuigi ma mainisin kõigile, et pange saapad, seega oli minu kohus täidetud. Igaljuhul minul ja Raineril olid saapad ning see andis tunda.

Alustasime oma alla laskumist mäest umbes poole ühe ajal päeval. Olime läbi vettinud ja veidi nördinud. Lõppkokkuvõttes olime päris kaugele jõudnud. Usun,et olime peaaegu sadulal. Uskusime, et laskumine võiks vähem aega võtta kui tõus. Eksisime. Lisaks sellele, oli laskumine ka päris päris raske. Pidev adrenaliini sööst oli veres. Lausa enesest mõistetav on see, et me ei läinud tagasi sama teed mööda mida tulime. Lisaks tehaks veel öelda, et see koht kus me alla andsime, oli koht, kust me lihtsalt ei suutnud enam üles saada – väike kaljukene.

Laskumine oli samuti mudane ja väga närve kõdistav. Igaljuhul, kindluse mõttes otsustasime laskuda mööda seda juga. Mis oli minu arvates igati tark tegu. Kuid ülevalpool olid selle vee langu külgedel ka järsemad nõlvad, mis tegi asja küllaltki murelikuks. Kuid ega me alla andnud. Läksime vette ja kui liiga järsk koht oli siis ronisime tagasi mäkke. Kord juhtus aga nii, et asi läks väga väga väga kurjaks. Olime mäe nõlval ning hakkasime vette laskuma. Mina sain oma 10 meetrit liugu, ilma teadmata kas ees on kalju või ilus veeni saamis võimalus. Võttis päris õõnsaks. Jäin mingisse muda valingusse pidama, positiivne. Ning kuni ma juba olin all ja lootus samas nõlvast üles saada oli suht väike, läksin uurima kas sealt saab vette, SAI! Ning jätkasime laskumist. See võttis tohutult aega ja meie kõikide jalad said märjaks. Niimoodi vaikselt nikerdades jätkasime laskumist. Kuni jõudsime morjendava üllatuseni, me jõudsime mingile rajale, mis läks üle oja. Selgus, et meie tempo tõustes oli niivõrd mehine ja pühendunud, et meil jäi märkamata selline teeots, mida mööda oleks tõenäoliselt saanud mäkke kerge vaevaga, kuid tõenäoliselt mitte sama tipp. Juhtub. Tossudega poisid ei tahtnud enam mööda vett käia ja otsustasid proovida üht teed. Mina ja Rainer jäime kindlaks oja õigsuses. Ning nii oligi,et meie jõudsime suure teeni enne.

Jalad olid kõigil väsinud, laskumine väsitas veidi vähem, kuid jalad olid kõigil valusad. Peatasime ühe marsa ja saime kodukanti. Jõudsime laagrisse, sõime, saunatasime ja pesime. Nüüd on uskumatult hea olla. Mis on kindel, need saapad ei ole kõndimiseks loodud.

Seega võtaks kokku, mis oli meeldejääv. Tõus oli drastiline. Ei ole kunagi pidanud jalutama nii rõvedat pinnast pidevas ohus. Oleme kõik jubedalt kriimustatud. Sest sealne puhmas taimestik koosnes mingisugustest okastega taimedest. Olid sellised pikad vitsad,  rohelised ja okastega, sõnajalad jällegi okastega, veel mingid põõsad millel oli okastega lehed ning kindlasti oli midagi kurja veel. Muidugi, ohakad ja nõgesed! Usun, et kuna tipp ise oli 2500 meetrit ja veidi peale, siis käisime kuskil 2000 meetri peal ära. Alustasime tõusmist umbes 550 meetri pealt. Oleme elus, trenn missugune ja kõigile väga meeldis. Parim omadussõna iseloomustamaks meie retke on minu arvates julm. Seega ärge üle pingutage ja jätke vägiteod meile. Kuid siiski, meie soov ei täitunud, juulikuus lund ei katsund. See ei tähenda, et me enam ei prooviks!

Avaldage arvamust ning siin mõni pilt ka.

Vaade mis meile avaldus enne ronimise alustamist

Meie optimistlik riietus siis väikseks jalutuskäiguks

Tundub nagu oleks midagi juba vallutanud? Võib olla esimesed 100 meetrit vaid

Juga mida mööda ronisime ja laskusime kenamas kohas.

Esimene õuna peatus

Veel ilusaid vaateid meie tõusule

Väike näide sellest nõlvast, ei tundu eriti jube, kuid paremaid pilte eriti pole

Viimane õuna peatus, vahetult pärast alla kõlkumist. Pärast seda laskusime vast 3 tundi mööda seda juga.

Oleks hea meelega veel pilte pannud ja proovisin ka, kuid ei õnnestunud praegu. Ei soosinud seda ei Picasa piiratud töötlemise piirangud ega ka interneti kiirus. Seega proovin jätkata piltide panemist, kuid praegu hakkab kannatus katkema. Loodan, et mingi mulje saite.

Karl

Kahekümne üheksas päev!

Lõpuks puhkepäev, mis algas peale 4 tunnist und. Äratus oli varajane kuna tänane päev nägi ette korvpalli turniiri jätkumist.(muidugi uinusime tavalisest hiljem, sest oli vaja reedet tähistada) Mäletatavasti olime saavutanud võidu eelmisel nädalavahetusel Armeenlaste üle. Hommik oli uimane ning mõnel poisil õlust ka ainevahtus kiiremaks muutunud. Mina üritasin enne mängude algust igal võimalikul moel unetunde juurde saada. Sellest eriti midagi välja igatahes ei tulnud.

Krasnaja poljanale jõudes selgus, et täna ootab meid ees veerandfinaal, kaotuse korral sõidame kohe koju, võidu puhul jätkme ning on tulmas poolfinaal, kui õnnestub ka poolfinaal võita saame järgmisel nädalal finaalis mängida, poolfinaalis alla jäädes tuleb täna pidada kolmanda koha mäng . Järelikult pidi tulema üsna väsitav ja põnev hommikupoolik, kus kõik rahvused üritavad endast maksimumi välja pigistada. Meie alustasime hommikut mingisuguse vene ülikooliga, mille nimi mul hetkel ei meenu. Erilist pinget mängu ei tekkinudki ning me võitsime pea 20 punktiga . Olime kindlalt poolfinaalis. Tekkis kolme tunnine paus, mille käigus toimusid teiste duellid. Sisustasin selle mõnusa unega. Ärgates selgus, et meie vastasteks on Siberi poisid. Nad olid päris hästi mänginud ning arvasime, et tuleb tasavägine võitlus. Rõõm oli vaadata, kuidas korvid tulid lihtsalt ja Mantase korvpalli strateegia kandis märkimisväärselt vilja. Mängu lõppseisuks jäi 14:59. Viimased kaks punkti, mis vastased said olid puhtalt ilu numbrid, loovutasime mänguvahendi, et üks Siberi poistest saaks palli jõhkralt laua põrkest rõngasse sisse suruda. Emotsioonid olid laes – oleme jõudnud finaali.

Päev jätkus ning saime laagrist läbi käia, ujumise asjad võtta ja bussiga linna kärutada. Linna otsustasid minna mina, Rainer ja Sergei. Karl pidi juba seal olema. Tema ei tulnud hommikul meie mängule kaasa elama. Ta läks randa päikest püüdma. Pärt loobus ning otsustab, et teeb kerge uinaku. Meie, kes me linna suundusime oli suur soov midagi halmba alla saada. Lõuna oli pallimängu tõttu vahele jäänud. Otsustasime, et lähme kohta, kus Rainer ja Sergei varem Martiga käinud olid. Seal pidid olema head saiakesed. Saiakesi me sealt ei leidnud, küll aga otsustasime võtta eined. Sergei valis salati kaalu ja hinna vahelise suhte kaudu. 400 grammi salatit. Kahjuks sai ta vaid viilutatud kurgi, tomati, natukene tilli ning ühe salatilehe. Meie Raineriga võtsime alustuseks õlled ja siis kanaliha po-russkomu. Kauss kartuli, kanaliha segu. Täitis oma eesmärgi, nüüd võid suunduda randa ning täielikult lõõgastuda. Meie rõõmuks oli Must meri eriti vallatu ja kalda juures olid suured lained - pea kahe meetrised. Kell oli üsna palju ning pidime kiirustama tagasi laagrisse, et jõuaks korralikku sööki saada. See meil ka õnnestus.

Rainer ja Karl läksid veel õhtul külakesse, et osta meie homsele rännakule kaasa toiduvarusid. Läksime varem magama, et homme virksamana ronida mäe tippu.

Tauri

Kahekümne kaheksas päev

„Same shit, different day,“ võiks üldiselt siinsete tööpäevade kohta öelda, aga kui üdini aus olla, siis tegelikult on ikka iga päev erinev ja omamoodi. Siiski alustan meie teise töönädala viimase päeva ülevaadet sealtmaalt, kust erinevused rohkem välja paistma hakkasid, ehk lõunast.

Hommikupoolikul olime kõvasti ja pikalt – pea poole üheni tööd teinud ja seetõttu näljased kui hundid. Sööma läksime sarnaselt eilsega oma objekti vahetus läheduses asuvasse laagrisse, mille söökla uudsus meid endiselt võlus. Teistsugused järjekorrad, teistsugune menüü, teistsugused toidukaardid, avaram söögisaal, telekas ja auru välja ajavad konditsioneerid. Nautisime oma lõunat ja võtsime rahulikult, sest vähema sõitmise arvelt saab kauem süüa.

Väike verstapost saabus tagasi tööle sõites, sest juba siia saabumisel panime tähele oma bussi siduri kehva olukorda ja tegime panuseid selle vastupidavuse peale. Nüüd see siis saabus, jukerdasime üsna pikalt väikse kallaku alguses ning bussijuht pidi käed õliseks tegema enne kui liikuma saime.

Tagasi töömaal, kui veel nädala viimseks pingutuseks hoogu võtsime, kuulsime ebameeldivat kõlakat valgevenelaste plaanist (või õigemini nende komandandi käsust) tund aega kauem töötada. No mida! Otsustasime, et meie paneme küll kell viis pillid kotti ja siis sügame või tund aega mune kui buss meid varem koju ei vii. Ei tea, kas trotsist, nädalalõpust või lihtsalt tänu omandatud vilumusele ja leedukate paremale kaasamisele saime natuke peale viit valmis oma ladumise päevanormiga, seda esimest korda siin oldud aja jooksul. Korras, nädalalõpp võis alata.

Nädalalõpp algas täis kõhuga võrkpalli mängides, sest endiselt on käimas laagrisisese turniiri mängud. Seni on võrkpallis päris hästi läinud, kaks võitu on kirjas. Seekordne mängu algus oli samuti paljulubav, kuid lõpuks võtsid eeldatavalt tugevamad vastased oma ja võitsid mõlemad geimid. Me ei lasknud sellest veel pead norgu ja läksime Tauri, Pärdi ja Sergeiga jõudu tegema.

Et õhtu oleks ikka täiuslik, siis oli vaja enne magamaminekut kohalike kombel silla peale õlut jooma minna. Asusime siis teele, kuid meie kartused osutusid tõeks ja hilisele kellaajale ja väljas varitsevatele kõrilõikajatele viidates ei lasknud turvamees meid välja. Egas midagi, lasime käiku plaan B ja ronisime, nagu vanad vanglapõgenikud kunagi, üle aia ja asusime poe poole teele. Kokku käisime poes sel õhtul kolm korda, sest kus sa ikka silla peal õlut ja jäätist külmas hoiad. Tagasitulles mängisime natuke luurekat ja ronisime ruttu tagasi aeda ning jooksime tuppa. Vahele ei jäänud ja seega võib öelda, et oli üks ütlemata mõnus reede õhtu.

From Ehitusüksus

From Ehitusüksus

Rainer