Lõpuks on kätte jõudnud 7.juuli, kaua oodatud päev, millal me oma esimese tööpäeva oleksime pidanud läbi viima. Kahjuks pole meil endiselt lube, et tööd teha. Me ei lase sellest ennast tegelikult eriti häirida, meile sobib puhkus samuti ideaalselt. Nagu ka päeva sõna viitab, siis täna tuli teha plaane ise ja neid teostada.
Hommik kujunes tegusaks. Nagu ikka toitev hommikusöök ja kerge olesklemine. Kella kaheksaks oli meil lätlaste ja leedukatega kokku lepitud ühistreening võrkpallis. Toksisime paar tundi palli ning otsustasime, et aitab ning on aeg hakata sättima ennast Adleri poole. Karl ja Sergei hakkasid minust ja Rainerist varem liikuma, kuna me pidime oma areenal veel natuke lihast punnitama. Pärt otsustas, et võtab päeva vabaks ning chillib laagris.
Karl tormas varem minema, et külakeses, kus me mõned päevad tagasi uurisime lõikuse hindu see nüüd tõeks teha. Kui me Raineriga külla jõudsime olid nad Sergeiga poe ees ning poole sentimeetriste juustega Karl nägi natuke võõras välja, kuid parem kui enne. Rainer tundis vist kadedust ning otsustas, et ka tema peab ennast pügada laskma. Nii see ka läks, kuid Rainer läks 50 rubla kallimasse juuksurisse, mis asus bussipeatusele lähemal ning maksis 250 rubla. Nii kaua, kui Raineriga juuksuri tädike askeldas otsustasime, et peab Karliga ühe kosutava külma õlle võtma. Mmm see oli hea.
Lõpuks tuli ka Rainer ja saime kõik koos ootama hakata marsat numbriga 106, see pidi meid viima kohta, kus me ka eskursioonil käisime ja kust on üsna lühike tee rannani. Bussile astudes päris Sergei, kas see läheb turu juurde ning vastus oli jaatav. Küsiti 18 rubla ning tundsime suurt kergendust, et leeduka Ayrinase tarka juhendamist kuulda olime võtnud. Marsa sõitis ja sõitis, me mõtlesime ikka, et küll see lõpuks õigesse kohta välja jõuab. Me ei teadnud ju tegelikult kuhu see sõidab. Mõne hetke pärast hõikab marsajuht „parni võ hateli na rõnok?“ . Sergei vastas jah ning juht ütles,et te oleksite pidanud siis eelmises peatuses maha minema. Hüppasime välja ja vaatasime ringi, polnud aimugi, kuhu meid oldi toodud.
Nägime seal ühte putkat, kus müüdi Adleri kaarte ja muud turistidele mõeldud kraami. Meil ei jäänud muud valikut, kui pidime enda reisi investeerima 50 rubla, et saada kaart. Kuidagi õnnestus nii, et meil oli ära minnes kaks kaarti ja ühe eest makstud. Jalutasime edasi, mina kaotasin korraks suunataju kuna üks poemüüja, kellelt ma abi palusin, juhatas meid üldse kuskile teisele poole. Karl jäi siiski kindlaks, et sinna poole me küll ei hakka minema.
Kaardil ei tundunudki see vahemaa väga pikk olevat ning otsustasime oma taldu kulutada. Kõndisime kuurorttänaval, mõlemal pool olid poekesed ja väiksemad igasuguste aktraktsioonidega putkad. Lõpuks saime sellest piirkonnst välja ning saime jalutada mööda randa oma sihtpunkti poole. Kõndides rannaäärt pidi jõudsime lõpuks kohta, kus olid ehitised ees ning me läbi ei pääsenud. Nägime ühte tädikest, kes riputas pesu kuivama. Küsisime, et kuidas lühemat teed pidi edasi saaksime minna. Tuli välja, et me pidanuks suure ringi tegema sealtkaudu, kust me tulime. Õnneks leidsime meetri laiuse tänava, kuhu me otsustasime suunduda. See tee viis meid tegelikku vene rajooni, võib öelda, et lausa gettosse – kahtlased majad, ehitised, betoon betooni küljes kinni ei ühtki puud.
Lootsime, et lõpuks jõuame siiski õigesse kohta. Vahepeal tegime ühe puuvilja peatuse, ostsime siinset tavaari ja liikusime mööda getot edasi. Pilt hakkas aegsasti muutuma, aegamööda ilmnesid mõned puud ja peagi olimegi jõudnud piirkonda, kus oli lopsaks loodus ja silm sai puhata.
Otsustasime, et pöörame varem paremale, kui tegelikult vaja, et avastada veel midagi uut. Kõndisime ja jõudsime taaskord randa, kuid jälle suur metallist konstrukstsioon ees, millest me mööda ei pääsenud, tuli taaskord hakata tagasi jalutama.
Me soovisime osta lühikesi pükse, et meie lumivalged reied ka natukenegi päikest saaksid. Jalutades tagasi peatänavale jäigi mulle silma üks kohake. Mina sain sealt endale mustad sortsid ning Karl väga lühikesed jooksupüksid. Rainerile ei sobinud roheline värv ning ta lootis, et ta leiab mujalt midagi sobivamat. Minu ja Karli pükste maksumus oli 450 rubla – üsna mõistlik.
Lõpuks jõudsime endale tuttava kohani ning hakkasime ranna poole tatsama, Rainer sai endalegi püksid, peaaegu samasugused nagu minulgi ainult sinised, kuid 500 rubla eest. Väike vein ja olimegi rannas, kõigest 3,5 tundi jalutamist, et saaks rahulikult päikest ja merd nautida. Vesi oli väga mõnus, jahutav ning päike kuum.
Kasahhid jõudsid vahepeal randa ning kuulsime, et nad olid bussiga saanud otse laagrist ja võimalus on ka meil tagasi saada kell 6. Sergei oma kõrvapõletiku tõttu ujuma ei läinud. Tema oli tunnistajaks actionile, mis rannas toimus. Nimelt kasahhid ei näinud kohalike moodi välja ning miilits tuli nendega juttu puhuma, nad pidid rannast lahkuma ja nende passe kontrolliti, kolmel polnud passe kaasas ja nemad viidi ära miilitsajaoskonda portreepilte ja sõrmejälgi andma. Kõik lõppes nende jaoks siiski hästi.
Peesitatud, otsustasime midagi hamba alla võtta, millele pidi järgnema turul käik. Jõudsime turule, mina polnud siinkandis veel sellises kohas käinud, ootused olid suureks aetud, et saab palju proovida ja väga tore on. Vaevu saime 20 meetriti kõndida, kui üks mees hõikas meid. Tähelepanu olime temas äratanud oma traditsioonilisest venikeldrist võetud veinist, mis meil käes oli. Ta pakkus, et me tuleks proovima tšatšat ja veini ning laitis keldri veini. Me mõtlesime, et mis siin siis ikka, kui tasuta veel proovida saab, siis miks mitte. Ta kutsus meid kaasa, ei teadnud küll kuhu nurga taha ta meid viia plaanib. Jalutasime läbi turu, nägime vahepeal selle mehe emagi. Jõudsime parklasse, autode vahel seisis ka üks zigulii, mille poole otseloomulikult suundusime. Pagass avanes ja vastu vahtisid 1,5 l pudelid. Saime igast erinevast veinist natukene degusteerida ja valisime enda arust parima, veel maitsesime tšatšat ehk viinamarjast tehtud puskarit, see oli meeldiv 65% vägijook. Lõpuks otsustasime, et peaksime ühe pudeli veini siiski ostma küsiti 250 rubla. Proovisime ka esimest korda hinnas kaubelda ning see õnnestus hästi. Saime 1,5 l veini 150 rubla eest, me olime oma tehinguga rahul. Saime ka visiitkaardi, kus oli mehe nimi ja tema ema nimi peal, et kui vaja siis nad müüvad meeleldi meile veel Abhaasias valminud peeti. Jalutasime minema ja juba tulid meie juurde Gruusia veini gurud, kes üritasid meid ka oma veini maitsma panna, kuid see Abhaasia mees, kellelt me just olime veini soetanud nägi seda ja tuli kohe korda majja lööma. Naine jõudis meile kätte sutsata oma visiitkaardi, mille mees meilt ära võttis ja andis talle tagasi. Õnneks üks jäi meie kätte, et kui järgmine kord tuleb isu võime gruusia veini proovida. Aeg oli edasi liikuda, meil oli vaja juustu, et seda veini kõrvale ampsata, leidsime proovimise käigus sobivaima. Otsustasime ka kala leti juurest läbi käia, seal sai igasugu mereelukaid proovida, kaheksajalga, haid , krevette, mingeid molluskeid ja väga heas marinaadis olevat kala, mida me ka 100 grammi ostsime.
Hakkasime liikuma bussi peale, kohale jõudes ei näinud me ühtegi tuttavat nägu ega bussi, me ei teadnud kas kasahhid äkki istuvad arestis vms. Otsisime juba uut lahendust, kui järsku Ildar(kasahhi nimi) meile vastu tuli ja ütles, et buss on täna teises kohas. Kõndisime sinna ning nägime, kuidas buss juba minema sõidab. Hakkasime lehvitama ja vilistama õnneks jäi buss seisma ning saime napilt peale.
Õhtul oli meil tänu veinile tegemist. Kõigepealt õhtusöök, trenn ja siis alustasime filmiõhtuga, kus õnnestus vaadata ära kaks filmi Undercoverd brother ja Alfie. Vein oli üsna hea ja loodame, et meil homme kõhud lahti pole. Üsna kirju päev oli ja und ootama ei pea.
Tauri
No comments:
Post a Comment