Viiekümne teine päev

Ei hakka seekord pikka ja poeetilist sissejuhatust tegema ja ütlen lisaks veel kohe ära, et ega täna midagi väga erilist ei juhutunud. Seega kui sul on midagi paremat teha kui meie blogi lugeda, siis võid südamerahu ja teadmisega, et me kõik elus ja terved oleme, oma asju toimetada. Või siiski?

Hommik oli tavaline, miski ei reetnud viimase nädala algust kuni selleni, kui Pärt enne töölesõitu teatas, et tema täna ei tule. Ta oli öösel halvasti maganud ja lisaks peibutasid teda veel mõned poed, millest eile mööda sai jalutatud. Ühesõnaga tööle jõudsime neljakesi. Tööle hakkamine venis taaskord võrgust korvide ja teglikult ka motivatsiooni puudumise tõttu. Kui teised nautisid lamavat asendit siis mina läksin korvipunujaid ergutama. Varsti oligi asi valmis ja saime seda paika sättima hakata. Kui vahepeal käis meie tegemisi vaatamas ja eelnevatel päevadel-nädalatel tehtud töö mitte nõuetele vastavust kommenteerimas lausa brigaad ülemusi, siis selleks ajaks kui meil korvide asendi korrektsuse jaoks jah-sõna vaja oli, olid kõik kadunud. Seega istusime taaskord niisama. Varsti sai minul ja Karlil passimisest villand ja otsustasime vähemalt natuke enne lõunat ära teha. Nii ka läks. Kuna Tauril on endiselt käsi paistes ja veidi valus, siis tema otsustas päiksevõtmise kasuks ja Sergei veetis halva enesetunde tõttu pikemalt aega kuivkäimlas.

Pealelõunane aeg ei toonud ülemuste osas muutust ja seega otsustasime isetegevuse kasuks. Hakkasime vaikselt korve täis laduma ja kuna paljud erilist tööindu üles ei näidanud, siis päeva lõpuks neid kahjuks valmis ei jõudnud. Vähemalt on homme hommikul midagi teha.

Tagasi laagrisse jõudsime alles õhtusöögi alguseks, viivituse põhjuseks bussi hilinemine meie töökohta ja suur ummik tagasiteel. Kahjuks ei tea, mis ummiku põhjustas, tundus üsna suvalise koha peal olevat. Laagris tervitas meid pügatud peaga Pärt (ilus vaadata koheJ) ja lühike sööklajärjekord. Seega käisime kiirelt pesus ja ruttasime kõhte täitma. Minul ja Tauril läks eriti hästi, sest lisaks kuklile saime pärast veel pannkooke. Mmm, need olid maitsvad.

Sergei tundis ennast endiselt halvasti ja jättis söömise vahele ning puges voodisse. Ka meie olime peale sööki tubased ja vaatasime filmi. Kui tahad teada millist, siis guugelda Michael Oher’i nime. Film oli piisavalt pikk, et väljas jõudis pimedaks minna ja veekraanide kinnikeeramise aeg lähemale tulla. Teostasime õhtused toimingud ja asusime Une-Matit ootama. Mina ja Tauri ostsustasime teda lausa välja otsima minna. Peale väikest tiiru spordiväljakute juurde ja tagasi oli ta juba lähedale jõudnud ja puistas oma liiva meie silmisse. Nii see päev meil lõppeski...

Rainer