Kolmekümne esimene päev

Kas tänasest võib hakata tegema countdowni päevani, mil saame rongile?  Tundub, et suvise komandeeringu selgroog on murtud (andmed kalendrist kontrollimata).

   

Üritasin tegelikult tänast päeva kokkuvõtet pikemaks venitada kuna oli nii hall argipäev kui veel olla võis.  Tegelikul päästis selle väljendi ära kalender, tänu sellele saab nimetada tänast päeva siniseks esmaspäevaks. Ma püüan tänast kokkuvõtet teha väga igavalt, et meie lugejaidfänne eemale peletada. Seda selleks, et avastasime enese hämminguks oma liigse populaarsuse. Ei taha hakata konkureerima Tätte ja Matvere ümbermaailmareisiga.

Hommik – rutiinne. Uutmoodi oli voodist väljasaamine  tänu eilsele mägijalutusele. Vähemalt minu jalad ei tahtnud üldse mind kandma hakata. Suutsin siiski sisemist tüli vältida ja saime konsensusele tööle minemise suhtes. 

Ega tööl midagi eriskummalist juhtunud. Tundub vaid, et „mahedad“ suveilmad on lõpuks siia saabunud. Vihmast võib samamoodi und näha nagu ka joogiveest. Eks see päeva esimene pool möödus kui pohmellis hõljudes. Saime lõunale ja saime ka töö tasapisi lippama. Kaikaid kodaratesse loobib meie (baltlaste) isehakanud töödejuhataja Ivan, kes üritab inimesi tööle suunata, sellega aga lõhub meie töötempot.  Pole viga,kõigest saame jagu ja saime jagu ka selle nädala esimesest tööpäevast.  Tagasiteel koju sai mugavalt und tõmmatud, nagu alati.  Tundub, et bussijuhile meeldib meie meelt lahutada igapäevaselt sõidu ajal filme näidates. Ma ei tea kuidas teistega aga mind see ei häiri – jään endiselt magama.

 Jõudsime koju ja tänu uuele päevaplaanile jõuame enne õhtusööki ka pesemas ära käia. Mulle see variant meeldib. Seadsin ennast juba mugavalt sängi raamatut lugema kui oli koputus uksel ja selgus, et hommikune kokkulepe ei olnud teisel poolel ununenud. Nimelt lubasin hommikul ühe leedukaga malet mängida. Sain kaks mängu pähe ja magustoiduks võttis leedukas veel ka toanaabrilt ühe skalbi, seega eestlased skoorisid täiega sel õhtul.  Samal ajal oli Rainer käinud spartat tegemas. Temalt kuulsin ka, et Tauri oli arstil käinud. Meie tasemel arstid diagnoosisid tal kuumarabanduse laadse asja ning jagasid lahkelt talle süstalt istmikku.

Muud midagi see päev endaga ei toonudki. Ma hoiatasin, et tuleb igav sissekanne, oma viga kui selle läbi lugesite.  Kui Te õppust ei võta siis järgmise sissekande korral annan endast kõik, et  Teid, meie fännid,magama uinutada. Ahjaa rääkides uinumisest, ongi aeg voodisse pugeda.

Pärt

Kolmekümnes päev

Tervist!

Hommik oli meil pühapäeva kohta väga varane. Ärkasime juba kell seitse, sõime ja kasisime. Pakkisime asjad ja kell kaheksa olime valmis liikuma hakkama. Kuhu sa küsid? Täna jõudis kätte see päev kui ei olnud muid kohustusi ja me läksime mäge vallutama! Jutudki olid liikuma läinud, et eestlased lähevad kuskile mäkke. Seega tulidki valgevenelased uudistama kas ja kuna lähme. Ning saanud oma vastused ilmnes, et poole tunni pärast lähevad nad bussiga samasse kanti, see omakorda vähendaks meie jalavaeva ja ei peaks nii palju raha raiskama.Tegimegi veidi aega parjaks.

Olles ühes punases bussis mille nimeks oli Ikarus loksusime me Krasnaja Poljana poole. See on vaid mõni kilomeeter enne meie töövälja. Olles kohal läksime bussipeatust otsima. Ning juba me olimegi marsruuttakso peale jooksmas, sõitsime mõni kilomeeter Esto-Sadoki ja tulime maha. Nüüd olime uue probleemi ees, kuidas me läbi ehitus ala saame? Terve mäe äär oli suur ehitus plats. Mis seal ikka, hakkasimemööda äärt kõndima, proovisime läbi ehitusplatsi saada, kuid nurjusime. Varsti leidsime oma avause. Kasutasime seda ja alustasime mäkke tõusu hommikul veidi enne pool ühtteist. Läksime mööda linttraktori rada, raiesmikuni, laskusime ojakese juurde. Jätkasime tõusu. Ühel hetkel leidsid mõned vandersellid, et on aeg see siht hüljata ning alustada mäkketõusu nõlva äärelt. Tegime seda tund või paar. Ning siis läks asi lootusetuks. Küllaltki vertikaalne, puhmas pinnas ja teravad taimed! See nõlva ei tahtnud meie sammu pidada, iga samm oli raske. Siiski rassisime veidi edasi ning nüüd andsime alla.

Vahepalaks, meie kui lõunamaal ollesläksime retkele väga mugavalt, otsustasime, et seal on kindlasti ilus rada ja hea soe, seega lühikesed püksid ja tossud olid enamustel riietuseks. Lühikesed varrukad, ohtralt vett ja tsipa süüa. Seega olime mõnusalt varustatud. Kuigi ma mainisin kõigile, et pange saapad, seega oli minu kohus täidetud. Igaljuhul minul ja Raineril olid saapad ning see andis tunda.

Alustasime oma alla laskumist mäest umbes poole ühe ajal päeval. Olime läbi vettinud ja veidi nördinud. Lõppkokkuvõttes olime päris kaugele jõudnud. Usun,et olime peaaegu sadulal. Uskusime, et laskumine võiks vähem aega võtta kui tõus. Eksisime. Lisaks sellele, oli laskumine ka päris päris raske. Pidev adrenaliini sööst oli veres. Lausa enesest mõistetav on see, et me ei läinud tagasi sama teed mööda mida tulime. Lisaks tehaks veel öelda, et see koht kus me alla andsime, oli koht, kust me lihtsalt ei suutnud enam üles saada – väike kaljukene.

Laskumine oli samuti mudane ja väga närve kõdistav. Igaljuhul, kindluse mõttes otsustasime laskuda mööda seda juga. Mis oli minu arvates igati tark tegu. Kuid ülevalpool olid selle vee langu külgedel ka järsemad nõlvad, mis tegi asja küllaltki murelikuks. Kuid ega me alla andnud. Läksime vette ja kui liiga järsk koht oli siis ronisime tagasi mäkke. Kord juhtus aga nii, et asi läks väga väga väga kurjaks. Olime mäe nõlval ning hakkasime vette laskuma. Mina sain oma 10 meetrit liugu, ilma teadmata kas ees on kalju või ilus veeni saamis võimalus. Võttis päris õõnsaks. Jäin mingisse muda valingusse pidama, positiivne. Ning kuni ma juba olin all ja lootus samas nõlvast üles saada oli suht väike, läksin uurima kas sealt saab vette, SAI! Ning jätkasime laskumist. See võttis tohutult aega ja meie kõikide jalad said märjaks. Niimoodi vaikselt nikerdades jätkasime laskumist. Kuni jõudsime morjendava üllatuseni, me jõudsime mingile rajale, mis läks üle oja. Selgus, et meie tempo tõustes oli niivõrd mehine ja pühendunud, et meil jäi märkamata selline teeots, mida mööda oleks tõenäoliselt saanud mäkke kerge vaevaga, kuid tõenäoliselt mitte sama tipp. Juhtub. Tossudega poisid ei tahtnud enam mööda vett käia ja otsustasid proovida üht teed. Mina ja Rainer jäime kindlaks oja õigsuses. Ning nii oligi,et meie jõudsime suure teeni enne.

Jalad olid kõigil väsinud, laskumine väsitas veidi vähem, kuid jalad olid kõigil valusad. Peatasime ühe marsa ja saime kodukanti. Jõudsime laagrisse, sõime, saunatasime ja pesime. Nüüd on uskumatult hea olla. Mis on kindel, need saapad ei ole kõndimiseks loodud.

Seega võtaks kokku, mis oli meeldejääv. Tõus oli drastiline. Ei ole kunagi pidanud jalutama nii rõvedat pinnast pidevas ohus. Oleme kõik jubedalt kriimustatud. Sest sealne puhmas taimestik koosnes mingisugustest okastega taimedest. Olid sellised pikad vitsad,  rohelised ja okastega, sõnajalad jällegi okastega, veel mingid põõsad millel oli okastega lehed ning kindlasti oli midagi kurja veel. Muidugi, ohakad ja nõgesed! Usun, et kuna tipp ise oli 2500 meetrit ja veidi peale, siis käisime kuskil 2000 meetri peal ära. Alustasime tõusmist umbes 550 meetri pealt. Oleme elus, trenn missugune ja kõigile väga meeldis. Parim omadussõna iseloomustamaks meie retke on minu arvates julm. Seega ärge üle pingutage ja jätke vägiteod meile. Kuid siiski, meie soov ei täitunud, juulikuus lund ei katsund. See ei tähenda, et me enam ei prooviks!

Avaldage arvamust ning siin mõni pilt ka.

Vaade mis meile avaldus enne ronimise alustamist

Meie optimistlik riietus siis väikseks jalutuskäiguks

Tundub nagu oleks midagi juba vallutanud? Võib olla esimesed 100 meetrit vaid

Juga mida mööda ronisime ja laskusime kenamas kohas.

Esimene õuna peatus

Veel ilusaid vaateid meie tõusule

Väike näide sellest nõlvast, ei tundu eriti jube, kuid paremaid pilte eriti pole

Viimane õuna peatus, vahetult pärast alla kõlkumist. Pärast seda laskusime vast 3 tundi mööda seda juga.

Oleks hea meelega veel pilte pannud ja proovisin ka, kuid ei õnnestunud praegu. Ei soosinud seda ei Picasa piiratud töötlemise piirangud ega ka interneti kiirus. Seega proovin jätkata piltide panemist, kuid praegu hakkab kannatus katkema. Loodan, et mingi mulje saite.

Karl

Kahekümne üheksas päev!

Lõpuks puhkepäev, mis algas peale 4 tunnist und. Äratus oli varajane kuna tänane päev nägi ette korvpalli turniiri jätkumist.(muidugi uinusime tavalisest hiljem, sest oli vaja reedet tähistada) Mäletatavasti olime saavutanud võidu eelmisel nädalavahetusel Armeenlaste üle. Hommik oli uimane ning mõnel poisil õlust ka ainevahtus kiiremaks muutunud. Mina üritasin enne mängude algust igal võimalikul moel unetunde juurde saada. Sellest eriti midagi välja igatahes ei tulnud.

Krasnaja poljanale jõudes selgus, et täna ootab meid ees veerandfinaal, kaotuse korral sõidame kohe koju, võidu puhul jätkme ning on tulmas poolfinaal, kui õnnestub ka poolfinaal võita saame järgmisel nädalal finaalis mängida, poolfinaalis alla jäädes tuleb täna pidada kolmanda koha mäng . Järelikult pidi tulema üsna väsitav ja põnev hommikupoolik, kus kõik rahvused üritavad endast maksimumi välja pigistada. Meie alustasime hommikut mingisuguse vene ülikooliga, mille nimi mul hetkel ei meenu. Erilist pinget mängu ei tekkinudki ning me võitsime pea 20 punktiga . Olime kindlalt poolfinaalis. Tekkis kolme tunnine paus, mille käigus toimusid teiste duellid. Sisustasin selle mõnusa unega. Ärgates selgus, et meie vastasteks on Siberi poisid. Nad olid päris hästi mänginud ning arvasime, et tuleb tasavägine võitlus. Rõõm oli vaadata, kuidas korvid tulid lihtsalt ja Mantase korvpalli strateegia kandis märkimisväärselt vilja. Mängu lõppseisuks jäi 14:59. Viimased kaks punkti, mis vastased said olid puhtalt ilu numbrid, loovutasime mänguvahendi, et üks Siberi poistest saaks palli jõhkralt laua põrkest rõngasse sisse suruda. Emotsioonid olid laes – oleme jõudnud finaali.

Päev jätkus ning saime laagrist läbi käia, ujumise asjad võtta ja bussiga linna kärutada. Linna otsustasid minna mina, Rainer ja Sergei. Karl pidi juba seal olema. Tema ei tulnud hommikul meie mängule kaasa elama. Ta läks randa päikest püüdma. Pärt loobus ning otsustab, et teeb kerge uinaku. Meie, kes me linna suundusime oli suur soov midagi halmba alla saada. Lõuna oli pallimängu tõttu vahele jäänud. Otsustasime, et lähme kohta, kus Rainer ja Sergei varem Martiga käinud olid. Seal pidid olema head saiakesed. Saiakesi me sealt ei leidnud, küll aga otsustasime võtta eined. Sergei valis salati kaalu ja hinna vahelise suhte kaudu. 400 grammi salatit. Kahjuks sai ta vaid viilutatud kurgi, tomati, natukene tilli ning ühe salatilehe. Meie Raineriga võtsime alustuseks õlled ja siis kanaliha po-russkomu. Kauss kartuli, kanaliha segu. Täitis oma eesmärgi, nüüd võid suunduda randa ning täielikult lõõgastuda. Meie rõõmuks oli Must meri eriti vallatu ja kalda juures olid suured lained - pea kahe meetrised. Kell oli üsna palju ning pidime kiirustama tagasi laagrisse, et jõuaks korralikku sööki saada. See meil ka õnnestus.

Rainer ja Karl läksid veel õhtul külakesse, et osta meie homsele rännakule kaasa toiduvarusid. Läksime varem magama, et homme virksamana ronida mäe tippu.

Tauri

Kahekümne kaheksas päev

„Same shit, different day,“ võiks üldiselt siinsete tööpäevade kohta öelda, aga kui üdini aus olla, siis tegelikult on ikka iga päev erinev ja omamoodi. Siiski alustan meie teise töönädala viimase päeva ülevaadet sealtmaalt, kust erinevused rohkem välja paistma hakkasid, ehk lõunast.

Hommikupoolikul olime kõvasti ja pikalt – pea poole üheni tööd teinud ja seetõttu näljased kui hundid. Sööma läksime sarnaselt eilsega oma objekti vahetus läheduses asuvasse laagrisse, mille söökla uudsus meid endiselt võlus. Teistsugused järjekorrad, teistsugune menüü, teistsugused toidukaardid, avaram söögisaal, telekas ja auru välja ajavad konditsioneerid. Nautisime oma lõunat ja võtsime rahulikult, sest vähema sõitmise arvelt saab kauem süüa.

Väike verstapost saabus tagasi tööle sõites, sest juba siia saabumisel panime tähele oma bussi siduri kehva olukorda ja tegime panuseid selle vastupidavuse peale. Nüüd see siis saabus, jukerdasime üsna pikalt väikse kallaku alguses ning bussijuht pidi käed õliseks tegema enne kui liikuma saime.

Tagasi töömaal, kui veel nädala viimseks pingutuseks hoogu võtsime, kuulsime ebameeldivat kõlakat valgevenelaste plaanist (või õigemini nende komandandi käsust) tund aega kauem töötada. No mida! Otsustasime, et meie paneme küll kell viis pillid kotti ja siis sügame või tund aega mune kui buss meid varem koju ei vii. Ei tea, kas trotsist, nädalalõpust või lihtsalt tänu omandatud vilumusele ja leedukate paremale kaasamisele saime natuke peale viit valmis oma ladumise päevanormiga, seda esimest korda siin oldud aja jooksul. Korras, nädalalõpp võis alata.

Nädalalõpp algas täis kõhuga võrkpalli mängides, sest endiselt on käimas laagrisisese turniiri mängud. Seni on võrkpallis päris hästi läinud, kaks võitu on kirjas. Seekordne mängu algus oli samuti paljulubav, kuid lõpuks võtsid eeldatavalt tugevamad vastased oma ja võitsid mõlemad geimid. Me ei lasknud sellest veel pead norgu ja läksime Tauri, Pärdi ja Sergeiga jõudu tegema.

Et õhtu oleks ikka täiuslik, siis oli vaja enne magamaminekut kohalike kombel silla peale õlut jooma minna. Asusime siis teele, kuid meie kartused osutusid tõeks ja hilisele kellaajale ja väljas varitsevatele kõrilõikajatele viidates ei lasknud turvamees meid välja. Egas midagi, lasime käiku plaan B ja ronisime, nagu vanad vanglapõgenikud kunagi, üle aia ja asusime poe poole teele. Kokku käisime poes sel õhtul kolm korda, sest kus sa ikka silla peal õlut ja jäätist külmas hoiad. Tagasitulles mängisime natuke luurekat ja ronisime ruttu tagasi aeda ning jooksime tuppa. Vahele ei jäänud ja seega võib öelda, et oli üks ütlemata mõnus reede õhtu.

From Ehitusüksus

From Ehitusüksus

Rainer

Kahekümne seitsmes päev

Taaskord üks reibas argihommik mil silmad unest alles kinni sai jalutatud sööklasse kartulipelmeene ja putru sööma. Tööpäev tõotas tulla rutiinne, pidime isegi oma vana hea bussi koos rallimehest juhiga tagasi saama, aga võta näpust.

Bussi me tagasi saime aga sinna viimastena sisse astudes tundus ruumi vähe ja inimesi liiga palju olevat. Selgus, et valgevenelased olid meie bussi majutatud. Üks buss vähem, sellega säästab ju raha.Imelik nähtus siinmail, kus kõik näib toimuvat mitte eriti ökonoomselt. Igatahes ebameeldiv üllatus hommikuks kuna olin plaaninud bussis laiutavalt sleepi panna. Tundus, et bussijuhil oli ka hea meel tagasi olla kuna oli juba hommikul raadio mängima keeranud ja sealt kostusid malbed lääne hitid.

Tööle jõudes avastasin, et jõudsime täitsa esimestena objektile. See oli loomulik sest tulime kõik ühes bussis tööle ja valgevenelased on aegluses juba tuntust kogunud. Öö läks käima täie hooga, mille vahepeal oli meil aega pilgud ülespoole tõsta ja oma lumist mäenõlva kaeda. Lumi, see tundub nagu sinilind, mida me laupäeval püüdma kavatseme minna. Olgu mainitud, et selle nõlva kõrguseks on umbes 2500 meetrit ja sinna ülesse ronimise plaan on meil täitsa meelel-keelel,et oleks põhjust ümiseda viisijuppi“ juulikuus lumi on maas.“ Õige pea hakkas teistel tekkima kõhus tühisuse tunne aga kuna mul sihilikult puudus käekell siis töötati edasi. Kella jätsin ma koju sest hakkas närvidele käima iga poole tunni tagant teistele kellaaja ütlemine. Nagu selgus siis oligi hästi, et just täna ajamasin maha jäi. Liikusid jutud, et täna lähme esimest korda teise sööklasse lõunale, et säästa aega ja õhtul tunnikese varem koju saada. See tähendas omakorda seda, et hommikune tööaeg venis tunni võrra pikemaks.

Sõit sööma kestis tõesti lühikest aega, vaid 10 minutit. Selles laagris käisime ka siis kui tutvusime olümpiarajatistega. Asukohaliselt on tegemist rongi lõpp-peatusega kui tahetakse olümpiamängude ajal staadionitele pääseda. Väga lahe ja avar söömispaik. Isegi toit tundus olema parem aga selle kirjutame rutiinist väljatulemise arvele, kuigi seal oli olemas isegi toiduvalik. ..ja oli olemas televiisor. Näidati parasjagu väga intrigeerivat vettehüpete EM-i. Silm lausa puhkas sest ei mäletagi enam millal viimati televiisorit näha sai. Meenus tavaline elu kodumaal, kus tv on tavaline.

Tagasi objektile ja tööle ei tahtnud keegi hakata. Uue korra miinuseks on see, et täis kõhuga tekib ka lõunauinaku vajadus, mida enne sai rahuldatud bussis sõites. Peab sellest hakkama üle olema. Tööleme hakkasime aga siis vihma va sindrinahk pani selle seisma. Nii lausa kolmel korral, peale mida anti alla ja loeti tööpäev lõpetatuks.

Ega me väga varem lõppkokkuvõttes koju pääsenudki. Buss sõitis ka ootamatult aeglaselt, ehk oli tipptund või miski, ei tea. Kojusõidu alguses otsustas bussijuht meid veel üllatada – pani telekast miski filmi mängima. See tekitas totaalse elevuse. Film ise oli tüüpiline kohalikuks kohaldatud variant – hollywoody komöödia koos venekeeles pealeloetud tekstiga. Tagasisõit oli suht igav, välja arvatud lõpuosa. Nagu siin vahel juhtub siis võib koduloomi maanteel kohata. Täna olid lehmad end risti-põiki teele seadnud. Bussijuht andis signaali ja peaaegu sõitis ühele lehmale otsa, nii napilt möödus ta. Selline rallivend meil.

Saabus õhtusöök ja peale seda jalkalahing armeenlastega. See kujunes tõeliseks vaatemänguks. Olenemata, etmepidevalt saavutasiime eduseisu, pidime leppima lõpuks viigiga 4:4. Enne mängu selgus, et meie jalkapallist saadi lõpuks jagu. Tore,ongi rahu majas. Tundub, et Marti oli meile hea palli soetnud, kuna seda käidi iga päev laenutamas. Hiljem arutasme baltlastega juuli lõpus aset leidva ürituse raames oma etteaste ideed.

Päev lõppeb nagu ikka magamaminekuga.

Pärt

Kahekümne kuues päev!

Siinmail hakkavad päevad tasakesi sulanduma ühte. Raske on järge pidada mis nädalapäev on, kuid ei ole hullu, selle võrra tuleb nädalavahetus jälle kiiremini. Tänane tööpäev oli juba üllatavalt asine. Julgen öelda, et kõigist kohalolijatest oli töötegijat. Seegaasjalood arenevad. Saime vihmakeebid ja praegu on igapäev ka korralik sabin tulnud. Oleme ikka päeva lõpust oma viisteist minutit võitu saand vahel.

Kuid nagu näha oleme me siin olnud juba väga kaua, kas pole aeg tõesti läinud kärmelt. Ei tundu üldse nii pikk aeg möödas olevat. Aega sisustame me erinevat moodi, mõtiskleme uusi asju mida omakeskis teha ning paratamatult ajame rumalat juttu, et päev veelgi kiiremini liiguks. Oma aja lõpuks siin, peaks meist kõigist saama meisterlikud müüri ladujad. Huvitav kas see on ka müüdav oskus.

Igaljuhul annab see siin totaalselt uue inspiratsiooni oma õpingute jätkamiseks. Võib vist väita, et pärast seda väikest malevat siin, ei näe mingit perspektiivi saamaks lihttööjõuks. Igaljuhul on see super, et jällegi on rohkem motivatsiooni edasi arenemiseks.

Ilm meie objektil on palju meeldivam kui laagris. Tundub, et see 500m kõrguse vahe aitab tõepoolest palju. Tuul on värskendav ja õhk ei ole nii lämbe, see kergendab meie töötamist päris palju. Tänane päev ol igaljuhul küllalt rahulik, ei toimunud üleliigseid spordimänge ega ei käinud ka kuskil väljas jalutamas. Tänan lugemast ja proovige hinnata oma mitmekesisemat elu kui meil.

Mõttes liiguvad meil kurjad plaanid, et võiks kunagi ühe peo ka linnas pidada, kuid praegu ei ole sinnani jõudnud ning see nädalavahetus ei jõua ka kindlasti, kuna on teisi plaani. See on aga üllatus! Seega pidage meid ikka meeles.

Karl

Kahekümne viies päev!

Nüüd ärkame juba ilma äratuskellata. Tundub, et bioloogiline kell on siiski inimeses olemas, kuigi olen oma elu jooksul pidevalt üritanud seda eirata. Pean tunnistama, see mõjub tervisele hästi, vähmalt mina tunnen ennast elujõulisemana. Rutiin, mis siin on baseerub söögiaegadel. Elu ei käi mitte töö, vaid söögi ümber, see muudab maailma minu jaoks veelgi rõõmsamaks :D. Äratus on siiksi toidu, mitte töö nimel, tööl olles samuti suureks motivaatoriks on peagi saadav hea kõhutäis.

Asume siis päeva kallale. Kõik tõusime suht ühel ajal ning läksime uimerdadedas sööklasse vatsasid täitma. Tehtud, nüüd pikali ja siis tööle. Tööle jõudes oli ilm kurjaks muutunud ning suured piisad maandusid meie kuivadel kollakas-rohekatel vestidel. Selleks olid meie meistrid tööpaigas muretsenud vihmakeebid, mille kätte saamine tekitas veidike vasikavaimustust. Jagati kahte sorti, üks oli must, mille selgatõmbamisel olid paljud kehastunud batmanideks. Teine oli rohekas. Ehk siis must oli palju coolim. Kõik peale Raineri meie seltskonnast said sellise. Asusime tööle ja ei midagi uut nagu ikka ladusime kivi otsa ja tirisime natuke traati.

Lõunal käies otsustasin puhke hetkel veidike daVinci koodi lugeda, see on lihtsalt sõltuvust tekitav raamat. Pidin selle kaasa haarama ning bussis lugema. Bussisõidul tuleb see nädal silmad ja kõrvad lahti hoida, et inspiratsiooni koguda meie loomingulise luuleõhtu jaoks. Teemaks ongi nimelt bussisõit.

Jälle töö, meie jõuame oma kuubikud valmis ja teised muidugi mitte(leedukad ja lätlased). Päeva normidest oleme palju maas. Loodevasti me ei pea hakkama oma vabadest päevadest ületunde tegema.

Õhtu pidi kujunema sportlikuks, pidime kohtuma valgevenelaste jalka tiimiga ja kasastaani võrkpalli meeskonnaga. Jalgpall lükkus mingil põhjusel lähitulevikku. Võrkpall kujunes meie jaoks raskeks, me oleme muutunud paarkümmend aastat vanemateks vanameeste kambaks, kes vahivad lolli näoga palli ja keegi liigutada ennast ei viitsi, ilmselt avaldab mõju pikk päev. Tuli küll võit, kuid puudus mänguline ilu.

Märkimist väärib ka haigestumine siinses laagris. Üks leedukas on kõhugripis, loodetavasti ei muutu see epideemiaks. Vetsupaberit peame siiski ise ostma. Samuti on meie seltskonnas Karl kurguga hädas, teda piinavad siinsed liigsed konditsioneerid, mis ei anna kuskil rahu- toas, bussis, sööklas, linnas igas kohas kuhu sisse astud jne. Loodetavasti haigused leiavad õnneliku lahenduse ja Ehitusüksus jätkab oma tööd maksimaalse koormusega.

Tauri