Neljakümne üheksas päev!

Äratus, söök, riided selga ja arsti kabineti poole sammuma. Eile õhtul avastatud küünarnuki vigastus oli ööga mõnevõrra tõsisemaks muutunud ja meediku praktikandid olid soojalt soovitanud mul hommikul ilmtingimata enne tööle minekut seda kellegile näidata. Nagu ikka tavaks on saanud, siis kõik inimesed hilinevad pidevalt nii ka arst, kes pidi jõudma kell seitse tuli nüüd kümme minutit enne kaheksat. Positiivne on, aga see, et teised kiviladujad lahkusid tavalisel kellaajal 7.10 ja mina sain jällegist vaba päeva. Reeded olekski, kui puhkuseks loodud. Igatahes arst isegi ei vaevunud seda vaatama ning ütles, et pool üheksa väljub buss haiglasse, et ma pean samuti minema. Läksin, siis täpselt poole üheksas kohale ja ennnäe imet mitte kedagi seal enam polnud. Valvur tuli minu poole ning hakkas rääkima, et lähed ka arsti juurde ja selgus, et teised haiged olid lahkunud ühe minuti eest ja et ma võin minna tagasi magama. Nii ma siis ka tegin.

Ärgates, käisin lõunal ning alustasin Saveljevi füüsika õpiku puurimisega. Juturaamatutele ka väike vaheldus. Peale seda otsustasin natuke meelt lahutada ja mängisin arvutiga, mida pole juba väga ammu tehtud. Jalutasin ka poodi, et siinseid krõpse osta, kuid kahjuks ei olnud sobiva maitsega ning ostsin hoopis kohupiimarulli. Olesklesin veel mõnda aega ning saabusid ka teised. Kuulsin, et nende tööpäev oli alanud väga uniselt, sest võrke polnud ja enne lõunat nad neid ei näinud. Midagi nad siiski ka pealelõunal tegid.

Ja nüüd õhtu juurde, kus meie tänaseks plaaniks oli minna linna, kahjuks küll ilma Karlita, kuna tema arvates pole linnas piisavalt chill. Sõime õhtusöögi ära ning kasisime ennast. Hakkasime natuke enne üheksat marssima Most Magniti juurde(üle silla külake), et seal marsaga kuurort linna sõita. Meie imeks oli linnast sinnamaani ummik. Ootasime seal pea tunni, et saaks marsa peale ja siirduda linna poole. Kohale jõudes istusime natuke bussikas ja manustasime snäkke ja vägijooki.

Lõpuks otsustasime, et nüüd peame kuhugi siirduma. Lõpuks leidsime selleks kohaks ühe baari. Võtsime sealgi väiksed joogid ja proovisime Venemaa küüslauguleibu ja assortii liha toodetest. Nägime ka baarikakluse Vene moodi ära. Isikuteks, kes omavahel tuli üles kiskusid olid väga üles pumbatud kehadega mehed. Natuke võimlemist ja maadlemist oli esialgu, kuid siis hakkasid rusikad ka lendama, laudade pealt lendas maha taldrikuid ning klaase, kilde kui palju. Lõpuks lahutati mehed, kuid ühel mehel oli siiski vaja veel ülbitseda ning sinna olid saabunud ka turvamehed. Ambaal tahtis kätega turvamehele asjad selgeks teha, kuid turvamees ei lasknud ennast sellest häirida ja tabas vägivaldset isiukut vasaku käe haagiga näkku ning too vajus koheslt kokku ja lõpetas laua all. Keerutasime natuke ka Vene hittide saatel tantsu, kuid juba oli kell 2 saanud ja baar suleti. Mainiks veel ära, et suurimad hitid, mida baarides kuulda võib on tsornõie glasa ja sochi sochi.

Nüüd pidime leidma uue koha. Kohtasime Venelasi, kes ka meiega kohe sõbralikult suhtlema hakkasid ja nad rääkisid paar nalja Eesti kohta ning kuidagi juhtus nii, et ma ütlesin õigel ajal midagi ning ta ütles, et ma arvasin ära, ei tea mis see täpselt oli, kuid naljaga pooleks ütlesin, et nüüd 500 rubla.

Minu suureks rõõmuks ta ka selle pükstetaskust võttis ja ulatas mulle, üritasime seda küll tagasi anda, kuid see osutus lootusetuks. Kulutasime selle ühiselt siis vägijoogi peale. Tänaval pikalt jaurates otsustasime ka klubi üle vaadata, klubi ees olid turvamehed kurjad ning nende meelest me ei sobinud sinna, ühe variandi nad siiski jätsid meile, et peaksime maksma neljapeale 2000 rubla, mis on ilmselgelt ülehinnatud. Nagu ka eelmine nädal nii ka nüüd kukkus klubi missioon läbi. Üks nädalavahetus on veel jäänud, üritame siiski ka sellega ühelepoole saada. Järgmisena kohtasime meie laagris viibivaid Jekateringburgi ehk Uurali üksust. Nendega koos suundusime eelneval nädalal käidud kaile, kus üritasime välku näha ja seda ka pildile saada, kuid see osutus liiga keerulieks ülesandeks. Lõpuks jõudsime järeldusele, et peame koju siirduma, et ka mõnda unetundi nautida. Võtsimegi takso ja jõudsime kenasti laagrisse. Kohe me muidugi magama ei läinud, sest tuju oli ikka veel mega ja trall võis ju natukene jätkuda. Lõpuks jõudsime ka oma pehmesse ja mugavasse voodisse jalgu puhkama heita. Loodetavasti järgmine kord liitub meiega ka Karl ja pidu saab jätkuda täies koosseisus.

Tauri