Üheteistkümnes päev

Päeva sõna kosk – ,,vodapad’’

Päev algas nagu eelnevatelgi, kes ei mäleta, uurigu eestpoolt. Ebakindel oli päevaplaan, arvatavasti sai minna ekskursioonile, kuid tuli end kellegi bussi sebida. Kui aus olla siis ma ei teagi kuidas, aga bussile me saime, ju meiega oldi arvestatud.

Üldiselt enne lõunasööki oli laager nagu välja surnud, pooled tööl ja pooled magasid. Peale lõunat veel natuke leiba luusse lastud, hakati end vaikselt liigutama busside suunas. Kõik inimesed bussis, aga ikka pidime passima mingi pool tundi enne, kui startisime – vahva. Sõit viis kõrgustesse mägede suunas, kuuldavasti pidime minema kuhugi parki mingit koske kaema. Kohale jõudes oli kõik normaalne, ilus koht, kuigi meenutas eestis kose vallas asuvaid siniallikaid. Tundub, et see oli minu mure, sest kõigil teistel tekitas see jällegi ahvivaimustust ning pilte tehti ohtrasti. Silmaja kõrva kraapis üks haledat häält tegev loom. Lähemale minnes selgus, et tegemist oli koerakutsikaga, kes nähtavasti oli oma selgroo murdnud. Pargist lahkudes tekkis mul küsimus, et mis seles osas ette võetakse. Tõlgi abiga hakkasimegi asja sissepääsu juures uurima. Selle käigus tõdesin, kui „toredad“ siinsed inimesed on. Pika vaidlemise peale saime niikaugele, et piletimüüja hakkas mingit telefoninumbrit valima, selgus, et ta ainult näiliselt helistas. Vahepeal üritas ta meile seda koera pähe määrida taktikaga, et annab 5 rubla kui me koera vette lükkame. Õnneks murelike inimeste mass väravas kasvas ning võrdeliselt sellega kasvas ka piletimüüja pulss. Hakkasime ise helistama eri numbritele. Selgus, et kohalikud ei tea võiei tahtnud teada kuhu üldse sellise olukorra puhul pöörduda. Lõpuks saadi siis kohalik miilits kätte, kes alguses oli nõus kohale tulema 5000 rubla eest. Selleks hetkeks olin ka suht vihale aetud, kuid kartsin riskida oma karjäärigaJ venemaal ja lasin asjadel kulgeda omasoodu. Lõpuks suudeti veterinaar kätte saada, kes lubas aegsasti kohale jõuda. Vahepeal meenus veel üks seik, et üritati miilitsat sinna parki kohale juhendada, kuid keegi ei osanud. Lihtsalt hämmastamav kui rumal kohalik rahvas on, ma ei tea kuidas miilits üldse siin siis logistiliselt hakkama saab. Eks ta oli rohkem selle taga kinni, et kedagi lihtsalt ei huvitanud. Teema lõpetuseks veel ks tore tähelepanek, et mainisime ka kohalikule turvamehele seda teemat, kes polnud sellest jällegi midagi kuulnud. Seeord inimene ei valetanud sest tal puudusid üldse sidevahendid. Tahaks selle turvasüsteemi leiutajat eriliselt tänada, tunnen end väga turvatuna.

Peale seda intsidenti viidi meid umbes 2 tunniks randa. Teel randa tuli läbi põigata juba tuttavast vinoteegist, etteruttavalt olgu öeldud, et nii talitati ka tagasiteel bussi. Osad meist kasutasid võimalust vees hullata, mina ja Sergei võtsime niisama õhuvanni. Rannas möödus aeg kiiresti ja juba tormasimegi bussile. Kohalejõudes selgus, et teiseid tuimalt hilinevad, tekitas mitte eriti head tunnet.

Aga koju tagasi me jõudsime, õhtusöögi saime ja oli käes spordi ja lugemise aeg. Teise toa elanikud (te vist ei teagi veel, et korteris nr 49 elavad Rainer, Karl ja Tauri ning nr 50 Pärt ja Sergei) vaatasid vist ka mingit filmi. Mina tegin õhtul oma jooksmise trenni. Teised sel ajal timmisid lätlaste ja leedukatega pühapäevaseks võistlustepäevaks meeskondi kokku.

Magamaminekuaeg, head ööd

Pärt