Kahekümne neljas päev

Öeldakse, et harjumuse tekkimiseks on vaja 21 päeva. Nagu näha, oleme oma päevade lugemisega juba kaugemale jõudnud ja seetõttu võib julgelt tõdeda, et tänane hommik oli vägagi harjumuspärane – äratus, hommikusöök ja leiva luusse laskmine. Ja siis tööle. See veel päris harjumus pole, aga küll ta saab.

Tööülesanded on meil endiselt samad, mis eelmisel nädalal, samuti ka töörütm. Hoiame Eesti lippu kõrgel ja näitame, et meile seatud norm ei ole ületamatu, kuigi lätlased ja leedukad oma tegevusetusega seda tõestada püüavad. Täna oli platsil kohal rohkem tähtsaid ninasid ja selle võrra juhiti rohkem tähelepanu ka tööohutusele. Kõik pidid ja peavad ka edaspidi kogu aeg kandma kiivrit, prille ja t-särki ning kõrgete tööde (loe üle 1m) puhul ka kinnitusvööd. Olgugi et t-särgi kandmine üldist nördimust tekitab, sest kõik muretsevad liigse palavuse ja päevitusrantide pärast, siis usun, et enamus jätab särgi selga, sest vastasel juhul ähvardati ilma jätta palgast ja ka töökohast.

From Ehitusüksus

Siinkohal jätan vahele selle osa, kuidas, kuhu ja kui mitu kivi me ladusime ja kui tublid me oleme ja liigun edasi Pärdi huvitava mõttevälgatuse juurde. Nimelt käis ta välja idee meie hallolluste vormis hoidmiseks ja seda läbi luulekonkursi. Just, leppisime kokku, et nädala lõpuks peab igaüks meist esitama vähemalt neljavärsilise luuletuse. Parimad avaldame ka siin, nii et hoidke silma peal!

Kiire ülevaade õhtustest toimingutest: sõime, saime puhtad linad, vaatasime filmi, lugesime, tegime trenni, pesime ja varsti lähme magama.

Lõpetuseks tahaksin tagasi pöörduda ühe mõtte juurde, mis mind laupäeval tabas. Kui mäletate, siis käisime Sotšis ja kuigi Karl seda ei maininud, siis tegime peatuse ka „MakDonaldsis“, et väike kehakinnitus võtta. Menüü oli üldjoontes sama, mis Eestis, mõne väikse erandiga. Aga mitte sellest ega kaloritest, mis me sisse sõime ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis Big Mac indeksist ja üldisest hinnatasemest siin.

From Ehitusüksus

Big Mac’i indeks peaks üsnagi hästi kajastama üldist hinnataset ja andma võrdlusmomendi teiste riikidega, aga selle välja arvutamiseks vajan natuke teie abi. Me ei suutnud kahjuks täpselt meenutada, kui palju maksab Big Mac Eestis ja seega jäi võrdlus poolikuks. Vastuseid ootan kommentaaridesse ja kiireimale luban Tallinnas Big Mac’i osta J Ütlen praegu ainult niipalju, et siin maksis kõnealune burks 90 rubla ehk 2,25 eurot.

Mõningatest hindadest veel rääkides, siis bensiin 95 on umbes 30 rubla liiter, õlu baaris kuskil 60-80 rubla, vein meie lemmikkohas alates 120 rubla liiter, virsikud u 140 rubla kilo, kuivatatud banaanid 130; samas kasutatud VAZ 06 saaks 2000 rubla eest. Kinnisvara hindu pole ma kahjuks suutnud veel välja uurida, aga arvan, et suure pakkumise tõttu nad väga kõrged pole. Üldse tundub siin, et enamus üritavad oma maja, korterit või autot maha müüa. Äkki on tegu hoopis olümpiaeelse hangeldamisega!?

Rainer

Kahekümne kolmas päev!

Kuidagi rahulik ja unine hommikupoolik oli, ahjaa kätte on jõudnud pühapäev. Sai rahulikult kõhu täis süüa ja tagasi sängi kobida, see on puhkus. Nali naljaks, ees on ootamas teguderohke päev.

Nagu eile selgus, ootas meid ees üks tutvustav loeng olümpiamängudest. Lõpuks kukkus välja nii, et meid esindas seal oma kohalolekuga vaid Rainer. Meie eelistasime leboamist. Oli olnud väga konstruktiivne ja hariv oleng. Kui oskaks kohalikku keelt siis oleksin kindlasti kohal olnud. Pole viga,oleme olümpiateemadel nagunii asjatundjad. Päev pidi jätkuma sportlikult, nimelt ees ootasid riikidevahelised mõõduvõtmised korv- ja jalgpallis. Bussisõit võistluspaika oli harjumuspäraselt aeganõudev. Kohale jõudes külastasime kohe kohalikku turulaadset kohta, soetasin sealt omale paar kurki, teised võtsid banaane, mida meie kutsume hellitavalt dopinguks. Vahepeal andsid leedukad mulle ülesandeks fotograafiaga tegeleda võistluste ajal. See idee mulle meeldis, sai tegeleda miski uue tegevusega siin, aparaat ise oli ka päris kvaliteetne, et sai oma ideid filmile jäädvustada. Sporditulemustest niipalju, et korvpalli me võitsime masendavalt suure eduga. See pani mind meenutama oma keskkooli aegu, mil sai võisteldud paralleelklassiga korvpallis – ühes klassis olid oskajad ja teises vastupidised. Mängu resultaat 45:3 viitas ka sellele, et polnud eriti tasavägine mäng. Jalgpall seega oli hoopis teisest puust elamus. Eellnev sai nädala sees sama meeskonna vastu mängitud ja tulemuseks jäi meie kaotusseis 1:6 kuid ootused olid ikkagi võidulootmise tasandil. Mäng oligi palju tasavägisem. Tundus, et lõpuks sai otsustavaks vastupidavus ning vastased võitsid meid 0:2. Emotsioonid olid meil ikkagi laes, millele anddisd hoogu ka minu tehtud pildid, kiideti, et olen häid momente tabanud.

Tagasi laagris,(loe: kodus) saime tavapärasest hiljem oma lõunasöögi söödud. Elevust tekitas vaade, et meie töörõivad olid õue kuivama pandud. Kus nüüd oli tore peitust mängida ja otsida sellest kogumist enda omi. See meelelahutus ei kestnud kahjuks eriti kaua, kune leidsime meie omad üpris ruttu üles. Kuna oli selline liigne vaba aeg siis tekkis plaan linna ja randaa jalutada. Ma mängisin alguses raskesti kättesaadavat aga otsustasin lõpuks kampa lüüa. Jalutuskäik võttis veidi üle tunni aega. Teel olles sai vaadeldud taevast ilu, mida tekitasid sagedased maanduvad ja tõusvad lennukid. Linna jõudes, seadsime sammud kohe ranna suunas. Teepeale jäi juba tuttavaks saanud vinoteek, mis ei jätnud meid ka seekord külmaks.. Tunnike rannas päikest ja merd nauditud, oli vaja kodutee jalgealla võtta. See kulges ka ladusalt, kuna taaskord lõikas ees tuult Rainer. Jõudsime õhtusöögile viimasel hetkel,täpselt nagu plaanitud. Ees oli ootamas kvaliteetaeg enda seltsis, kes luges kes otsis arvutist meelepärast tegevust. Mina tegin natuke jooksmist ja hiljem koos teistega veidike „spartat“ ja oligi tegus päev otsa saamas. Ees on ootamas uus ja tegusam töönädal.

Lõpetuseks mainin veel, et Karl otsustas oma päeva veeta linnas kus ta oli ka päikest ja merd nautinud ning muidugi ka kesvamärjukest ning poodlemist.

Pärt

Kahekümne teine päev

Laupäev, ei ole ammu tundnud sellist mõnu puhkamisest. Vast on asi selles, et on alati olnud võimalus võtta üks päev puhkamiseks kui tahtmist, kuid siin on päevaplaan ja see ei ole arutlemiseks. Hea tunne oli traati mitte tirida ja päev läbi erkoranžide riieteta ringi liikuda. Lubasime endale isegi tunnikese rohkem und tänasel esimesel puhkepäeval.

Arvestades, et esimene nädal on möödas ning esimene mekk, milline meie aeg välja näeb, on käes. Ei ole eriti aega mõtisklemiseks, kirumiseks ega millekski muuks peale töötamise. See annab hea perspektiivi oma tegudele. Raske on samas aru saada, et kui meid kutsutakse tööle, miks ei võidaks pigem võtta alaliselt neid töötuid tööle, kes on siin riigis alla vaesuspiiri. Igaljuhul, nende meediajanu on veidi mõistetamatu. Tagasi endi ja perspektiivi juurde. Täitsa usun, et pärast seda kuut nädalat kaeb suur osa laiskusest ja ükskõiksusest. Samas hinnang tööjõule suureneb. Arusaam raskest tööst on muutumas. Väiksed kodused parandused, meisterdused tünduvad täiesti tühistena. Ei mingit vaeva nõudvad.

Täna saime igaljuhul käis Sochis. See on see linn, mis on Adlerist veidi kaugemal ja on Euroopa pikim linn - 150km pikk. Jalutasime mingis rajoonis ringi, käisime parke uurimas, mere äärses rajoonis ja see oligi küllaltki kõik. Mereäärsed rajoonid on ikka kujundatud täielike lõksudena. Saad sisse, aga välja enam ei saa. Pead kilomeeter või kaks kõndima, et saada uuesti ranna alast välja, kus igal pool poed ja inimesed veidi pealetükkivad. Vaatasime üle ka Sochi jahisadama - suured paadid. Sinna vahele oli sattunud ka mõni väiksem jaht, sellised mida me näeme vahel Tallinnas, need tundusid jube pisikesed ikka. Täitsa koomiline oli see suuruste vahekord- vähemalt minu jaoks, huumor on imelik asi ikka. Lisaks käisime kultuurimuuseumi hoovis mingeid pilte uudistamas. Proovisime neid isegi jäljendada ja pildistasime end koos nendega. See vast oligi tänasest päevast kõige meeldejäävam. Vesi oli rannas täna jube soe ja päike võttis ka kurjalt. Tauri põletas end veidi ära. Igaljuhul mõnus esimene puhkepäev.

Ning mul meenus, et eile kui olime tööl, tekkis mul arutelu endaga – mis on müra!? Kui me oleme oma koduses atmosfääris, siis hommikul ärritab meid kui peame ärkama näiteks koera kraapimise või prügikastide tühjendamise müra tõttu. Igaljuhul oleme oma mugavustsooniga nii täielikult harjunud, et ei suuda mugavustsoonist absoluutselt välja tulla. Meil on oma voodis kindel poos või pool, millel magame ning kui keegi ütleks meile, et proovi teisiti, siis algul vähkreks pool tundi niisama. Minu jaoks tekkis siin mürale täiesti uus tähendus. Töö juures on pidevalt 1 või 2 generaatorit töös, mis mürisevad täis tuuridel, et pumbata vett meie tööalalt välja. Lisaks on seal veokid, traktorid ja kopad pidevas töös. Üksteisega rääkimine on küllaltki problemaatiline, isegi lähestikku seistes peab üksteise kuulmiseks peaaegu röökima. Kuid nagu näha oleme sellega isegi nii harjund, et pole seda kordagi isegi maininud mitte. Lisaks on meie laager ka suurepärane alati. Lennukid maanduvad ja tõusevad ööpäev rinselt väga valjult. Suuremad valjemad, väiksemad vaiksemad. Ning kui tekib vaikuse hetk, siis see kasutatakse kohe ära. Üleval korrustel on noormeestel kõlarid kaasa ning usun, et varsti oleme vene populaarsema nobrainer muusikaga kursis. Kui aga mõtled proovida vaiksemat nurgakest otsida, siis pole mõtet eriti otsima minna. Staabi teise korruse aknast lastakse pidevalt ja väga valjult samuti muusikat ning kui saabub sealt vaikusehetk, siis see ei püsi. Kokad ei saa ju ometi vaikuses töötada ja sellele järgneb nende muusika rutiin. Igaljuhul vaikus siin puudub. Õhtuti, aga peetakse siin omavahelisi spordivõistlusi ning siinne kaasaelamine on suurem kui Eesti tippspordis. Seejärel magama jäädes kuuled sa raske kannaga noormehi peakohalt. Kuna moodulid on ehitatud metallist, siis kõla on siin hea ja koliseb kõvasti. Igaljuhul on müra muutunud täiesti tühiseks kõrvalnähtuseks, mis ei sega mitte midagi. Siiski tühja minu aruteludest, elu on siin teistsugune ning kogemus kulub kindlasti ära.
Homme ootavad ees järjekordsed spordivõistlused ja veel üks puhkepäev enne tööpäevi. Loodetavasti kujuneb meie järjekordne nädal konstruktiivsemaks kui eelmine. Kuna see pole eriti raske saavutus, siis usun, et nii läheb ka. Me nüüd mõtiskleme ja oleskleme veidi veel ja naudime seda õndsat tunnet, kus kõht on täis ja meel on muretu. Head und kõigile.

Karl

Kahekümne esimene päev!

Üle kolmandiku siin veedetavast ajast on läbi ning käes on lõpuks esimene töönädala reede, see on imeline tunne. Hommikul asusime tööle ning meie pundil oli kõrge motiveeritus – täna pidime oma normi täis tegema. Selleks oli ette nähtud 5 poole kuupmeetrist risttahukat, mida pidime tegema lätlaste ja leedukatega. Tundus olevat käkitegu.

Nagu ikka tuli pool tunnikest töökohas hinge tõmmata väsitavast 45 minutilisest bussisõidust. Pidime ootama, et natsjalnik üle vaataks kas võime korvikesi täitma hakata. Läks nagu tavaks on saanud, et sellist inimest polnudki, kes oleks seda teha viitsinud. Me olime juba üsna närvis, et jälle on mõttetu passimine. Karl oli juba üsna äksi täis ning tema otsustas alustada saagu mis saab, me läksime kaasa. Lätlased olid järgmised, kes otsustasid sama. Esimese tööpäeva lõpuks oli meil üks risttahukas valmis. Lätlased ja leedukad ajasid naeruväärset korrektsust taga ning nad olid alles poole peal. Paljud said üsna palju puhkeaega kuna polnud võimalik, et kõik korraga laovad.

Lõunal käidud, viimased 4 tundi ja ongi nädalavahetus. Aeg venis korralikult. Lätlastel ja leedukatel muidugi oli tööd veel teha. Meil oli 6 kast jäänud, kuid sinna ei tohtinud me kive laduda, sest sinna pidavat kinnituskoht tulema järgmisele kuuele risttahukale. Rainer otsustas, et mis seal ikka vahtida pole ka väga tore ja pidime ikka alustama. Ladusime rahulikult ja kollastle kiivritega mehed asusid kinnitama neid kaste tulemusrikkalt – iga tõmbe järgi üks suitsupaus. Ja nii meie reedene tööpäev lõpuni jõudiski – uimaselt.

Laagrisse tagasi jõudes pikka puhkust polnud, sest nagu harjumuseks on saanud pidime Raineriga minema baltimaasid esindama. Kõigepealt jalgpall, kus saime haledalt lüüa Uurali poiste käest seisuks oli 6:1, kuid meie õnneks on meil veel pühapäeval võimalus ennast tõestada ja näidata baltlaste hinge, kui kohtume taas nendega Krasnaja poljanal. Järgnes võrkpall Siberi poistega. Kell oli juba üsna palju ning ilm pimeda võitu ja palli kiirust suhteliselt raske hinnata. Kahjuks pidime taaskord alla vanduma ja kaoutse vastu võtma 2-0. Tegime veel eestlastega, kerge sparta ning olimegi õhtusse saanud. Hinge kriipis kerge pettumus. Vaarusime magama ja ootasime homset eksursiooni Sochi.

Tauri

Kahekümnes päev

Kõlab juubelilaadselt, aga tegelikult ei midagi erilist. Hommikul tavapärased tegevused ja unised näod sööklajärjekorras, kiire „tankimine“ ja siis veel paarkümmend minutit voodis enne kui oli vaja tööriided selga ajada ja bussi poole loivata. Millegipärast on kas meie netipulk või blogikeskkond otsustanud enam uusi pilte mitte üles lasta, seega jäävad meie näod ja kostüümid igaühe kujutlusvõime meelevalda.

Peale bussisõitu töökohta jõudes olime küll valmis töötama, kuid ruumi ega õigeid vahendeid polnud. Niisiis istusime jalgu kõigutades ja päikest võttes eile tehtud kivimüüril ja ootasime, mis edasi saab. Tundus, et kohalike tööliste helgemad pead ja ülemused olid koju jäänud ning midagi tarka ei suudetud välja mõelda. Elevust tekitas kopajuht, kes üritas veetaseme alandamisele oma masinaga kaasa aidata. Üsna huvitav oli vaadata, kuidas ta poole tunni jooksul kopatäis kopatäie järel vett tõstis ja kuidas sellest erilist kasu polnud. Katsusime silma järgi hinnata kopa suurust, kuid ühisele arvamusele selles osas ei jõudnud.

Varsti oli meil niisama passimisest juba endal „kopp ees“ ja võtsime ainukesed võimalikud korvid enda teha. Korvid on metallvõrkudest risttahukad, millesse meil kive laduda tuleb. Eesrindlikud nagu me oleme, siis pingutasime kõvasti ja lõunaks olime peaaegu valmis. Lõunalkäik pakkus niipalju erinevust tavapärasest kui seda riiete kuivama panemine ja pikem tagasisõit pakkuda suutsid. Pikem oli tagasisõit seepärast, et keset teed toimus kõrgepingeliinide montaaz. Ma küll osa teest tukkusin, aga sellekohaseid silte ma igatahes enne ei näinud. Vene värk, mis teha.

Eks kogemuse ja selle vene värgi nägemise pärast sai siia tuldud ja nagu Karl ütles, siis hea, et meie pärast midagi ei ilustata ja asjad ongi nii nagu nad on. Selle tõdemuse pärast otsustasin suuremat rõhku panna oma teisele eesmärgile ehk vene keele õppimisele. Kirjutasin endale hunniku sõnu ja väljendeid lehele ja võtsin tööle kaasa, et neid vabadel hetkedel korrata.

Õhtupoolikul sujus töö veidi aeglasemalt, aga tegime siiski rohkem kui meiega samal objektil olevad valgevenelased. Tundub, et neil käib rühmasisene võistlus, kes suudab kõige vähem tööd teha. Päeva lõpus saime teada, et päris normi ei teinuud ka meie täis, kuid parema organiseerimise ja materjalide olemasolu korral ei tohiks see probleem olla.

Õhtul pidime Tauriga taaskord Baltikumi spordiau eest väljas olema. Jube on ikka täis kõhuga pingutada. Õnneks vastastel oli veelgi rohkem tegemist ja pidime neid omavahel mängides pea pool tundi ootama. Tegu oli siis võrkpalliga ja vastasteks kirgiisid. Lühikesed poisid tundusid algul kergete vastasena, kuid osutasid esimeses geimis tubli vastupanu. Suutsime ennast siiski koguda ja mõlemad geimid ja matši lõpuks võita. Vaatasime veidi veel kõrvalplatsil toimuvat jalkat ja tegime kogu eestlaste pundiga jõuharjutusi.

Enne magamainekut vaatasime Top Gear’i ja igaüks veel luges veidi, ma toksisin selle jutu siin valmis ja nüüd lähen lambaid lugema.

Vsevo haroshevo!

Rainer

Üheksateistkümnes päev

Päev algas uniselt nagu ikka. Ei teagi kellel suurem padjakas näos oli aga sööma me õigeaegselt jõudsime. Sööklasse sisse jõudes arvasin, et näen veel und aga silmad korralikult puhtaks hõõrunud, tõdesin, et olin ärkvel. Nimelt alustasime päeva uue toiduga, milleks eemalt vaadates oli lasagne aga sööma hakates oli hoopis lasagneks vormitud kartulipüree hakklihaga. Tuleb aga tunnistada, et kokad on oma loovust näitama hakanud. Peale hommiku- ja lõunasööki on parasjagu aega, et jalad puhkamiseks seinale visata. Nii talitan minagi ja loen raamatut. Püüame töövälist tegevust kasutada aju värskena hoidmiseks, kuna töö ise pole teab mis raketiteadus.

Tööpäev ise algas uniselt kuid pikapeale saime ennast käima ja töö liikuma. Tundub, et tööpäevad hakkavadki nii pihta, et osad passivad niisama ja ootavad et pump veetaset piisavalt alandaks, et tööle saaks. Mingi osa meie rühmast aga viilib pidevalt kuna mina näen neid ainult kas hommikul bussi minnes või töölt tagasi tulles. Teel laagrisse lõunatamaks magasime kõik nagu ikka. Vahepeal ärgates märkasin, et taaskord olid vihmapilved taeva katnud ja taevaväravad valla päästetud. Õnneks meie elukohta polnud vihm veel jõudnud. Tagasi tööle siirdudes kordus sama teema, et poolel teel hakkas sadama. Muutuseks oli vaid see, et sadu saatis meid kogu allesjäänud tee töökohta. Seega joosti bussi peatudes kohe varjualusesse ilma selginemist ootama. Seda me aga jäimegi ootama. Alguses käidi kuskilt välja, et saame kohe koju, kuid pidime siiski kannatlikud olema selle koha pealt.Leedukad lahutasid meelt kaardimänguga ja meie ajasime lihtsalt juttu. Karl leidis minu arust eriti laheda ajaviite, milleks oli täpsussülitamine. Hoidsin end tagasi ja järgi ei proovinud. Vahepealsemeelelahutusena saime veel paari kohta oma allkirjad visata.Iseenesestki mõista tekitas see elevust kuna sai vähemalt midagigi teha. Täna käis jälle peast läbi mõte alistuda kohalikule tavale ning panna kah mehe kombel ajaviiteks pläru ette, ka see jäi vaid idee tasandile. Lõpuks tiksusime ligikaudu 2,5 tundi kasuteguriga ümmargune null enne kui bussile saime. Kõik kamraadid bussis ja sõit võiks alata aga ei,sest bussijuhti jälle pole. Ma ei saa sellest asjast aru,et iga päev peame meie bussijuhi järgi ootama kuna tema ajab eemal kellegi tuttavaga juttu aga ju see on siis kohalikul tasandil jällegi normaalne nähtus.

Tagasi laagrisse jõudnud ja õhtusöök keres oli elu jälle lillelaadne. Edasi oli plaanis üks jalkamatš maha pidada. Karl otsustas aga ajaviiteks poodi jalutada, mis kujunes tal oodatust niiskemaks kuna hakkas päris korralikult vihma sadama. Tema enda sõnul olita vihma lausa nautinud. Jalkamatšist niipalju,et see peeti vihma käes ja saime 0:4 lakki. Eks seda oligi oodata kuna Tauri mainis, et varasemalt harjutades olid nad korduvalt sellele tiimile kaotanud. Mina matšist osa ei saanud sest otsustasin säilitada kuivust ja jooksin vihma saabudes tuppa.

Vahepeal saime uut infot elu-olu kohta. Lõunal hakkame käima ühe teise laagri sööklas, kuhu väidetavalt pidi olema vaid 40minuti pikkune sõidutee. Praegu kulub meil aega märgatavalt rohkem, umbes 50minutit. J Veel saime teada et juuli lõpus on meil mingi etteastega vaja maha saada mingi festivali raames. Augusti esimese nädalalõpus pidi tulema paadiralli laadne üritus aga eks nendest lähemalt aja möödudes.

Ega muud põrutavat rohkem tänase numbri sees enam juhtuda ei saagi. On tavaline õhtu ja rahvas teeb vaikselt omi toiminguid ning sätib end unele, nii ka mina..

Pärt

Kaheksateistkümnes päev

Möödas esimene täispikk tööpäev. Hommik nagu ikka, kiire ja konstruktiivne. Ruttu bussile ja tööle. Sõit objektile kestab meie laagrist 45 minutit, seda tänu meie bussijuhi raskele jalale. Ta teeb hirmuäratavaid möödasõite, seega närvidele on kõige rahulikum magada või silmad kinni hoida.

Nagu me juba ette teadsime on meie tööülesanne koostada astmelisi kaldakindlustusi. Jube jamamine. Aetakse taga veidi mõistetamatut perfektsust ja töömehed surgivad asjatult palju. Korralik kordinatsioon puudub ning nad ei rakenda meid nii jõudsalt kui oleks võimalik. Igaljuhul saime täna korralikult rügada. Suured toidukorrad olid esimest korda mõistlikud ning väsimus on tore. Otsustasin mitte jooksma minna täna, et aklimatiseeruda esimese tööpäevaga. Eile sai see eest joostud mäe tippu, kus käisime esimestel päevadel kõndimas. Oli mõnus.

Pärt arvutas, et selle kuue nädala jooksul, kus me sõidame kaks korda päevas bussiga edasi-tagasi, kulub bussisõidule 4 päeva. Seega see on hirmus kui palju me oma ajast hakkame bussis veetma. Positiivne on, et aeg kulgeb töötades kiirelt, isegi kive loopides. Seega päevad on kiired, tegusad ja väsitavad. Täna saime kive ühest hunnikust teise loopida, sõna otses mõttes! Haamriga kive taguda, metallvõrke kokku põimida ja laduda presenteeritavat esikülge neile korvidele. See oli väga omapärane, tulid meelde kilplased.

Õhtuks oli Balti meeskonnale planeeritud jalgpalli ja võrkpalli matšid. Kuna mina kummaski meeskonnas ei esinda meid, siis saan hästi praegu blogi kirjutada. Samas tunnen väga kaasa nendele kes mängivad – pärast tööd, täiesti täis kõhuga võib päris jube olla mängida jalgpalli. Eks näis, kuidas läheb. Selgus, et jalgpallis saadi kasahhide vastu loobumisvõit. Nende meeskond ei olevat kohale ilmunud. Ning võrkpallis võideti naeruvääristavalt armeenlasi. Nad ei oskavat üldse seda palli mängida. Samas on siin laagris ka rühmi, kus mängitakse võrkpalli hämmastaval tasemel. Seega tulemused: jalgapallis 1 võitu, võrkpallis 1 võit ja 1 kaotus.

Mina vähemalt juba ootan nädalavahetust, ning et Tauri loeks raamatu lõpuni. Pole praegu midagi lugeda, ei suuda koguaeg konspekte ka lehitseda.

Karl