Kümnes päev

Ei ole põhjust muretsemiseks, küll tuleb ka üheksas päev, kuid praegu jõudis kümnes ette.

Esimene kümme on täis! Juhhei! Päeva alguses valdas meid teadmatus. Oli teada, et täna on ekskursioon, mis tekitas meis põnevust, kuid me ei teadnud rohkemat midagi. Ei teadnud kuna ega ka kuhu. Sellest ei lasknud me end morjendada, hommikul ärkasime kuskil 6 ajal nagu alati, minul kella pole seega ärkan siis kui teised.  Ruttu riided selga ja sööma. Rainer ja Tauri tegid väikse hommikuvõimlemise ka, et kasvatada isu ja und pärast söömist. See kõik läks väga ladusalt, kõhud täis, heitsime pikali, lugesime ja magasime peaaegu lõunani. Kui sel ajal isegi toimus midagi, siis ei ole minu kõrvuni see jõudnud.

Kui uinak tehtud ning mõtted lõunale viidud hakkasime arutlema, mis ekskursioon meil tuleb. Marti helistas eile ja rääkis, et täna on 2 võimalust, kas väike tuur RZD (vene raudtee) objektidel või väiksem linna ekskursioon õhtu poolikul. Enamasti oldi huvitatud pigem objektide vaatlemisest, et näha ka mägede pool asuvat ehitust ja ehki endigi objekte. Meie rõõmuks teatas Marti meile, et ta saabub lõuna ajal meie linnakusse ja ekskursioon on RZD objektidel algusega kell 2. Olles sellise rõõmusõnumi saanud, et meil on jällegi võimalus uudistada Kaukasuse ääreala ruttasime lõunat sööma.

Lõuna söödud, jalad lakke löödud, saabus ruttu aeg, et minna bussidesse. Seekord läks asi väga ladusalt ja liikuma saime küllaltki täpselt. Minul oli ilusti bussisõiduks ka raamat kaasa varutud, kuna siin võivad ummikud olla kõige absurdsemates kohtades igavesti suured. Kõigepealt viidi meid kõige suurema projekti juurde, mille üle nad ise on vist väga uhked, sest nagu Marti nentis oli tema nende tunnelite suudmes juba väga mitmendat korda. Objektiks oli siis raudtee- ja maanteetunnelid, ning nende vahel pisem teenindustunnel. Kogu pikkus igal tunnelil on kuskil viie kilomeetri kanti. Kõikide objektide juures asuvad maketid, neil on väga ilusa haljastusega asuvad teede lõigud, hetkel aga valitseb seal piiritu betooni väli. Tahaks väga näha seda kõike valmis olekus olümpia ajal. Siin oli ka tohutult palav, võttis kohe nõrgaks. Edasi läksime ühe raudtee viadukti juurde, mis on ehitatud selleks et kaitsta looduskaitse all olevaid puid, nimega ’’samshit’’, vähemalt kõla järgi on selline puu. Igaljuhul see ettevõmine tundus meile kõigile totter, eriti vaadates kui suures silla nad olid selle jaoks ehitanud ja kui pikalt. Aga ju siis oli neil tohututes kogustes raudtee silla juppe vedelemas kuskil ja nii oli otstarbekaim. Siis viidi meid veel ühe tunneli suu lähedal oleva pika-pika silla juurde. See oli maanteesild sadu meetreid pikk, et hoida teed ühel tasapinnal varsti algava tunneliga, kui all voolab jõgi. See jõgi on neile ikka suureks nuhtluseks.  Seejärel viidi meid veel ühe tunneli juurde, kus ehitati raudtee silda kohe tunneli suudmest alates. Rainer ütles mulle ka selle silla tüübi ja eks ta paneb selle ka siia kirja, kuid mul see ei meenu. Igaljuhul olid silla sammaste planeeritavad kõrgused 87m. See tundub juba praegu tohutult kõrge, kuid oldi alles poole peal. Mis pakkus inseneridele huvi oli, et miks nad seal kohapeal valavad neid valmis, mitte ei ole tehtud neid kuskil tehases kokku monteeritavatena. Jõuti järeldusele, et nad kahtlevad vene töömeeste täpsuses ja on turvalisem kohapeal valada. Seejärel näidati meile Esto-Sadoki raudteejaama. Uhke ehitis millest paari kildi kaugusel mägedes saab toimuma Kahevõistlus ja Suusahüpped. Jällegi kord hakkasime meie arutama, mis mis moodi nad näevad ette, et inimesed sinna võistluspaika saavad. Eeldatav jalutamis aeg on 2h, sinna viib üks kondel ja inimesi mahub vaatama kuskil 10000 ligi. Eks näis. Sellega meie vaatlused lõppesid.

Jõudsime tagasi laagrisse just parajaks ajaks, et näha tekkima järjekorda söökla ees. Toiduni oli veel pool tundi. Ma olin õnneks pannud hommikul uue Top Geari osa installima ning seega saime me aega parajaks teha seda vaadates. Kõhud täis, läksid teised võrkpalli taguma, aga ega väljakule meil eriti asja pole, õhtuti on kõik spordiplatsid nii ülerahvastatud ja suurte järjekordadega, et ei viitsi eriti oodata. Mina ei viitsinud praegu, kuna mõtlesin veidi arvutis olla, juhhei milline mõnu. Nüüd panid nad koos kasahhidega väikse jalgpallimeeskonna kokku ja lähevad proovivad kellegi vastu mängida. Kahjuks on siinne kliima nõudnud uue ohvri. Ei tea täpselt, mis tõbi on, kuid Sergei tunneb end sandisti, mingit laadi kõrvahäda ning kahjuks ongi kõrvavalu üks ebameeldivamaid. Imelik on mõelda, et kohe kui Tauri tervenes haigestus Sergei, kes on järgmine?

Ning üks tegemata asi, viin siis meie nimed ja näod ka kokku neile, kes ei tea.

Paremalt: Tauri, Pärt, Karl, Rainer ja Sergei

Karl