Oli päev missugune. Ei saanud toastki lahkuda, hommikul vara hakkas vihma sadama justkui oavarrest. Kallas mõnuga kuni varase pärastlõunani.
Igaljuhul hommik algas minujaoks vara. Ärkasin juba pool kuus selle peale kui uksetaga hakkas kobistamine ning saabusid peolised. Komberdasid tuppa ja riietusid lahti. Seejärel läksid õue ja jutustasid edasi. Mina ikka huviga kuulasin, et kuna ometi tuleb keegi ja manitseb neid, kuid seda ei juhtunud. Mõned otsustasid hommikusöögi ära oodata ning niimoodi nad jaurasidki tunnikese õues tehes nalja ja nautides hommikupäikest. Kõhud täis söödud tekkis vaikus ning sai edasi magada.
Sellele vaatamata ärkasin ma vaid tunnikese hiljem juba kell 8, et minna omakorda sööma. Minul uni täis ja hommik värske ja kraps. Kõht täis, olin tõeliselt pettunud ilmas. Kordagi varem pole nii jubedalt siin vihma sadanud. Vihmasadu algas kuskil kuuest ja kestis kaheni päeval umbes. Koguaeg voolas vett ikka mehiselt. Lootsin täna palju päikest võtta ja rannamõnusid nautida , kuid kus sa sellega. Sellele vastukaaluks istusin terve hommiku arvutis võimalikult vaikselt, vältimaks teiste segamist. Vaatasin filme, surfasin netis ja mängisin mänge. Väsitas juba suht ära ning oligi lõunaaeg. Proovisin seda ka teistega jagada, kuid selle peale arvati, et teen nalja, et juba söögiaeg. Seega nad põõnasid edasi, vaid Sergei võttis vedu. Kuid oh ime! Juba pärast esimest lõunasöögi tundi tegid värsked peolised silmad lahti, võtsid kargu alla ja ruttasid sööma. Kõhud täis keerati uuesti tuttu. Mis seal ikka teha, vihma ju sajab. Mõtisklesin kui väga oleks ikka vaja midagi teha ka.
Kui kellaaeg tiksus neli, leidsin kambajõmmid Raineri ja Sergei näol ning suundusime linna! Käisime meenete jahil. Tegime eeltööd ja mõningast kaupa ka juba ostsime ära, kuna leidsime, et ega meil vabu päevi eriti leidugi suveniiride ostlemiseks. Seejärel läksime mere äärde ning oh milline õnnistus! Lained! Ja veel millised – tohutud! Seega ujuma me läksime. Lained peksid meid kõiki igatpidi ja olime sellisest vägevusest suure positiivse laengu saand. Sergeil kann marraskil, Raineril reis ja minul eriti miskit. Seega ood minule. Jagasime üksteisega oma vaimustust ja liikusime tagasi laagrisse. Saime viimastena süüa, meie järel pandi uks kinni. Kõhud täis, jagasime oma muljeid ka teistega ning käisime pesemas. Nüüd juba ongi hiline õhtutund käes ning päev ei tundugi täitsa käest lastud olevat. Vaatamata nurjunud ilmale saime mingil määral oma eesmärgid täidetud ja ootame pikisilmi juba järgnevaid päevi.
Tänasest kõik. Veidi mõtteteri, mis tänasega on juurde tulnud. Poisid olevat eile rääkinud pikemalt linnas Uurali poistega juttu ja nende vestlustest minu järeldusi. Eelnevatel aastatel olevat siin tööl käimine olnud tõeliselt tasustatud. Samad noored kes praegu saavad umb 15 000 rubla palka said eelmine aasta 70 000 rubla palka. Väga paljud laagris on väga pettunud. Ähvardatakse mitte tööle ilmumisega jne. Kuid miskit pole teha, vastaspoole ähvardused on hirmsamad ning tuleb trotslikult jätakata tööd. On jäänd mulje, et eelnevatel aastatel on saadud sama raha eest palju rohkem palka. See aasta, need kes on teinud kõvasti tööd ja ületunde lootuses saada korraliku raha, saavad korralikult vastu pükse. Kott on korralikult pähe tõmmatud, alguses räägiti ületundide tasuvusest jne, kuid hiljutisel ümarlaual räägiti hoopis teist juttu. Marti kiituseks peab ütlema, kuuldes teiste tööliste jutte, et tema ei müünud meile muinasjuttu. Tema selgitas meile asju nii nagu need praegu on, raha pärast siia ei tulnud meist keegi. Vastupidiselt armeenlastele, kes on samuti pettunud, neile oli lubatud umb 70 000 rubla suurust palka ja nad pidid ise endal transpordi kinni maksma, mis Sergei jutu järgi oli 800 dollarit. Nad isegi ei teeni seda praeguse palga juures tagasi mitte. Väga kurb igaljuhul.
Kui meie siiani arvasime, et siin see alkokeeld on rohkem formaalsus ja jure, siis täna sain teada vastupidist. Uurali poisid rääkisid, kuidas kaks nende kamraadi saadeti laagri alguses koju kuna nende toast leiti pudel viina. Selle tulemusena, palka ei saadud ja tagasisõidu pidid omast taskust kinni maksma.
Lõppjäreldusena nendest juttudest, mis täna kuulsin, arvan et kuskil on raha otsa saanud, ning targemad mehed on otsustanud kulusid kärpida just nende tuhande noore nöörimisel, kes on heas usus siia tööle sõitnud. Eks näis, kuidas selline raske pettus, vähemalt praeguse seisuga, järgmise aasta töölisi mõjutab. Kõigega seoses on vaid minu lootus, et raha vähemalt kätte saaks. Midagi paremat loota ei oskagi.
Kõigile ilusat pühapäeva ning kuna täna kuuldavasti peetakse minu vanaisa sünnipäeva, siis head tähistamist pidulistele!
Karl
Igaljuhul hommik algas minujaoks vara. Ärkasin juba pool kuus selle peale kui uksetaga hakkas kobistamine ning saabusid peolised. Komberdasid tuppa ja riietusid lahti. Seejärel läksid õue ja jutustasid edasi. Mina ikka huviga kuulasin, et kuna ometi tuleb keegi ja manitseb neid, kuid seda ei juhtunud. Mõned otsustasid hommikusöögi ära oodata ning niimoodi nad jaurasidki tunnikese õues tehes nalja ja nautides hommikupäikest. Kõhud täis söödud tekkis vaikus ning sai edasi magada.
Sellele vaatamata ärkasin ma vaid tunnikese hiljem juba kell 8, et minna omakorda sööma. Minul uni täis ja hommik värske ja kraps. Kõht täis, olin tõeliselt pettunud ilmas. Kordagi varem pole nii jubedalt siin vihma sadanud. Vihmasadu algas kuskil kuuest ja kestis kaheni päeval umbes. Koguaeg voolas vett ikka mehiselt. Lootsin täna palju päikest võtta ja rannamõnusid nautida , kuid kus sa sellega. Sellele vastukaaluks istusin terve hommiku arvutis võimalikult vaikselt, vältimaks teiste segamist. Vaatasin filme, surfasin netis ja mängisin mänge. Väsitas juba suht ära ning oligi lõunaaeg. Proovisin seda ka teistega jagada, kuid selle peale arvati, et teen nalja, et juba söögiaeg. Seega nad põõnasid edasi, vaid Sergei võttis vedu. Kuid oh ime! Juba pärast esimest lõunasöögi tundi tegid värsked peolised silmad lahti, võtsid kargu alla ja ruttasid sööma. Kõhud täis keerati uuesti tuttu. Mis seal ikka teha, vihma ju sajab. Mõtisklesin kui väga oleks ikka vaja midagi teha ka.
Kui kellaaeg tiksus neli, leidsin kambajõmmid Raineri ja Sergei näol ning suundusime linna! Käisime meenete jahil. Tegime eeltööd ja mõningast kaupa ka juba ostsime ära, kuna leidsime, et ega meil vabu päevi eriti leidugi suveniiride ostlemiseks. Seejärel läksime mere äärde ning oh milline õnnistus! Lained! Ja veel millised – tohutud! Seega ujuma me läksime. Lained peksid meid kõiki igatpidi ja olime sellisest vägevusest suure positiivse laengu saand. Sergeil kann marraskil, Raineril reis ja minul eriti miskit. Seega ood minule. Jagasime üksteisega oma vaimustust ja liikusime tagasi laagrisse. Saime viimastena süüa, meie järel pandi uks kinni. Kõhud täis, jagasime oma muljeid ka teistega ning käisime pesemas. Nüüd juba ongi hiline õhtutund käes ning päev ei tundugi täitsa käest lastud olevat. Vaatamata nurjunud ilmale saime mingil määral oma eesmärgid täidetud ja ootame pikisilmi juba järgnevaid päevi.
Tänasest kõik. Veidi mõtteteri, mis tänasega on juurde tulnud. Poisid olevat eile rääkinud pikemalt linnas Uurali poistega juttu ja nende vestlustest minu järeldusi. Eelnevatel aastatel olevat siin tööl käimine olnud tõeliselt tasustatud. Samad noored kes praegu saavad umb 15 000 rubla palka said eelmine aasta 70 000 rubla palka. Väga paljud laagris on väga pettunud. Ähvardatakse mitte tööle ilmumisega jne. Kuid miskit pole teha, vastaspoole ähvardused on hirmsamad ning tuleb trotslikult jätakata tööd. On jäänd mulje, et eelnevatel aastatel on saadud sama raha eest palju rohkem palka. See aasta, need kes on teinud kõvasti tööd ja ületunde lootuses saada korraliku raha, saavad korralikult vastu pükse. Kott on korralikult pähe tõmmatud, alguses räägiti ületundide tasuvusest jne, kuid hiljutisel ümarlaual räägiti hoopis teist juttu. Marti kiituseks peab ütlema, kuuldes teiste tööliste jutte, et tema ei müünud meile muinasjuttu. Tema selgitas meile asju nii nagu need praegu on, raha pärast siia ei tulnud meist keegi. Vastupidiselt armeenlastele, kes on samuti pettunud, neile oli lubatud umb 70 000 rubla suurust palka ja nad pidid ise endal transpordi kinni maksma, mis Sergei jutu järgi oli 800 dollarit. Nad isegi ei teeni seda praeguse palga juures tagasi mitte. Väga kurb igaljuhul.
Kui meie siiani arvasime, et siin see alkokeeld on rohkem formaalsus ja jure, siis täna sain teada vastupidist. Uurali poisid rääkisid, kuidas kaks nende kamraadi saadeti laagri alguses koju kuna nende toast leiti pudel viina. Selle tulemusena, palka ei saadud ja tagasisõidu pidid omast taskust kinni maksma.
Lõppjäreldusena nendest juttudest, mis täna kuulsin, arvan et kuskil on raha otsa saanud, ning targemad mehed on otsustanud kulusid kärpida just nende tuhande noore nöörimisel, kes on heas usus siia tööle sõitnud. Eks näis, kuidas selline raske pettus, vähemalt praeguse seisuga, järgmise aasta töölisi mõjutab. Kõigega seoses on vaid minu lootus, et raha vähemalt kätte saaks. Midagi paremat loota ei oskagi.
Kõigile ilusat pühapäeva ning kuna täna kuuldavasti peetakse minu vanaisa sünnipäeva, siis head tähistamist pidulistele!
Karl
No comments:
Post a Comment