Kolmekümne kaheksas päev!

Sinine esmaspäev oli algamas. Meenutades, mis nädalavahetusel toimus siis oli tõesti sinine kuid õnneks vaid meist osade jaoks.

Ärgates ja toast väljudes oli nii mõnus näha esimesena kohe Tauri nägu, mis reetis nii mõndagi möödunud päevast. Minule see aga meeldis ja tõmbas päeva käima. Kahjuks Karli nägu ei reetnud midagi ja Rainer väitis üldse, et tal pole midagi viga. Teda ma usun sest tema on juba kogemustega..

Jõudsime tööle ja oh üllatust me ei hakanudki kohe nädala alguses end tööga murdma. Juba saabuski lõuna, kus mul oliplaanis üle pika aja borši süüa. Aga võta näpust, kui järjekord jõudis minuni, siis sai see just otsa ja pidin piirduma mingi oasupiga. See oli ka hea kuna polnud tõesti kaua vedelat toitu saanud. Peale lõunat läksime objektile tagasi ja ei teinud suurt midagi. Kuigi meenub, et Tauril oli kivide tõstmises täna biitsepsi ja kõhu päev. Üritame koos temaga kivide tõstmist niimoodi kasutada, et saaks imiteerida jõusaali kava edasijõudnutele ehk jagatuna mitmeks päevaks. Ja jõudsimegi tagasi koju.

Polnud enam muud kui pessu ja väike chill ning sööma. Otsustasime ka uurida lõpuks interneti taasühendamist meie arvutisse. Selleks pidime jalutama meie laagri kõrval olevasse putkasse. Sinna jõudes nägime, et siltide järgi 24h lahti olev putka oli suletud. Kuna seal aga üks mees seisis siis otsustasime ka meie oodata. Peale 10minutit andsime alla ning jalutasime noruspäi tagasi kodupoole. Olime nii norus ja olipime, et ei märganudki vastutulevat ladat. Kune me kõndisime rivis siis katsime umbes pool sõiduteest ära. Vastutuleval autojuhil oli vist halb päev sest ta tegi manöövri meie suunas ja pani pidurit. Järgnes päris pikk monoloog, mille toon ja sõnade tihedus viitas millegile negatiivsele. Kuna loogilist mõtlemist on siis järeldasime, et talle ei meeldinud meie laiutamine sõiduteel. Igatahes väga ootamatu ja ajuvaba intsident oli. Meie jäime selles olukorras põhjamaiselt külmaks ning jalutasime edasi.

Muud midagi ei juhtunudki tol õhtul peale Tauri ja Raineri jätkuva spartalaine. Noh internetiühenduse loomine lükkus ka edasi.

Pärt

Kolmekümne seitsmes päev.

Tänane päev tõotas tulla rahulikum. Polnud vaja sportida, töötada ega ka seigelda. Pidime vaid jõudma Sochi, kus toimusid kõikide laagris viibivate gruppide esinemised ja see oli ka kõik mida päeva programm ette nägi. See oli meie meelest tore.

Niisiis äratus oli 7.30 nagu ka eelnev päev. Peale söömist saime veel rahulikult lebotada kuna bussi minek pidi toimuma kell 10. Jõudsime tunniajase sõidu järel Rivera pargi juurde, kus ka väidetav etendus pidavat toimuma. Show pidi algama kell 2. Tuli välja, et me ei kavatsegi niisama kolm tundi oodata nagu paljude asjadega siin tavaks on saanud. Otsustasime, et jalutame natuke ringi ja käime kastame ennast Musta merre. Jalutuskäigu ajal hakkasid taevasse kerkima ähvardavad pilved ning mõne hetke pärast juba sabistaski. Minu, Karli ja Raineri arvates ei tundunud midagi muud ülejäävat, kui ujuma minna, sest märjad olime me juba niigi. Teised ootasid meid ühe ranna kohviku juures ja said sealt ka tasuta vihma eest varju.

Täna oli meile seltsiks Ivan, kes on lätlaste vaimne juht ja liider. Tema jüngrid olid ta hüljanud ja otsustanud mitte linna tulla. Põhjuseks oli eilne lätlaste ja leedukate klubis jala keerutamine, meie jäime üritusest kõrvale. Me ei ole tegelikult autsaiderid, nad käisid meid otsimas ja üritasid kampa saada, kuid me olime samal ajal Adleris rannamõnusid nautimas. Pole hullu, ega meil seal käimata jää.

Kell lähenes kahele ja tuli sammud seada siinse lava poole. Vihm muudkui tugevnes ja tugevnes, üritus toimus muidugi vabas õhus. Alguses siiski üritasime jääda ja vaadata artistide esinemist, kuid nagu tavaks on saanud siis algustega hilinetakse varieeruvalt paari tunni jagu. Peale väikest mõttepausi otsustasime Raineri ja Karliga, et mitte haigeks jääda tuleb nüüd Vene viina juua. Selleks oli meil aga kohta vaja. Leidsime pargis sümpaatse koha ja uurisime hindu, tundus mõistlik. Mõtlesime, et 100st grammist piisab ja see peaks olema täitsa mõnus tervise naps. Ivanil olid kahjuks näpud klubis käigust näpud põhjas, kuid me mõtlesime, et peame talle välja tegema kuna olime kord temalt natukene pesupulbrit laenanud. Peale natukest mõtlemist otsustasime, et tuleb tellida lauda pudel viina, 4 pitsi, üks õlu Pärdile ja assortii. Võtsime mõned pitsid, mis sealt pudelist võtta andis ja olime juba üsna lõbusas tujus. Järsku tõusis Ivan ja ütles, et peab pangaautomaadi juures käima. Tagasi tulles, võttis ta menüü ette ja tellis uue pudeli viina ning samuti erinevate köögiviljadega assortii ja oliivid. Nüüd läks asi juba hoogsamalt ja palju lõbusamalt. Ilm oli vahepeal muutunud ja täitsa talutavaks muutunud. Otsustasime, et lähme vaatame, mis seal etendusel siiski näidatakse. See oli põnev. Lauldi, tantsiti ja näideldi. Karl vaimustus trompeti esitust nähes ning lausus, et me peame ka trompeti saama, siis tema mängib ja meie laulame. Balti meeskond polnud suutnud kahjuks midagi andekat välja mõelda. Õnneks jäi meil ka tol hetkel julgusest natuke puudu, et lavale ronida ja mürglit teha. Aeg lendas ja meie buss saabus, pidime enne lõppu lahkuma. Sellest polnud muidugi hullu. Teepeal kohtasime laagri sõpru, kes ka uudistasid, kuidas tänane päev möödus ja mida toredat teinud oleme. Kuidagi jõudis jutt ikkagi tagasi alkoholini ja selgus, et meil on vaja ühte veel. Algas armutu võidujooks ajaga. Oli vaja leida pood, mis meile sellist luksust pakuks. Neljandasse poodi sisse astudes nägime seda, mida olime otsinud. Tehing tehtud, kiirustasime bussi poole. Bussisõit kujunes parajaks kinoks. Ajasime juttu ja jagasime vägijooki.

Laagrisse jõudes olid kõhud tühjaks läinud ning õhtusöök juba sööklas ootas. Järjekorras seistes rebis Karl lauluviisi üles, muistsetest eestlastest, ei oska kommenteerida, kuidas rahvas reageeris, kuid mind ajas see küll naerma. Peale sööki vaatasime Transformer 2, seda nägime me poole pealt kuna Pärt oli seda vaatama hakanud enne reisi. See tundus nii lahe, et me mõtlesime Karliga seda uuesti vaadata, kuid seda ei juhtunud. Peale filmi otsustasin, et pean poodi minema ja midagi ostma. Kaugemale, kui meie laagri buffet ma ei jõudnudki ja minu ostud jäid samuti tegemata. Selle eest rääkisin seal mitu tundi juttu – Armeenlaste bossiga, Kasahhi sõbraga ja ka Valgevenlastega.

Tagasi tulles tubade juurde, olid juba Pärt ja Rainer minu pärast mures, et kas ma olen äkki kuskile kraavi ära vajunud ning valmis mind otsima asuma. Õnneks seda vaja ei läinud. Meie õhtu jätkus rõõmsalt pihitooliga, kus räägitakse meie nurjunud elust siinses ühiskonnas. Täna said sõna kõik peale Sergei, tema juba magas rahulikult õndsat und.

Interneti ühendus on kallis ning üritame lahendust leida, et sellega võimalikult odavalt ühele poole saada.

Peale pihitooli järgnes meie järjekordne luulevoor, Raineril ja Pärdil olid juba luuletused valmis. Mul oli aega tunnike, et sõnu ritta seada, muidu oleksin pidanud sihvka paki jagu trahvi maksma. Sain kahe luuletusega hakkama, kuid ega need midagi erilist pole. Karl proovis samuti vabavärssi ja meie arust olid need üsna vaimukad, täitsa kõlbulikud meie luulehääletuse jaoks, kuid ei oska öelda miks ta seda pelgab... ehk suudate teie, lugejad, seda muuta. J

Peale selle, et meil on internetiga jamad, siis nüüd on ka telefon kuskile peitu pugenud ning seda pea võimatu leida. Sidevahendid hakkavad meil siin tõesti otsa saama ning Eestimaaga üha raskem sidet hoida, kuid küll me kuidagi midagi siiski välja mõtleme.

Nüüd on aeg magama minna ja homsele „värskele tööpäevale“ vastu seista.

Tauri

Kolmekümne kuues päev.

Sportlik laupäev ehk kuidas me jälle lõunasöögist ilma jäime.

Et kõik ausalt ära rääkida alustan täitsa algusest ehk sellest, kuidas Tauri kaks minutit enne äratuskella üles ärkas. Kes ütles, et bioloogiline kell on ebatäpne? Igatahes, kuna oli laupäev, siis lubasime endale luksust minna sööma kell 7:30. Seejärel tuli aga teha paar kiiremat liigutust, et kella kaheksaks spordiriided kotti ajada ja Krasnaja Poljanasse finaalmängudele viiva bussi peale joosta.

Saabusime spordiväljakutele esimestena ja hõivasime kohe korvpalliplatsi – see oli ka ainuke põhjus, miks me üldse kohale läksime. Kui võrkpallis ja jalgpallis olid vene rühmad tõsiselt kõvad võistkonnad kokku pannud, siis korvpall oli neil veidi vaeslapse ossa jäänud ja seega baltlastele võiduvõimaluse andnud. Ja nagu kõik muidugi ka teavad, siis enamus leedukaid on korvpalli käsitsemises päris osavad.

Tegime korraliku soojenduse ja jäime mängu algust ootama. Pidime lõpuks ennast uuesti püsti ajama ja liigutama hakkma, sest kohtunikku ja korvivõrke ei paistnud kuskil. Paarikümne minuti pärast olid nad siiski kohal ja mäng võis alata. Vastased olid üsna suured poisid, lisaks tugevale lauavõitlusele üllatasid nad alguses mitme tabava kolmepunktiviskega, nii et pidime pingutama, et seisu tasakaalus hoida. Seda aga ainult alguses. Siis saime kaitse paremini toimima ja oma rünnakutel leidsime kord korra järel võimaluse palli läbi rõnga ajada.

Lõpuvile kõlades olime 44:27 ees ja võisime võidutantsuga alustada. Hurraa! Baltimaad! Puhkasime veidi ja läksime siis võistkonna ja kõigi toetajatega võiduõllesid nautima. Mmm, see oli mõnus.

Kui tagasi spordiplatsile jõudsime, käis seal tihe võrkpallilahing. Ütlen ausalt, et pole Eesti meistriliiga tasemega kursis, aga mulle tundus, et mõlemad finalistid poleks ka seal punase laterna osas. Esimese ja teise tempo rünnakud, blokid, liblikad, ühtki punkti lihtsalt käest ei antud. Mäng kulges tasavägiselt ja fännid pidid tõsislt pingutama, et omad võidule karjuda. Võitja selgitamiseks läks vaja tervelt viite geimi ja lõpuks võis käed taeva poole sirutada alguses 2:0 taha jäänud Uurali meeskond.

Peale võrkpalli tunnustati kõiki spatakiaadil osalenud ülikoole ja anti kätte võidukarikad. Paar fotojäädvustust ja siis läksime bussi otsima. Selgus, et seda veel polegi ja pidime paar minutit ootama, enne kui koduteele asuda saime.

Tagasi laagrise jõudsime veidi enne nelja, eelnevalt planeeritud kella ühe asemel. Mängude hilinemised ja pikk võrgumäng olid oma osa võtnud ja see tähendas, et söökla uksed olid kinni ja kõhu täitmiseks polnud muud varianti kui muru närida. Olgu, tegelikult oli siiski võimalus puhvetist endale midagi osta ja selle toel õhtusöögini vastu pidada. Mina, Karl ja Tauri otsustasime selle asemel aga sammud hoopis linna poole seada, et seal midagi nosida ja veidi rannas lebotada. Must meri oli seekord eriti soe ja turult soetatud nektariinid ja melon mahlased ja magusad. Elu nagu lill...

Jõudsime õhtusöögiks tagasi ja peale seda enam midagi erilist ei teinud. Otsustasin isegi õhtuse trenni paarikümne kätekõverdusega asendada, nii et Tauri oli ainus, kes veel kõvasti punnitas. Pärt ja Sergei panustasid filmide-seriaalide vaatamisele ja Karl kosutavale dushile ja mõnusale lebotamisele.

Nii see laupäev läbi saigi. Kui nüüd veel väga täpne olla, siis kõigi muude asjatamiste vahepeal pidime veidi oma netiühenduse taastamisega vaeva nägema, sest meie kuuajane leping sai läbi ja selgus, et seda polegi nii lihtne jätkata. Venemaa...

Rainer

Kolmekümne viies päev

Käes on taaskord reede, see tuletab mulle meelde, et on ees ootamas uus nädalavahetus number viis.

Nõnda riimirohkelt sai alustatud hilinenud blogi, mille põhjuse leiate tulevases, kolmekümne seitsmenda päeva sissekandes.

Täna niisiis olin valmis tegema oma võimsat comebacki tööle. Olin ju puhanud tervelt ühe päeva, loodan, et pole oma töökohustusi unustanud. Hommik algas nii hoogsalt kohe korvide täitmisega,et võttis lausa silme eest mustapoolseks. Kuna meil peale mingit aega tegevust enam polnud siis mõeldi meile uus ja huvitav tegevus välja. Pidime ehitama päikese/vihmavarjualuse. Hakkasime kohe lõõpima ,et vaja tööjooniseid ja kooskõlastusi linnaga.Nali naljaks aga mingid joonised me lõpuks siiski tegimegi. Vahepeal sai ka lõunatamas käidud. Peale lõunat jõudsime ka ehituseni. Vahepeal läksid meie ideed konstruktsiooni kandetalade osas lahku. Peale jäi Raineri ja Karli visioon sellest majakesest ja nad realiseerisid seda täpselt parajas tempos, et päevake õhtusse veeretada. Teised enamvähem istusid niisama. Vahepeal oli eriti igav hetk ja olime sunnitud lihtsalt päikest võtma. See oli väga kasulik sest oligi aeg end käsile võtta ja hakata end päiksevormi ajama.

Tulime koju ja tavaline õhtusöök. Peale seda vaatasime meie,korter nr.50 elanikud (mina ja Sergei) filmi. Teised tegid spartat ja muid tubaseid asju. Neil oli plaanis ka sillale hängima minna. Sellele heitis varju vaid Tauri kohustus interviuud anda. Rainer ja Karl läksid ees minema ja Tauri ja hambaid krigistades minuteid lugema kuna teda pressikonverentsile kutsutakse. Umbes kella 21:00 paiku see algaski ja kestis peaaegu tunni. Nii, et napilt-napilt ta sai üldse laagrist välja. Pressikonverents oli olnud ootuspärane, küsiti tavalisi asju. Tauri oli isegi vastanud suht negatiivselt küsimustele, mis kätkesid endast tööd.

Mina ja Sergei jäime päris varakult tudile.Teistel oli olnud sillal melukas õhtu.

Pärt

Kolmekümne neljas päev

Kätte jõudnud neljapäev, õhtusse veeretatud see päev. Hommik tavaline ja rutakas. Kuna kogunemise ajaks on ikka veel bussis 7.10, siis enam aega konutamiseks pole. Söödud, pestus ja ruttu bussi.

Otsustasin täna taaskord raamatu kaasa võtta ja sai omajagu loetudki bussis. Töö tegemine hakkab raugema, mis on kurb. Energia maht mille manustame päevaselt jääb üle. Seega eile oli esimene päev kui und ei saanud. Seetõttu täna sai jooksmas käidud.

Raamat mina loen on The Law of Success, küllaltki omapärane raamat.Mina nimetaks seda self-help book’iks, aga pole hullu, kõik teised raamatud on ju loetud, mis teha. Tööl on tekkinud väga palju mõtetut asjatamist, mis vähemalt meie töö rütmi segab väga. Mind paneb imestama see töö korraldus. Kolmandal nädalal kui pool aega on töötatud hakkab töödejuhataja lõpuks ette näitama mis moodi asjad käivad. Miks ei toimu alguses korraliku harimist, abivahendite valmistamist jne. Täna anti meile lõpuks sirgete laudadega abi äär, mille järgi me laome seinu, imelik. Igaljuhul, vähemalt nüüd on see olemas. Samuti selgus, et liiga suuri kive ei tohigi kasutada, vaat milline üllatus.

Pärast tänast jäi mulje, et oleme oma tööga väga hästi hakkama saanud. Ta tundub olevat vähem kubjas ja vähem ärritunud. Võtab reegleid vabamalt ning enam ei rõhu tempole. On vist oma ülemustelt kiita saanud, sest kuuldu järgi oleme me palju asjalikumad ehitajad kui paljud teised grupid, kelle päeva maksimum on umbes poole vähem kui meie oma. Mis seal ikka. Loodan, et meie töö taastub endisele tasemele, olen juba selle füüsilisega harjunud ning see tundub hästi mõjuvat.

Täna käisin üle pika aja jooksmas ja tunne oli super! Füüsilist on tohutult tulnud. Seega on ka positiivset, püüdke end siis meie asjadega ikka kursis olla, ning lootke, et enam haigestumisi poleks.

Eks näis mis nalja hakkab nädalavahetusel saama.

Karl

Kolmekümne kolmas päev!

On kätte jõudnud nädala murdepunkt – kolmapäev. Voodist tõusimine oli minu jaoks meeliülendav, ma saan jälle tööle minna, milline rõõm! Enesetunne on taastunud, kuid oli tunda, et päikesel ja suurel kuumusel pole vähimatki kavatsust siit kaduda. Tegelikult, selle kuumuse ja eksootika pärast ma siin ju olengi. Kunagi on ikka igas asjas elus esimene kord, nii ka mul oli võimalus tunda kuumarabandust esmakordselt. See oli äraütlemata huvitav kogemus, kuid kodus soovitan seda mitte järgi proovida, tean, et Eestis peaks see praegu isegi üsna teostatav olema. Aga nüüd päeva juurde.

Hommikueine manustatud, sammud bussi poole seatud, sain ma täna juba teise meeldiva elamuse osaliseks. Bussis oli mu koht täiesti vabaks jäetud, kus ma olin sõitnud peaaegu kuu, kuni valgevenelased ühinesid meiega. Muidugi hõvasin ma selle koha ja tundsin suurt naudingut, kui buss liikuma hakkas ning keegi ei soovinud mu kõrvale istet võtta – ma saan silma looja lasta ja laiutada!

Objektile saabudes oli mul kibe „tahtmine“ tööd rabada. Võta näpust ka selle päästis tänane päev ära, selgus, et eilene inspektsioon, kes tulemata oli jäänud saabub siiski täna ja kellaajaks öeldi meile üheksa. Nagu tavaks on saanud siis muidugi nii vara ei andnud ennast keegi näole. Me istusime ja istusime, minu jaoks oli see, kuidagi harjumatu, sest peale töö jooksma saamist, sellist asja enam ei esinenud, et peaks niisama nina nokkima. Lõpuks jõudis kohale, ahjaa me olme Venemaal – siin käivadki asjad nõnda. Asjamehed jõudsid objektile täpselt selleks hetkeks, kui meile oli kätte jõudnud lõuna. Sellegipoolest pidime tegema kümme minutit tsirkust, mida Rainer eile kirjeldas ning liikusime söögisaali poole. Kontrollid, kes käisid, ilmselt ei näinudki meid ning nad otsustasid, et tulevad mõne tunni pärast tagasi. Pärastlõuna kujunes seetõttu ka suureks ootamiseks, millal külalised jõuavad. Ei saa ju kõike tööd ära teha, mida me siis näitame. Neid ei ilmunudki ja me võisime samuti teesklemise lõpetada. Meie objekti juht lõi samuti käega ning alustasime lõpuks tööga, aega oli jäänud kaks tundi.

Pärdil õnnestus vahepeal oma käekell kaotada, õnneks leiti see kivide vahelt ülesse, kuid tõsiasi on see, et meil pole enam niiöelda modernset kella vaja, sest me suudame kellaaega määrata pooletunnise täpsusega iseseisvalt. Seda imet aitab meil korda saata meie sõber, vaenlane ja nüüdsest ka abimees päike.

Kojusõiduks õnnestus samuti saada meelis koht, missugune rõõm. Laagrisse jõudes, vatsad täissöödud tegelesime, sellega, mis vahepeal juba tundus, et on unarusse jäänud – lugemisega. Õhtul jõudis kätte ka sparta aeg. Võtsin täna natukene rahulikumalt kuna ei soovinud, et jahutusvedelik taaskord keema läheks. Ja lõpuks omamoodi heale päevale punkt ja magus uni.

Tauri

Kolmekümne teine päev

Peale esmaspäeva tuleb ikka teisipäev, millegipärast ühtegi üdini omast värvi temaga ei seostu, seega las seekordne olla kollane. Kollane nagu päike ja meie särgid ja helkurvestid. (Vastupidiselt Pärdile ei üritanud ma seda kirjet meelega pikemaks ajada vaid lihtsalt ilusat sissejuhatust teha.)

Hommik oli täiesti tavapärane, ainukese muudatusena oli nõue juba 7:10-ks bussi jõuda. Ilmselt üritatakse sel nädalal reedeseid ületunde vältida ja ülejäänud päevadel enam-vähem kaheksaks tööle jõuda. Tööle jõudmine ei tähenda muidugi endiselt reaalse töötegemise algust. Uniste nägudega otsitakse enesele sobivaid tööriistu ja suitsumehed teevad kopsud ka soojaks. Ahjaa... Tauri sai arstidelt loa „koju“ jääda ja tema hommikurutiin sisaldas peamiselt magamist.

Olime juba korralikult töö käima saanud ja kõht hakkas juba peatsest lõunast märku andma kui hakkas pihta – komöödiateater teemal „Vene töö eripära“. Järsku kamandati meid müürilt alla, kästi turvaköied küljest võtta ja kiiresti ära peita. Nendest osa lükati sõna otseses mõttes vaiba alla, osa peideti ämbritesse ja pandi kivid peale. Edasi pidime ühinema teistega, kes ladusid meie tehtava kaldakindlustuse põhja. Selgus ka segaduse põhjus – nimelt oli karta ehitusobjekti turvakontrolli. Hiljem saime teada, et meil ei ole turvarakmete kasutamise kvalifikatsiooni ja seetõttu me päriselt oma tööd teha ei tohikski.

Edasi näidendi teise vaatuse juurde. (Tõmbaks siinkohal paralleele legendaarse lavastusega „Armastus kolme apelsini vastu“) Tahate siis näha vaatust, teist? No siis vaadake!

Olime kogu pundiga kogutud väiksele töölapile, kus kive käest kätte edasi andes korve (3x2x0,5m) täis panime. Kõik pidid olema täisvarustuses, kiivrid peas, prillid ees, särgid ja vestid seljas ja tööd tegema kui inspektorid kohale jõuavad. Asja puänt oli aga see, et kuna ei teatud härraste täpset saabumisaega, siis tuli objektijuhilt käsklus aeglasemalt liigutada, et jumala eest kivid otsa ei saaks. Nii me siis tõstsime aeglaselt põhimõtteliselt killustikukive käest kätte ja nautisime päikest kuni ühel hetkel karjuti, et „vsjo“, lõunale.

Peale lõunat selgus, et inspektorid siiski täna meie objektile ei jõua ja võib tavapärase töörütmiga edasi lasta. Pingutasime üha kuumenevas ilmas kõvasti, et päevanormi graafikusse jõuda, kuid ühel hetkel märkasime, et kõik teised on varju pugenud ja me oleme ainsad lollid, kes veel tööd teevad. Otsustasime samuti natuke rahulikumalt võtta ja rohkem vett tarbida, et kellegiga ei korduks Tauri jube saatus (kuumarabandus st). Päeva lõpetasime ikkagi pooluimastena ja graafikust maas.

Õhtul peale sööki saime teate, et kümne minuti pärast oodatakse meid jalgpalliväljakule üht ärajäänud kohtumist järele tegema. Panin kiirelt riidesse ja Tauri ja Pärdiga asusime platsi poole teele. Poolel teel sinna selgus vastutulevate lätlaste-leedulaste jutust, et tegelikult võime tagasi tulla kuskil tunni pärast, et alles siis nahk märjaks ajada.

Mängust väga pikalt rääkima ei hakka, ütlen vaid, et vastased ei olnud niisama eputamiseks jalgpallivarustust selga ajanud ja meie napilt kokku klopsitud meeskond pidi seitse korda palli oma väravast välja võtma. Peale mängu pressisin veel üksi „kosmonauti“ teha ja mõniteist lõuga tõmmata, et siis vaikselt päeva õhtusse kerima hakata.

Karl käis jalkamängu ajal linnas poes, et oma töösaabastele uued sisetallad osta, kuid jäi ses osas tühjade kätega. Õnneks suutis ta vähemalt pesupulbri välja võluda, nii et saame ka edaspidi lillelõhnalisi ja puhtaid riideid kanda.

Over and out,

Rainer