Neljakümnes päev

Neljakümnes päev

Ilus ja ümmargune juubel. Võib minna tähistamiseks. Loe edasi ja saad teada!

Alustuseks põikaks siiski tagasi, sest Karlil jäi siin päevade virr-varris ja vahetuvate ülemuste rägastikus mainimata, et teisipäevasest „töörügamisest“ võtsid osa ainult tema, Tauri ja Pärt. Mina ja Sergei jäime haigetena laagrisse. Kui Sergei kurtis üksnes kõhuhäda, siis mul oli lisaks sellele veel peavalu ja arsti termomeetri põhjal ka väike palavik. Doktori(noor)härra andis meile mõlemale lonksu kummelitee-laadset jooki ja peotäie tablette. Mõni neist oli ilmselt ka unerohi, sest magasime järjepanu lõunani. Kuna mul oli siis ikka veel halvem olla kui Arnold Rüütlil „trance-i“ peol, kobisin söömata voodisse tagasi ja ei väljunud sealt enne meie tööliste naasmist ja õhtusööki.

Juubelipäeva hommikul olin siiski jalul, valmis tööks ja kodumaa kaitseks, nõndasamuti ka Sergei, Tauri ja Pärt. Karl otsustas veidi puhkust võtta ja rannamõnusid nautima minna. Enne bussi väljasõitu lippasime Tauri ja Sergeiga veel kiirelt med-punktist läbi, et ebakõlad kõhus kivide ladumist takistama ei hakkaks ja töö tempot alla ei tõmbaks.

Töö tempost ja selle jätkuvast vähenemisest olete eelnevatel päevadel juba lugenud, ei olnud tänanegi erinev, kui välja arvata see, et Taurile arsti antud rohi siiski ei mõjunud ja ta korduvalt välikäimlate disaini uurimas pidi käima. Teiseks tööd takistavaks asjaoluks oli vihm, mida ikka paar tundi täitsa asjalikult tuli. Ülejäänud päeva veetsime põhimõtteliselt pilve sees, auru-udu-vett oli igal pool. Midagi saime õhtuks siiski tehtud ka, nii et päris asjata see töölesõit siiski polnud.

Tagasi laagris käisime kiirelt pesus, et siis värsketena õhtusööki sisse lahmima asuda. Toidud on siin endiselt täitsa OK, kuigi väga palju üllatusi uute retseptide näol enam pole. Aga noh, ajab asja ära ja alati on võimalus poest või kioskist midagi lisaks võtta.

Kioski poole seadsime sammud ka meie, siinkohal mõtlen ennast, Sergeid,vahepeal linnast tagasi jõudnud Karli ja Pärti. Eesmärk polnud siiski gastronoomilisi elamusi otsima minna vaid lõpuks netipulga asi korda saada (et teile ikka siinseid uudiseid edastada). Saime enam vähem meid rahuldavad juhised ja asusime tagasiteele kui nägime vastu tulemas leedukate kampa. Selgus, et nad on teel baari, mis on mõnesaja meetri kaugusel meie laagrist. Otsustasime Karliga lõuna-baltlastega ühineda ja koha üle vaadata, teised läksid internetti otsima.

Baariks on seda joogikohta võib-olla veel veidi vara kutsuda, sest töö alles käib (või on poole peal ja seisab) ja preagu jääb pigem mulje kohalikust taluõuest, kuhu on kuus-seitse lauda ja toolid pandud. Ümberringi jooksevad kassid ja suleliste jalgadega kanad, aia taga saab õnge vette pista ja kalaõnne proovida. Siseruumidega pole veel üldse tegeletud. Aga põhiasjad on olemas – see tähendab külmik ja külmad joogid seal sees. Hinnad olid peremehel samuti talutavad, seega võtsime kamba peale paar napsi. Väljas istudes ja juttu ajades tuli tellimust veel mõned korrad uuendada ja kui lõpuks kodutee jalge alla saime oli väljas juba täitsa pime aga meil silmad särasid ja häälepaelad olid valla. Igaks juhuks ronisime laagrisse üle aia, ise samal ajal kõvasti naerdes. Keegi siiski vahele ei jäänud ja head ööd soovides kobisime oma tubadesse. Tauri sai meie üle enne magamaminekut veel natuke naerda, kuid varsti magasime kõik sügavat ja õiglast und, et järgmisele päevale reipalt vastu minna!

Täpsustuseks veel niipalju, et tegelikult me nii täpselt neid päevi ka ei loe ja mina näiteks „tähistama“ minnes ei teadnud, et tegu on 40. päevaga.

Rainer