Neljakümne esimene päev!

Taaskord rõõmustav tööpäeva hommik. Karl oli hommikul eriti reibas ning säras, et ta magas öösel parimat und siinse aja jooksul. Rainer oli natuke tusasem, kuid sellegipoolest olid kõik viis meest valmis tööle asuma.

Tööpäev oli aktiivne ning istusime intervallidega meie ehitatud katuse all või metsatuka varjus. Meist keegi eriti tööd ei teinud. Vahepeal otsustasime, et tuleks ronida kiviehitiste otsa ja seal päikest võtta, nii ka mina Karl ja Pärt talitasimegi. Tuli kätte lõuna. Peale lõunat jätkus kõik nagu õlitatult, päike võttis paremini ja uni tuli magus. Viimased tund aega saime õnneks ka midagi teha, selleks oli väikeste kivide loopimine traktori koppa. Ei oskagi täpselt öelda, mis oli sellise tööpäeva põhjuseks. Vestlesime ka oma objektiülemaga, kes rääkis, et tal on tegelikult ükskõik kui palju me ära teeme, sest lepingus on meil kuupalk. Põhiline pidi olevat see, et tal oleks oma ülemusele midagigi näidata. Muidugi tõstis see meie motivatsiooni veelgi. Üks põhjus veel, miks meil polnud midagi teha on see, et me teeme tööd valgevene tudengite jälgedes ning kuna nemad uimavad, siis ei jää meil muud üle, kui nautida samuti aja venimist ja oodata millal nemad valmis saavad.

Õhtul sõime kõhud täis ja asusime ootama kella üheksat, et meie järjekordne jooksukord aset leiaks, täna pidi minu ja Pärdiga veel liituma Rainer. Nii ka läks, jooksmas käidud, pidin ohverdama terve õhtu WC potile. Vahepeal kannatas, kuidagi sparta ära teha, kuid edasine kulges juba vesiselt ja õudaslt. Ei teagi, millal magama sai, kuid selge oli see, et järgnevast päevast tööpäeva mul ei tule.

Tauri

Neljakümnes päev

Neljakümnes päev

Ilus ja ümmargune juubel. Võib minna tähistamiseks. Loe edasi ja saad teada!

Alustuseks põikaks siiski tagasi, sest Karlil jäi siin päevade virr-varris ja vahetuvate ülemuste rägastikus mainimata, et teisipäevasest „töörügamisest“ võtsid osa ainult tema, Tauri ja Pärt. Mina ja Sergei jäime haigetena laagrisse. Kui Sergei kurtis üksnes kõhuhäda, siis mul oli lisaks sellele veel peavalu ja arsti termomeetri põhjal ka väike palavik. Doktori(noor)härra andis meile mõlemale lonksu kummelitee-laadset jooki ja peotäie tablette. Mõni neist oli ilmselt ka unerohi, sest magasime järjepanu lõunani. Kuna mul oli siis ikka veel halvem olla kui Arnold Rüütlil „trance-i“ peol, kobisin söömata voodisse tagasi ja ei väljunud sealt enne meie tööliste naasmist ja õhtusööki.

Juubelipäeva hommikul olin siiski jalul, valmis tööks ja kodumaa kaitseks, nõndasamuti ka Sergei, Tauri ja Pärt. Karl otsustas veidi puhkust võtta ja rannamõnusid nautima minna. Enne bussi väljasõitu lippasime Tauri ja Sergeiga veel kiirelt med-punktist läbi, et ebakõlad kõhus kivide ladumist takistama ei hakkaks ja töö tempot alla ei tõmbaks.

Töö tempost ja selle jätkuvast vähenemisest olete eelnevatel päevadel juba lugenud, ei olnud tänanegi erinev, kui välja arvata see, et Taurile arsti antud rohi siiski ei mõjunud ja ta korduvalt välikäimlate disaini uurimas pidi käima. Teiseks tööd takistavaks asjaoluks oli vihm, mida ikka paar tundi täitsa asjalikult tuli. Ülejäänud päeva veetsime põhimõtteliselt pilve sees, auru-udu-vett oli igal pool. Midagi saime õhtuks siiski tehtud ka, nii et päris asjata see töölesõit siiski polnud.

Tagasi laagris käisime kiirelt pesus, et siis värsketena õhtusööki sisse lahmima asuda. Toidud on siin endiselt täitsa OK, kuigi väga palju üllatusi uute retseptide näol enam pole. Aga noh, ajab asja ära ja alati on võimalus poest või kioskist midagi lisaks võtta.

Kioski poole seadsime sammud ka meie, siinkohal mõtlen ennast, Sergeid,vahepeal linnast tagasi jõudnud Karli ja Pärti. Eesmärk polnud siiski gastronoomilisi elamusi otsima minna vaid lõpuks netipulga asi korda saada (et teile ikka siinseid uudiseid edastada). Saime enam vähem meid rahuldavad juhised ja asusime tagasiteele kui nägime vastu tulemas leedukate kampa. Selgus, et nad on teel baari, mis on mõnesaja meetri kaugusel meie laagrist. Otsustasime Karliga lõuna-baltlastega ühineda ja koha üle vaadata, teised läksid internetti otsima.

Baariks on seda joogikohta võib-olla veel veidi vara kutsuda, sest töö alles käib (või on poole peal ja seisab) ja preagu jääb pigem mulje kohalikust taluõuest, kuhu on kuus-seitse lauda ja toolid pandud. Ümberringi jooksevad kassid ja suleliste jalgadega kanad, aia taga saab õnge vette pista ja kalaõnne proovida. Siseruumidega pole veel üldse tegeletud. Aga põhiasjad on olemas – see tähendab külmik ja külmad joogid seal sees. Hinnad olid peremehel samuti talutavad, seega võtsime kamba peale paar napsi. Väljas istudes ja juttu ajades tuli tellimust veel mõned korrad uuendada ja kui lõpuks kodutee jalge alla saime oli väljas juba täitsa pime aga meil silmad särasid ja häälepaelad olid valla. Igaks juhuks ronisime laagrisse üle aia, ise samal ajal kõvasti naerdes. Keegi siiski vahele ei jäänud ja head ööd soovides kobisime oma tubadesse. Tauri sai meie üle enne magamaminekut veel natuke naerda, kuid varsti magasime kõik sügavat ja õiglast und, et järgmisele päevale reipalt vastu minna!

Täpsustuseks veel niipalju, et tegelikult me nii täpselt neid päevi ka ei loe ja mina näiteks „tähistama“ minnes ei teadnud, et tegu on 40. päevaga.

Rainer

Kolmekümne üheksas päev.

Järjekordne tööpäev on möödas. Kirjutan siis vaid uutest kogemustest, ei ole mõtet vist teile rääkida kui tavaline meie hommik oli.

Tööle on ilmunud uued ülemused. Ei mõistnud täpselt, mis ülemused nad on. Tundub, et meie jaoks on kõik teised inimesed objektil peale meie endi kamraadide ülemused. Igaljuhul kolm tüüpi, kes käivad maamõõtmis riistadega ringi, suitsetavad ja istuvad meie ehitatud päiksevarjus.

Tööd me eriti täna ei teinud, JÄLLE! Me kõik igatseme neid päevi, mil sai ladusalt tööd teha, ilma et keegi tuleks torgiks ja targutaks kogu aeg. Igaljuhul, oleme omastamas suurepärast istumise oskust ja teha mitte midagi. Kuid mis on hämmastav, et keegi ei vaata selle peale imelikult ka, see tundub justkui täiesti normaalne olek. Saime täna paar aluse resti täita ja sellega asi piirdus. Saime kätte uued võrgud seinal, mis on muutunud laiemaks. Leedukad ja Sergei üritasid neid kinnitada terve päev. Lõpuks jõuti sellega ka lõpule. Seejärel pandi asi loodi, selgus et valesti, võeti lahti, kopsiti ja looditi uuesti. Mina loodisin. Kõik tundus olevat edukas, ning tööpäev tunduski lõpul olevat. Esmaspäev oli mõeldud ka avansi päevaks, kuid nagu alati, lükkus see homsesse. Me ei olnud sellest jahmunud ega miskit, kõik siin lükkub edasi.

Väga närvi ajab tõsiasi, et iga nädal on meil uus ülemus, kes tuleb ja õpetab uut moodi. Mis on neil siin viga! Instruktaaši ei toimu, keegi ei tea üheselt mis moodi asi peab tomima ning nii ongi. Iga järgmine mees, kes tuleb on kõige targem ning eelmine mees tegi kõik valesti! Oleme viit eri moodi vist pidanud müüri laduma ning siis paar nädalat hiljem tulevad nad uute teadmistega meie ajusid koinima. Tõsiselt ärritav!

Uurisime interneti kohta ja saime teada mis probleem on. Meil oli mingisugune kampaania leping ning selle jätkamiseks oleksime pidanud raha peale kandma enne 30 päeva lõppu. Seejärel läks pulk lukku ning kampaania aktiveerimiseks peaksime maksma 900 rubla. See jääb ära. Seejärel õnnestus Sergeil saada info, et 300 rubla eest on võimalik aktiveerida mingi teine kampaania, millel on piirang peal, kuid usume, et saame sellega hakkama kui piirame on interneti tegevust. Täna raha peale ei laadinud oma neti pulgale, kuna avanss tuleb teisipäeval. Üritame kohaneda siinse ajatajuga – aega on!

Ning tahaksin veidi väljendada oma frustreerimist ka teisipäeva ehk tänase päeva kohta. See on jube!!! Tänane päev oli väga närve sööv. Eile arvasime, et kõik on korras ja saame täna äkki lõpuks ometi normaalselt tööga jätkata. Tööd tehes läheb aeg ju rutem. Aga ei, selgus et korv, mis eile sai valmis sätitud peab olema kaldega mere poole! Ja saime siis selle uuesti sättida, tegime korda hakkasime laduma ja tulid uued ülemused keerasid kõik tuksi. Ning õhtul kui nad seda märkasid üritati asi meie kaela ajada. Igaljuhul isa, imetlen sinu kannatlikkust ja suutlikust töödata koos venelasstega, kas kõikjal on selline tolbajaanid koos, kes ei suuda konsensusele jõuda, mis on õige ja kuidas seda teha! Jube, täiesti ärritav! Lootusekiir on see, et vaid umbes kaks nädalat tööpäevade lõpuni.

Nautige seda suurepärast töö eetikat, mis eestis on, see on hindamatu. Vähemalt ei kaota oma aru.

Karl

Kolmekümne kaheksas päev!

Sinine esmaspäev oli algamas. Meenutades, mis nädalavahetusel toimus siis oli tõesti sinine kuid õnneks vaid meist osade jaoks.

Ärgates ja toast väljudes oli nii mõnus näha esimesena kohe Tauri nägu, mis reetis nii mõndagi möödunud päevast. Minule see aga meeldis ja tõmbas päeva käima. Kahjuks Karli nägu ei reetnud midagi ja Rainer väitis üldse, et tal pole midagi viga. Teda ma usun sest tema on juba kogemustega..

Jõudsime tööle ja oh üllatust me ei hakanudki kohe nädala alguses end tööga murdma. Juba saabuski lõuna, kus mul oliplaanis üle pika aja borši süüa. Aga võta näpust, kui järjekord jõudis minuni, siis sai see just otsa ja pidin piirduma mingi oasupiga. See oli ka hea kuna polnud tõesti kaua vedelat toitu saanud. Peale lõunat läksime objektile tagasi ja ei teinud suurt midagi. Kuigi meenub, et Tauril oli kivide tõstmises täna biitsepsi ja kõhu päev. Üritame koos temaga kivide tõstmist niimoodi kasutada, et saaks imiteerida jõusaali kava edasijõudnutele ehk jagatuna mitmeks päevaks. Ja jõudsimegi tagasi koju.

Polnud enam muud kui pessu ja väike chill ning sööma. Otsustasime ka uurida lõpuks interneti taasühendamist meie arvutisse. Selleks pidime jalutama meie laagri kõrval olevasse putkasse. Sinna jõudes nägime, et siltide järgi 24h lahti olev putka oli suletud. Kuna seal aga üks mees seisis siis otsustasime ka meie oodata. Peale 10minutit andsime alla ning jalutasime noruspäi tagasi kodupoole. Olime nii norus ja olipime, et ei märganudki vastutulevat ladat. Kune me kõndisime rivis siis katsime umbes pool sõiduteest ära. Vastutuleval autojuhil oli vist halb päev sest ta tegi manöövri meie suunas ja pani pidurit. Järgnes päris pikk monoloog, mille toon ja sõnade tihedus viitas millegile negatiivsele. Kuna loogilist mõtlemist on siis järeldasime, et talle ei meeldinud meie laiutamine sõiduteel. Igatahes väga ootamatu ja ajuvaba intsident oli. Meie jäime selles olukorras põhjamaiselt külmaks ning jalutasime edasi.

Muud midagi ei juhtunudki tol õhtul peale Tauri ja Raineri jätkuva spartalaine. Noh internetiühenduse loomine lükkus ka edasi.

Pärt

Kolmekümne seitsmes päev.

Tänane päev tõotas tulla rahulikum. Polnud vaja sportida, töötada ega ka seigelda. Pidime vaid jõudma Sochi, kus toimusid kõikide laagris viibivate gruppide esinemised ja see oli ka kõik mida päeva programm ette nägi. See oli meie meelest tore.

Niisiis äratus oli 7.30 nagu ka eelnev päev. Peale söömist saime veel rahulikult lebotada kuna bussi minek pidi toimuma kell 10. Jõudsime tunniajase sõidu järel Rivera pargi juurde, kus ka väidetav etendus pidavat toimuma. Show pidi algama kell 2. Tuli välja, et me ei kavatsegi niisama kolm tundi oodata nagu paljude asjadega siin tavaks on saanud. Otsustasime, et jalutame natuke ringi ja käime kastame ennast Musta merre. Jalutuskäigu ajal hakkasid taevasse kerkima ähvardavad pilved ning mõne hetke pärast juba sabistaski. Minu, Karli ja Raineri arvates ei tundunud midagi muud ülejäävat, kui ujuma minna, sest märjad olime me juba niigi. Teised ootasid meid ühe ranna kohviku juures ja said sealt ka tasuta vihma eest varju.

Täna oli meile seltsiks Ivan, kes on lätlaste vaimne juht ja liider. Tema jüngrid olid ta hüljanud ja otsustanud mitte linna tulla. Põhjuseks oli eilne lätlaste ja leedukate klubis jala keerutamine, meie jäime üritusest kõrvale. Me ei ole tegelikult autsaiderid, nad käisid meid otsimas ja üritasid kampa saada, kuid me olime samal ajal Adleris rannamõnusid nautimas. Pole hullu, ega meil seal käimata jää.

Kell lähenes kahele ja tuli sammud seada siinse lava poole. Vihm muudkui tugevnes ja tugevnes, üritus toimus muidugi vabas õhus. Alguses siiski üritasime jääda ja vaadata artistide esinemist, kuid nagu tavaks on saanud siis algustega hilinetakse varieeruvalt paari tunni jagu. Peale väikest mõttepausi otsustasime Raineri ja Karliga, et mitte haigeks jääda tuleb nüüd Vene viina juua. Selleks oli meil aga kohta vaja. Leidsime pargis sümpaatse koha ja uurisime hindu, tundus mõistlik. Mõtlesime, et 100st grammist piisab ja see peaks olema täitsa mõnus tervise naps. Ivanil olid kahjuks näpud klubis käigust näpud põhjas, kuid me mõtlesime, et peame talle välja tegema kuna olime kord temalt natukene pesupulbrit laenanud. Peale natukest mõtlemist otsustasime, et tuleb tellida lauda pudel viina, 4 pitsi, üks õlu Pärdile ja assortii. Võtsime mõned pitsid, mis sealt pudelist võtta andis ja olime juba üsna lõbusas tujus. Järsku tõusis Ivan ja ütles, et peab pangaautomaadi juures käima. Tagasi tulles, võttis ta menüü ette ja tellis uue pudeli viina ning samuti erinevate köögiviljadega assortii ja oliivid. Nüüd läks asi juba hoogsamalt ja palju lõbusamalt. Ilm oli vahepeal muutunud ja täitsa talutavaks muutunud. Otsustasime, et lähme vaatame, mis seal etendusel siiski näidatakse. See oli põnev. Lauldi, tantsiti ja näideldi. Karl vaimustus trompeti esitust nähes ning lausus, et me peame ka trompeti saama, siis tema mängib ja meie laulame. Balti meeskond polnud suutnud kahjuks midagi andekat välja mõelda. Õnneks jäi meil ka tol hetkel julgusest natuke puudu, et lavale ronida ja mürglit teha. Aeg lendas ja meie buss saabus, pidime enne lõppu lahkuma. Sellest polnud muidugi hullu. Teepeal kohtasime laagri sõpru, kes ka uudistasid, kuidas tänane päev möödus ja mida toredat teinud oleme. Kuidagi jõudis jutt ikkagi tagasi alkoholini ja selgus, et meil on vaja ühte veel. Algas armutu võidujooks ajaga. Oli vaja leida pood, mis meile sellist luksust pakuks. Neljandasse poodi sisse astudes nägime seda, mida olime otsinud. Tehing tehtud, kiirustasime bussi poole. Bussisõit kujunes parajaks kinoks. Ajasime juttu ja jagasime vägijooki.

Laagrisse jõudes olid kõhud tühjaks läinud ning õhtusöök juba sööklas ootas. Järjekorras seistes rebis Karl lauluviisi üles, muistsetest eestlastest, ei oska kommenteerida, kuidas rahvas reageeris, kuid mind ajas see küll naerma. Peale sööki vaatasime Transformer 2, seda nägime me poole pealt kuna Pärt oli seda vaatama hakanud enne reisi. See tundus nii lahe, et me mõtlesime Karliga seda uuesti vaadata, kuid seda ei juhtunud. Peale filmi otsustasin, et pean poodi minema ja midagi ostma. Kaugemale, kui meie laagri buffet ma ei jõudnudki ja minu ostud jäid samuti tegemata. Selle eest rääkisin seal mitu tundi juttu – Armeenlaste bossiga, Kasahhi sõbraga ja ka Valgevenlastega.

Tagasi tulles tubade juurde, olid juba Pärt ja Rainer minu pärast mures, et kas ma olen äkki kuskile kraavi ära vajunud ning valmis mind otsima asuma. Õnneks seda vaja ei läinud. Meie õhtu jätkus rõõmsalt pihitooliga, kus räägitakse meie nurjunud elust siinses ühiskonnas. Täna said sõna kõik peale Sergei, tema juba magas rahulikult õndsat und.

Interneti ühendus on kallis ning üritame lahendust leida, et sellega võimalikult odavalt ühele poole saada.

Peale pihitooli järgnes meie järjekordne luulevoor, Raineril ja Pärdil olid juba luuletused valmis. Mul oli aega tunnike, et sõnu ritta seada, muidu oleksin pidanud sihvka paki jagu trahvi maksma. Sain kahe luuletusega hakkama, kuid ega need midagi erilist pole. Karl proovis samuti vabavärssi ja meie arust olid need üsna vaimukad, täitsa kõlbulikud meie luulehääletuse jaoks, kuid ei oska öelda miks ta seda pelgab... ehk suudate teie, lugejad, seda muuta. J

Peale selle, et meil on internetiga jamad, siis nüüd on ka telefon kuskile peitu pugenud ning seda pea võimatu leida. Sidevahendid hakkavad meil siin tõesti otsa saama ning Eestimaaga üha raskem sidet hoida, kuid küll me kuidagi midagi siiski välja mõtleme.

Nüüd on aeg magama minna ja homsele „värskele tööpäevale“ vastu seista.

Tauri

Kolmekümne kuues päev.

Sportlik laupäev ehk kuidas me jälle lõunasöögist ilma jäime.

Et kõik ausalt ära rääkida alustan täitsa algusest ehk sellest, kuidas Tauri kaks minutit enne äratuskella üles ärkas. Kes ütles, et bioloogiline kell on ebatäpne? Igatahes, kuna oli laupäev, siis lubasime endale luksust minna sööma kell 7:30. Seejärel tuli aga teha paar kiiremat liigutust, et kella kaheksaks spordiriided kotti ajada ja Krasnaja Poljanasse finaalmängudele viiva bussi peale joosta.

Saabusime spordiväljakutele esimestena ja hõivasime kohe korvpalliplatsi – see oli ka ainuke põhjus, miks me üldse kohale läksime. Kui võrkpallis ja jalgpallis olid vene rühmad tõsiselt kõvad võistkonnad kokku pannud, siis korvpall oli neil veidi vaeslapse ossa jäänud ja seega baltlastele võiduvõimaluse andnud. Ja nagu kõik muidugi ka teavad, siis enamus leedukaid on korvpalli käsitsemises päris osavad.

Tegime korraliku soojenduse ja jäime mängu algust ootama. Pidime lõpuks ennast uuesti püsti ajama ja liigutama hakkma, sest kohtunikku ja korvivõrke ei paistnud kuskil. Paarikümne minuti pärast olid nad siiski kohal ja mäng võis alata. Vastased olid üsna suured poisid, lisaks tugevale lauavõitlusele üllatasid nad alguses mitme tabava kolmepunktiviskega, nii et pidime pingutama, et seisu tasakaalus hoida. Seda aga ainult alguses. Siis saime kaitse paremini toimima ja oma rünnakutel leidsime kord korra järel võimaluse palli läbi rõnga ajada.

Lõpuvile kõlades olime 44:27 ees ja võisime võidutantsuga alustada. Hurraa! Baltimaad! Puhkasime veidi ja läksime siis võistkonna ja kõigi toetajatega võiduõllesid nautima. Mmm, see oli mõnus.

Kui tagasi spordiplatsile jõudsime, käis seal tihe võrkpallilahing. Ütlen ausalt, et pole Eesti meistriliiga tasemega kursis, aga mulle tundus, et mõlemad finalistid poleks ka seal punase laterna osas. Esimese ja teise tempo rünnakud, blokid, liblikad, ühtki punkti lihtsalt käest ei antud. Mäng kulges tasavägiselt ja fännid pidid tõsislt pingutama, et omad võidule karjuda. Võitja selgitamiseks läks vaja tervelt viite geimi ja lõpuks võis käed taeva poole sirutada alguses 2:0 taha jäänud Uurali meeskond.

Peale võrkpalli tunnustati kõiki spatakiaadil osalenud ülikoole ja anti kätte võidukarikad. Paar fotojäädvustust ja siis läksime bussi otsima. Selgus, et seda veel polegi ja pidime paar minutit ootama, enne kui koduteele asuda saime.

Tagasi laagrise jõudsime veidi enne nelja, eelnevalt planeeritud kella ühe asemel. Mängude hilinemised ja pikk võrgumäng olid oma osa võtnud ja see tähendas, et söökla uksed olid kinni ja kõhu täitmiseks polnud muud varianti kui muru närida. Olgu, tegelikult oli siiski võimalus puhvetist endale midagi osta ja selle toel õhtusöögini vastu pidada. Mina, Karl ja Tauri otsustasime selle asemel aga sammud hoopis linna poole seada, et seal midagi nosida ja veidi rannas lebotada. Must meri oli seekord eriti soe ja turult soetatud nektariinid ja melon mahlased ja magusad. Elu nagu lill...

Jõudsime õhtusöögiks tagasi ja peale seda enam midagi erilist ei teinud. Otsustasin isegi õhtuse trenni paarikümne kätekõverdusega asendada, nii et Tauri oli ainus, kes veel kõvasti punnitas. Pärt ja Sergei panustasid filmide-seriaalide vaatamisele ja Karl kosutavale dushile ja mõnusale lebotamisele.

Nii see laupäev läbi saigi. Kui nüüd veel väga täpne olla, siis kõigi muude asjatamiste vahepeal pidime veidi oma netiühenduse taastamisega vaeva nägema, sest meie kuuajane leping sai läbi ja selgus, et seda polegi nii lihtne jätkata. Venemaa...

Rainer

Kolmekümne viies päev

Käes on taaskord reede, see tuletab mulle meelde, et on ees ootamas uus nädalavahetus number viis.

Nõnda riimirohkelt sai alustatud hilinenud blogi, mille põhjuse leiate tulevases, kolmekümne seitsmenda päeva sissekandes.

Täna niisiis olin valmis tegema oma võimsat comebacki tööle. Olin ju puhanud tervelt ühe päeva, loodan, et pole oma töökohustusi unustanud. Hommik algas nii hoogsalt kohe korvide täitmisega,et võttis lausa silme eest mustapoolseks. Kuna meil peale mingit aega tegevust enam polnud siis mõeldi meile uus ja huvitav tegevus välja. Pidime ehitama päikese/vihmavarjualuse. Hakkasime kohe lõõpima ,et vaja tööjooniseid ja kooskõlastusi linnaga.Nali naljaks aga mingid joonised me lõpuks siiski tegimegi. Vahepeal sai ka lõunatamas käidud. Peale lõunat jõudsime ka ehituseni. Vahepeal läksid meie ideed konstruktsiooni kandetalade osas lahku. Peale jäi Raineri ja Karli visioon sellest majakesest ja nad realiseerisid seda täpselt parajas tempos, et päevake õhtusse veeretada. Teised enamvähem istusid niisama. Vahepeal oli eriti igav hetk ja olime sunnitud lihtsalt päikest võtma. See oli väga kasulik sest oligi aeg end käsile võtta ja hakata end päiksevormi ajama.

Tulime koju ja tavaline õhtusöök. Peale seda vaatasime meie,korter nr.50 elanikud (mina ja Sergei) filmi. Teised tegid spartat ja muid tubaseid asju. Neil oli plaanis ka sillale hängima minna. Sellele heitis varju vaid Tauri kohustus interviuud anda. Rainer ja Karl läksid ees minema ja Tauri ja hambaid krigistades minuteid lugema kuna teda pressikonverentsile kutsutakse. Umbes kella 21:00 paiku see algaski ja kestis peaaegu tunni. Nii, et napilt-napilt ta sai üldse laagrist välja. Pressikonverents oli olnud ootuspärane, küsiti tavalisi asju. Tauri oli isegi vastanud suht negatiivselt küsimustele, mis kätkesid endast tööd.

Mina ja Sergei jäime päris varakult tudile.Teistel oli olnud sillal melukas õhtu.

Pärt