Viiekümne kuues päev!

Viisteist sekundit kuulsust ehk laagri lõpetamine

Ei tea, kas see oli raha-ootusest, lõppkontserti ärevusest või lihtsalt harjumusest, aga igatahes mina lõin silmad 6:35 lahti, hoolimata sellest, et tööle minema ei pidanud ja kuskile kiiret polnud. Sain siiski Une-Matil sabast kinni ja suutsin veel tunnikese puhata. Ärkasin selle peale, et Karl end sööma sättis ja ronisin ka voodist välja. Varsti selgus aga, et enne poolt üheksat sööma ei saa, sest meid ootas ees laagri lõpetamine ja lõunasöök oli asendatud hilise hommikusöögiga. Karl tuli seda meile ütlema, endal saiake käes ja naeratus näol, sest ta oli kuidagi end ikkagi sööma sahkerdanud. Tauri läks sama üritama, sest tema pidi kahkeksast minema Venemaa Raudtee tähtsate ninadega kohtuma. Kuidagi sai temagi kõhu täis ja minema, meie jäime sööki ja samas ka eile saamata jäänud osa palgast ootama.

Söök tuli enne kui palk. Enne palka tuli ka uudis, et ummikute kartuses oli meie väljasõit laargi lõpuaktusele varasemaks lükatud. Tekkis lausa kartus, et peame raha õhtuni ootama, kuid õnneks jõudis meie tööandja esindaja täpselt enne bussi väljasõitu ja nii saime kukrud punni.

Saatan tõestas ennast taaskord ja jõudsime poolteist tundi enne kontserti algust sihtpunkti ehk Sotši jahisadama juurde. Otsustasime päikese käes praadimise asemel (jah, siin on endiselt soe ja mõnus) veidi varjus jalga puhata ja külma õllega end turgutada. Meiega liitus ka Tauri, kes oli julgelt tähtsatele onudele-tädidele oma muljeid jaganud. Loodetavasti ei ole viimased Jakunini avaldused sellega seotud.

Kella kaheks läksime kontsertsaali Festivalnõje, mis kujutas endast uhket ja avarat merele avatud seinaga ja puidust istmetega ehitist. Meie istekohad osutusid väga headeks ja seega asusime rõõmsalt etenduse algust ootama. Etendus kujutas endast suures osas kõigi brigaadide tänamist ja tublimate tunnustamist. Ka mulle avanes võimalus laval käia, sest korraldajad olid korvpalli võitmise eest igale Baltimaale diplomi valmis teinud. Meeldiv pugemine.

Peale autasude kättesaamist algas show-osa, mis kujutas endast kuue mehe ja ühe veetleva naise humoorikaid sketše malevast ja Venemaa elust-olust. Täitsa mõnus vaatamine, kuigi osa asju jäi keele- ja kultuuribarjääri taha. Ses suhtes oleks tants või laul kindlasti parem olnud, aga keegi otseselt ei nurisenud.

Kontsertsaalist viis buss meid tagasi laagri poole, kuid mina ja Tauri ühes pundi leedukate ja lätlastega otsustasime Adleri keskuses maha hüpata. Kui teised läksid turule suveniire hankima, siis meie otsustasime hüpermarketist õhtuks kraami varuda. Kassajärjekorras nägime paari leedukat, kes teadsid rääkida, et varsti saab peterburglaste bussiga koju. Ronisime siis meiegi peale, kuid enne minekut tuli ennast veel korra välja ajada, et buss käima lükata. See käis ruttu ja varsti olime laagris. Kell oli selleks ajaks juba õhtusöögiks sobivaid numbreid näitama hakanud ja seega käisime kiirelt vatsakesi täitmas, et siis oma laagrituttavatele meeneid jagama minna. Päevasel kontsertil oli Marti meie suveniirivarusid korralikult täiendanud, nii et käisime kotikesega ringi nagu päkapikud. Esimene ring oli heade laste osas küll üsna nigel – enamus oli vist veel linnas. Me ei lasknud end sellest liialt heidutada ja suunasime tähelepanu kaasbaltlastele, kellega sai kõigepealt särke ja muud pudi-padi vahetatud ja siis ühise peolaua taga istutud. Vahepeal naasesid laagrisse ka teised elanikud, mis tähendas võimalust oma meenetekollektsiooni rikastada. Tegime kõigiga veel mitme fotoalbumi jagu pilte, et siis edasi jaurata.

Kesköö saabus üsna ruttu ja kõik peale seda juhtunu võiks olla juba järgmise päeva jutt, aga kuna laupäev tõotas mitmeid seiklusi, siis mainin ära, et öö viis meid laagri erinevatesse nurkadesse, vestlema ja muljetama ja Vana Tallinnat mekkima nii vanade sõprade kui ka uute tuttavatega ning voodisse jõudis enamus meist alles hommikuvalguses. Tore laagri lõpetamine oli.

Rainer