Kolmas Päev

Päeva märksõna „patet „– higistama

Tänane hommik oli veidi erksam kui eilne, eks tajuti peatset muutust – nimelt hakkas otsa saama meie rongisõit. Aknast välja vaadates oli juba looduski erispärasem kui silm harjunud tajuma. Alustasin päeva lugemisega - Mihkel Raua uus raamat, mille Taurilt eile suurte ootustega laenasin. Ega ma kaua lugeda saanudki kui märkasin, et mu reisikaaslased on end täna varem üles ajanud. Tegin esmalt oma viimase bisnesklassi nuudlid ja hakkasin veidi kupeed korrastama.

Pärt.

Nonii mina jälle, ei teagi mis Pärdiga juhtus, kas ta enam ei viitsinud või siis Spartacuse seriaal ei võimaldanud tal enam kirjutada. Jutustan, siis ise, kuidas see imeline päevake möödunud on. Pärdi juttu ma ei korda, kuid ühe märkuse teeks, et mul on veel bisnesklassi nuudleid siin laagris söömiseks(võib-olla säilivad tagasisõidunigi). Tõesti ärgates avanes mõneti suur ärevus, et milline see loodus siin on ka. Tuleb tunnistada, et vaatepilt oli meeldiv, olenemata vihmast. Rongi liikumissuunast paremale jäi Must meri, mis oli vaid paari meetri kaugusel ning seal möllasid vägevad lained. Nägin esimesegi palmi mööda vuhisedes ära. Vasakut kätt jäi aga hoopis teistsugune vaade, aknast välja vaadates paistsid uhked künkad, mõnda võis pidada ka juba mäeks. Lopsakas loodus, rohelus ja muu säärane tekitas hea tunde, et ikka olin otsustanud siia tulla. Ühesõnaga põhiline tegevus viimastel rongisõidu tundidel möödus aknast välja vaadates, kaardid meid enam ei huvitanud.

Umbes 15 minutit enne rongi kohale jõudmist, said osad poisid Martilt sõnumi, et ta jääb rongijaama hiljaks ummikute tõttu. Muidugi mõtlesime kohe, et Marti on Šotchi/Adleri võlusid ära kasutanud ning reaalselt möllu pannud ning pidu venis oodatust pikemaks. Ennist jäi veel mainimata, et Marti saatis meid vaid rongile, kuid ise läks hotelli hommikut ootama, et saaks lennukiga Šotchi lennata-tal sai eelmine kord kõrini sellest 36 tunnisest reisist ja otsustas, et valib 2,5 tunnise sõidu. Aga vot just sellest sõnumist hakkas tänane päev tunda andma, et pole just minu parim päev. Läksime rongilt maha, vihma sadas ikka.

Leidsime endale istekohad mingis katusealuses ja ootasime, õnneks ei läinud kaua ja Marti oligi kohal. Tal oli kaks naisterahvast kaasas, kes tervitasid meid ning hakkasid juhatama meid transpordi poole. Ma ei tea täpselt mitme kilone kott mul on, kuid üsna raske ning kirusin, et oleks pidanud ikka rohkem jõusaalis käima. Mul oli kaks kotti veel üks seljakott ja teine siis laptopi oma. Kõik kõndisid üsna kiiresti ning raske oli tempos püsida kuna mu püksid vajusid pidevalt alla ning pidin neid kergitama, arvatavasti oli viga suures ja raskes rahakotis, mis gravitatsiooni jõududega võitlesid. Peale paarisaja meetrist kõnnakut paistiski meie transport. See oli enamvähem samasugune nagu taasiseseisvunud Eesti lafkad. Enne, kui mina ja Pärt peale saime hakkasid mingid inimesed rahulolematult signaali laskma ning hõikasid midagi. Olin tagumise ukse juures, kui otsustasin teen esimese saamu ning astun sisse, paraku nii lihtsalt ei läinud – tagumine auto andis signaali ning buss hakkas liikuma. Ühe jalaga tasakaalu hoidmine muutus problemaatiliseks ning mõtlesin, et käin ümber. Õnneks Rainer võttis koti seestpoolt vastu ning Pärt lükkas tagant ja saingi sisse. Pärt ei pidanud enam liikuvat bussi katsetama. Tehti veel nalja, et kas ma pole A-rühma näinud, et oleksin pidanud hüppama.

Sõit algas laagri poole, bussijuht ei hellitanud gaasiga. Saime esimese ja tänase ainsa parima uudise teada, et tööle peame hakkama alles 7ndast juulist. Muidugi mõtteisse tuli, et me saame nüüd elu täielrinnal nautida. Töö algus on niivõrd hiline venelaste bürokraatia tõttu, meil polnud veel töölepingud valmis vms, täpselt ei saanudki aru. Kuid igatahes korjati passid ära. Järgmiseks probleemiks sai meie majutus, kuna meid on viis tükki ja tubades vaid neli kohta, siis pidime kuidagi otsutama, kes läheb mujale. Selgus, et ta peab kolme leedukaga seda jagama. Muidugi ei tahtnud see üks, see keegi olla. Tuli loosi tõmmata. Pärt võttis oma mitte nii läbitöötatud kaardid välja ning viskas need lauale. Sergei krabas esimesena, hopsti ja tuligi jokker, tema oli pingest prii. Järgmisena võtsin mina ja mis te arvate, mis see oli – muidugi kõige madalam, mis peaaegu, et võimalik ehk kolm. Teadsin kohe on, et on minek, tabas jahmatus, kuidas mina see üks patune nüüd olen. Järgmisena võttis kaardi Karl ta sai ässa ning polnud ka põhjust muretsemiseks. Neljandana võttis kaardi Pärt ning ta sai nelja. Mõtlesin, et mingi protsent veel on, et ehk, kuid siis viskas ka Rainer oma viie lauda ja otsus oli tehtud – mina lähen. Ei osanudki midagi öelda, nojah, mis seal siis ikka. Elu ei jäänud veel seisma sellest.

Otsustasime, et lähme jalutame natuke siin aias ringi ja siis võiks poed üle vaadata. Kõndisime aeda mööda ning lõpuks jõudsime väljapääsuni. Üllatus, üllatus mingi turvamees paneb käe ette ja ütleb, et teie välja ei saa enne kui passid on käes ning linnaluba on taotletud. Järgmine pauk – vangilaager?Sõjavägi?. Hakkas kohale jõudma, et me enne 7.juulit kuhugi ei liigu, kuna ka ilm polnud muutunud, siis tundus see eriti masendav. Polnud muud valikut kui aias veel ringi vaadata. Nägime ära võrgu- ning jalkaplatsi – põhimõtteliselt kruusaväljakud mõlemad. Selgus ka, et siin pole võimalik palli laenata ehk siis neile pole meil asja.

Järgnes päeva tähtsaim osa -söök. Läksime söökla poole ning sisse jõudes tuleb üks tüsedavõitu tädike ning hakkab kõva häälega rääkima, mis poisid te olete ja kust tulete. Muidugi „iz estonija“. Siinsed venelased suhtuvad eestlastesse hoopis teistmoodi, mis on positiivne. Nende jaoks on külalislahkus ja selle kiitmine on prioriteet number üks. Saime esimesed söögid kätte – boršš, riis suure kana tükiga, väike salatikauss, läbikeedetud rosinamorss ning õun. Toit oli hea, tädike küsis mitmeid kordi, kuidas maitseb ja me ei pidanud valetama. Ainuke miinus oli, et siinses sööklas pole võimalik kasutada nuge - lihakäntsakut pidime nüsima lusikaga, mis on omamoodi kogemus. Loodame, et me peale siin veedetud aega päris loomadeks ei muutu, kette ja pomme meil ju veel küljes polnud.

Läksime tagasi tuppa, olin veel meie pundi toas, kuid hüljatult. Sain netipulka kasutada ning saatsin paar kirja lähedastele. Interneti kiirus oli alla igasugust arvestust. Ootasin ja ootasin 45 minutiga sain 2 kirja saadetud ning rohkem ei viitsinud jamade sellega. Teised tüübid olid juba norskama jäänud. Pärt õnneks oli veel mingitmoodi üleval ning küsisin, kas ta soovib Spartacust vaadata ja tundus, et talle see sobis. Palusin tal koomale tõmmata ja hakkasimegi vaatama. Natukese ajapärast liitus Sergei, siis Rainer ja lõpuks ka Karl. Olime viiekesi ühel naril, Karl üleval ning me istusime neljakesi all ja järsku ootamatult käis raks, oleks see siis nari olnud, mis laguneb, kuid see oli hoopis põrand, mis sisse vajus ning praeguseni ilutseb seal auk.

Väljas vihma ikka sadas ja sadas. Kätte jõudis õhtusöögi aeg, käisime ära ning ei pettunud ka seekord, kuigi kefiir oli päev vana. Sinep oli äraütlemata kange, võttis mulgi pisara silma. Õhtusöök söödud ning jätkasime sparta vaatamist, seekord juba ettevaatlikumalt. Marti lahkus kell 8 ja läks linnapeale, ei teagi millal teda näeb, ta läheb 5.juulil siit minema. Lõpuks andis ka ilm järele ning sai natukegi ringi vaadata, saime kahe lätlsega tuttavaks, nemad on nüüd minu naabrid. Nimed on mul kahjuks juba ununenud.

Jätkasime kõnnakut, mõtlesime, et läheks vaataks sinna väljapääsu juurde, seal saime tutavaks venelastega, kes olid siia samuti tööle tulnud. Saime tuttavaks, meeles on vaid nimi Zenja, aga ei tea, kas nägu ja nime ka kokku oskab viia. Nad tulid väljastpoolt aeda. Saime küsida, mis värk on, et miks nad saavad ja me mitte. Ütlesid ka, et väljamaalased ei saa enne kui passid käes või siis kui me nende alluvuses välja läheme. Tundus huvitav, ühel tüübil oli kiisupoeg põues ning viisid selle enda ruumi, kus pakkusid neile, seda keefiri, mida ka sööklas pakuti. Seal, kus niiöelda kohalikud elavad mängiti ka pokkerit ja rahvas möllas täieshoos. Leidsime ka mingid lõutõmbamise kangid ning otsustasime, et homme kell 6 teeme aiasisese väikese jooksu ning lähme ajame lihased punni. Kell 7 on söömine seega peab jõudma.

Nüüd olen ma eraldi kõigist siin laagris viibijatest, üksi nelijakohalises, pikutan ja naudin – leedukad jõuavad alles homme siia ning loodetavasti saan ka nendega toredasti sõbraks. Mainimata jäi, et see laager on umbes 200m lennujaamast ning siin näeb (ja kuuleb veel paremini) lennukeid maandumas ning õhku tõusmas. Kui hästi läheb saame ka homme kuidagi ennast välja smuugeldada. Aga jah, ma lähen magama nüüd, kell on saanud 2 ning 4 magusat unetundi on mulle jäänud.

Tauri

Teine päev!

Päeva sõna ’’tapor’’. Kahjuks jäi märkimata, et eilne sõna oli ’’malatok’’. Kui proovida lühisõnaliselt läheneda, siis tänane päev oli tuim. Alustasime hommikuse ärkamisega. Mina ärkasin alles 10 paiku, olen ülimalt uhke selle saavutuse üle. Esimene ärkaja oli täna meil Pärt- kellaajaks sai märgitud 6. Mina realiseerisin kodunt kaasa võetud ’’Moskva’’ suitsuvorsti ja ’’Merevaigu’’. Hilisemad ärkajad said kõhud täis ’’Glavnõi vaksal’’-ist ostetud kiirnuudlitest. Päeva jätk oli asine, lugesime minuteid iga peatuseni ja seejärel minuteid peatuse lõpuni. Vahepeal oli plaan proovida panna tänane asjalugu värsivormis kirja, kuid see proov luhtus, kuna mina võtsin kirjutamise üle. Kõige suurem positiivne üllatus, mis mind ronigs tabas oli selle aasta uuendus- üks toidukord vastavalt valikule: ’’rõba’’ või ’’kuritsa’’. Eile oli riis veidi maitsetu, kuid tänu üleküllatud soolakogusele ja samuti ka piprale sai toit üleliia vürtsikas. Kaardimänguoskus on jõudnud suursugususeni. Oleme harjutanud linnade põletamist, hiina turakat, potiknõida, texas holdemit ning mängu, kus lööme kaardi otsaette ja panustame, kes võidab. Julgustuseks võib öelda, et kellegi palka me veel maha mängima ei ole hakanud. Samuti oli õhtupoolikul meil täna esmane keelepraktika, tulid kaks vene meest meiega juhtumisi juttu rääkima. Küsisid meilt, kust me pärit, kuhu lähme ning järgnes jutt kuis üks neist on Eestis käinud ja teine väga kahetses, et ei ole. Selle jätkuks oli ülevaaade Venemaa palga- ja finantssüsteemi jagunemisest regiooniti. Saime teada, sõna sõnalt, et raha on Moskvas ja Peterburis ning ülejäänud kohad on omadega tuksis. Võid tööd teha, kuid raha ei saa. Samuti nende 14 rubla jäi meie kupeesse.

Võtsime täna kasutusele uue kaardipaki, proovisime ka kaartidele nimesid panna. Märkimisväärsed on Kertu, ’’nasty’’ Nastja, Pohmela, Alice, punapea Reet, Charlene, Šmigun, Aleksander Rõbak ning muud kirjut, mis piltidega seostus.

Päeva jooksul sai peatustest võetud nauditavaid külmasid õllesid ning samuti oli mul üks viin Peterburist varutud. Selle jooma, kliima ja vähese kondeka kasutuse tõttu, mis meie vagunis rakendati, kulus jook ruttu ja tulutult - und ei tulnud. Hetkel on näha äikest. Parimad palad, mida meile peatustes müüa tahetud on: keedukartul, kartuli pirukad, suitsukala, vinkud, kirsid, viinamarjad. Mida ma veel tahaks mainida on, et kõik on oma big ja bisniss lunchidega rahule jäänud. Vihma sajab ning äikest lööb, kuid meil siin vagunis on ikka lämbe. Seda seetõttu, et kupeesaatja väitel ei saa konditsioneeri võimsamaks panna, kuna vagunis on palju väikseid lapsi!

Olen juba pakkunud teistele vaimusilmas elamusi, mis ootab neid homme hommikul, kui me ärkame ja näeme juba Musta merd. Kaunis rannik, kõrged mäed ja merest maabumiskaitseks mõeldud metallobjektid. Igaljuhul võib öelda, et isegi see pisuke rongisõit on talutav ning suuremad maailma probleemid sai ka läbi arutatud. Võib olla juhtub ka öösel miskit põevat, kuid see ilmneb juba hommikul!

Karl!

Esimene päev

Karl, Rainer, Sergei, Pärt, mina ja meie boss Marti alustasime 25.06.2011 pikka teekonda Venemaa poole.

Tänane päev algas vara, kui me kohtusime Tallinna bussijaamas ning astusime sisse lux express bussi. Sõit algas ning saime oma passid viisadega Martilt kätte. 10 minutit möödus ja ma magasin, järgmine hetk tunnen, et keegi müksab mind ning ma avasin silmad. Suur ehmatus- mingi mundris mees, hetke mõtlesin, mis toimub, kuid siis mõistsin, et olen Eesti-Venemaa piirile jõudnud. Aeg oli passe näidata. Eesti piir kontrollis dokumendid üle ning võisime Venemaa piiri poole sõita, seal pidime me kõik oma kahe kuu elamisega komberdama mingisse majakesse, kus meid nuuskis üks väga usin hundikoer, enamvähem nagu komissaar rex. Kõik peale Pärdi said puhtalt koerast mööda, tema pidi oma tavaari näitama. Midagi peale söetablettide sealt ei leitud. Ja jätkasime teekonda Venemaal.

Esimene asi, mis silma hakkas oli eriti kehva kvaliteediga sõidutee. Mõne aja pärast olimegi jõudnud Peterburi äärealadele ja vaateväljas olid suured ümbersõidud ja võimas sild, kus mõne meetri tagant olid valgustuspostid, kahju, et pilti sellest pole. Jõudsime Balti Vaksali või millegi sarnase nimega hoone juurde. 0,5% meestest kandis mundrit ja peas oli eriti suur ümarjas müts. Meile oli vastu tulnud kahtlaselt rahulik vene autojuht, kes pidi meid viima kesklinna vaatamisväärsuste juurde, sõit algas, silma jäi kohe vasakus tee servas seisev Audi RS8. Ohoh mõtlesime, et siin elavad ikka osad vennad, kes on rikkad. Autos, kus me sees istusime oli üllatavalt hea konditsioneer, mille tulemusena ma mõtlesin, et ma suren palavuse kätte, kuid tegelikult juhil oli külm ning talle meeldis 30 kraadine saun ja kont oli põhjas. Lõpuks pika tiirutamise peale jõudsime sihtpunkti. Tuli välja, et vaatamisväärsused meid tegelikult niivõrd ei huvitanudki, kui et vaid saaks kõhud täis pugida. Läksime ühte, siis teise kohta ja seal oli peaaegu, et võimatu istumiskohta leida ja prae ootamine oleks kestnud tunnike. Jalutasime edasi ja asutsime sisse Inglise pubisse. Kohe oli vaja võtta kõige tähtsaim söögi juurde kuuluv asi- see oli külm Baltika õlu, mille pakkus välja meile Marti. Nüüd saime rahulikult edasi vaadata, mida menüü pakub. Teised olid juba otsustanud mida nad võtavad kui ma viimasel hetkel otsustasin, et tuleb Venemaal tuleb proovida boriši, lisaks võtsin friikad kalaga. Rainer võttis endale viinerid friikatega, pärt kana riisiga,Sergei borši mingisuguse salatiga, Karl, aga mingi vene roa, kus oli ainult natukene liha ja paar hernest, ta oli ilmselgelt pettunud. Alustasime söömist. Boršš maitses nagu purgi salvesti oma ning midagi erilist polnud. Friikad ja kala oli juba teisest klassist, kala oli hea ja maitses hästi. Martti pakkus välja, et peaks ühed õlled veel võtma. Tuju muutus aina paremks. Rääkisime juttu ja alustasime teekonda rongijaama poole.

Pidime kõndima kohta, kus meid maha pandi alguses ning sealt algas uuesti autosõit. Üllatavalt meeldiv oli see, et kui me olime jõudnud peatänavale oli foor üle 10 minuti punane ning autode signaalidest kisakoor algas. Seistes nägime, kuidas meie kõrval vastassuunas maabus lexus, see ei olnud tavaline Lexus, see oli roosatvärvi ja isegi see pole veel kõik, tal oli lilla pamper. Loogiline, et selle roolis oli naine. Lõpuks läks foor roheliseks ja saime edasi liikuda, jõudsime rongijaama käisime ostsime poest nuudleid ja veel paar õlle, et 36 tunnine rongisõit väga igavaks ei muutuks. Käisime ka vetsus, mis maksis 25 rubla nägu Marti tegi selle meile rõõmsasti välja, kuna mõistis hästi, et õlle tahab kõigil väljuda, nii ka temal. Vaatasin poes, et LM suits maksab poes 31 rubla ehk 0,75 eurot. See on Eestiga võrreldes ikka väga odav. Läksime rongi poole ning ootasime natukene ja saimegi sisse, mina pidin Karliga tuba jagama ning teised tüübid said omaenda kajuti. Minu ja Karli tuppa lisandus veel üks paarike, poisi nimi oli Kirill ja tüdruku nime ei tea hetkel veel. Tundub, et on chill. Esialgu muidugi tundus, et need vagunid on väikesed, sellest on mul piltki.

Kui rong liikuma hakkas, alustasime rahulikult õlle libistamist ja õpetasime Sergei pokkerit mängima, et ikka Šotsist rikkamana tagasi tulla, kui see vaid nigel palk, mis me sealt saame. Mängisime veel hiinakat ja mingit kahtlast arvamismängu, kus pidi kaardi otsa ette kleepima ja siis arvama, kes võidab, natuke sai naljagi. Kell sai 00.07 Vene aja järgi ning rong peatus tegime väikse väljaskäigu 10 minutiks ja naasesime rongi. Ja rääkisime veits juttu ning otsustsingi kirjutama hakata ja nüüd olen jõudnud enda esimese päeva tripi lõppu ja lähen kõrvalkajutisse magama.

Tauri