Seitsmes päev

Päeva sõna „pereselitsja“ – kolima

Nagu ühes laialt levinud teoses mainitakse, saab kuue päevaga kõik tehtud ja seitsmendal võib puhata. Ei pidanud töötama ka meie. Kes eilset sissekannet lugenud on, teab ilmselt juba meie päevaplaani, aga alustan siiski algusest ja räägin kõik ära nagu see minu silme läbi paistis.

Ärkasin esimesena, veidi enne kuut ja läksin hommikuvõimlemist tegema. Tauri on endiselt haige ja seetõttu ei liitnud, ka teised otsustasid une kasuks. Kui oma jooksuringidelt ja lõuatõmmetelt naasesin, märkasin, et söökla ukse taha on juba arvestatav järkord tekkinud, kuigi see veel lahtigi polnud. Endiselt korralagedus! Saime siiski kuidagi söödud ja asusime lubatud ekskursiooni ootama. Enamus meist jõudis väikse uinakugi teha, enne kui teada saime, et tegelikult algab väljasõit alles kell 2 ehk pealelõunasööki.

Seega oli meil taaskord küllaldaselt vaba aega. Tauri otsustas seda sisustada magamisega, mina ja Karl jätkasime oma pooleliolevate raamatute lugemist ja Pärt ja Sergei läksid lauatennist mängima (avastasime alles eile hilisõhtul, et siin selline võimalus on). Kuna ilm oli ilus ja liigutada oli vaja, siis peagi otsustasin ping-pongijatega ühineda. Sealne järjekord oli juba paisunud ja nii läksime õue sulgpalli toksima.

Olime just lõpetanud ja tagasi lauatennise ruumis kui kuulsin elevust tekitavat uudist – me kolime! Siiski mitte kuskile kaugele vaid sama maja teisele küljele, kus meie kasutusse jääb kaks tuba senise 1,25 asemel. Rohkem ruumi ja loodetavasti ka tugevam põrand (vt 3. päev). Ka vaade on siin ilusam ja söökla uks lähemal, kappides riiulid ja voodid mugavamad, seega igati positiivne.

Enne

Nüüd

Peale täitvat-toitvat lõunasööki panime end valmisekskursiooniks. Ringles kuulujutt pikkade pükste vajadusest, kuid otsustasime seda eirata, sest päikeoli ilma ikka korralikult kuumaks kütnud. Kütet üritas lisada ka üks „paren“, kes kaaslaste õhutusel tantsu vihtuma hakkas. Väike instruktaaz ja sõit linna võis alata. Õnneks ummikuid polnud ja jõudsime üsna ruttu kohale.

Esimeseks peatuseks oli Sotši spordikuulsuste muuseum. Eelmisel aastal avatud ruumid olid avarad ja mitte liiga paljude eksponaatidega. Sisu oli hoolikalt valitud ja põnev, eriti 2014 OM puudutav osa, kuna kohalikest sportlasest eestlastele vast tuntuim on Jevgeni Kafelnikov.

Edasi liikusime Sotši ajaloomuuseumisse, mis etterutates öelduna mulle väga meeldis. Alustasime tuuri kosmose toast, kus oli nii pilte Gagarinist ja teistest kosmonautidest kui ka väidetavalt autentne maandumiskapsel. Lisaks skafandrid ja tuubides kosmosetoit, mida minuteada valmistati ka Põltsamaa tehastes.

Edasi viis giid meid läbi geoloogia- ja geograafiastendide Musta mere elanikke kujutava väljapaneku juurde. Saime teada, et vees elutseb mitmeid eksootilisi ja ka mürgiseid kalu, limuseid jms. Võimsamad vee-elanikud on mõõkkalad, kes oma kuni 4m pikkuse juures suudavad ujuda kuni 120 km tunnis ja väiksed (kuni 2m) haid, kes õnneks küll inimestele ohtu ei pidavat kujutama. Mereelanike juurest liikusime taimede ja siis lindude-loomade juurde. Uhked mägiveiste ja karude topised olid vägagi tõetruud.

Loomade juurest liikusime inimeste ajaloo juurde. Alustades kiviaja koobastest ja lõpetades Nõukogude-aegsete sanatooriumitega, põnevaid jutte, detaile ja leide jätkus igasse ajastusse. Giid rääkis küll kiirsti, nii et kõigest aru ei saanud, kuid tunnen, et vaikselt hakkan juba vene keel e soonele saama. Sotši ajaloos on tähtis koht ka eestlastel, kes tsaariajal siia tulid ja kõrvti teiste rahvustega piirkonda üles ehitada aitasid.

Tuuri lõpp läks kiireks kuna armeenlased ja kasahhid ei olnud väga püsivad ja lasid muuseumist üsna kiirelt jalga. Läksime meiegi siis busside suunas. Jalutades üritasin hoomata ümbritsevat õhkkonda ja olustikku. Pean mainima, et kuigi kesklinnas on asi parem, siis ei ole ma veel täielikult harjunud siinse lopsaka ja tiheda taimestikuga. Tihtipeale tundub nagu oleks linn unarusse jäetud, kuid eks tegelikult aitavad kõrged puud ja laiad lehed kaitsta palava päikse ja tihedate vihmasadude eest. Eriti äärelinna väikeste majade puhul näib, nagu neelaks loodus nad kohe endasse. Kesklinnas on majad suuremad ja uhkemad ja neid tuleb pidevalt juurde. Ka on tänavapilt euroopa- või ameerikalikum. Kui mujal on autod peamiselt vanemat sorti ja Venemaa päritolu, siis linna keskel oli näha tumendatud klaaside ja suurte kroomvelgedega „sakslasi“ ja „itaallasi“, sekka mõni kohalik tuunitud pill.

Oligi aeg tagasi laargisse suunduda. Saime natuke maitsta kohalikke ummikuid, millest Marti meile rääkinud on ning veidi piiluda bussiaknast rannapromenaadi, millele meil ehk homme ka asja on. Peale õhtusööki tahtsin katsetada võrk- ja jalgpalli, mille Marti meile täna tõi, kuid keegi ei võtnud väga vedu. Lõpuks tuli minuga kaasa Sergei ja suundusime palliplatside poole. Selgus, et igal pool olid käimas tihedad võistlused ja ilma oma meeskonnata oli raske platsile pääseda. Tuleb kas rohkem kohalikega sõbruneda või siis oma tiim välja panna. Katsun lähipäevil teha mõlemat. Täna toksisme natuke kahekesi palli, vaatasime teisi ja tulime siis tulema. Kuuldavasti käis ka Pärt jooksmas, et siis paremini unne suikuda.

Head ööd, päeva või hommikut teilegi!

Rainer