Viiekümne viies päev!

No hommik polnud taas päris my cup of tea. Ega vist meist kellegil polnud, välja arvatud Sergeil, kes läks eile õigel ajal magama. Toast väljudes valdas mind masendus kuna me olime ilma hoopis halvaks joonud. Midagi oli ilmselgelt öösel valesti tehtud sest vihma kallas nagu oavarrest. Hommikusöök veeres suus ringi nagu saepuru. Õnneks sai voodisse tagasi minek üle elatud ning oli plaanis edasi magada. Sellega ei andnud venitada ja juba ma magasingi õndsat und. Kell 10 silmad avades mõtlesin rõõmsalt, et tund aega tagasi pidanuksime me tööriided üle andma. Mind valdasid suht ükskõiksed tunded selles osas, et me sisse magasime. Kuid polnud hullu, meie vaimne liider Ivan tuli karjudes juba meie juurde, et nüüd saab riided ära anda. Mis seal ikka, riided näppu ja jooksime läbi vihma meile kalliks saanud disainriideid loovutama. Läks ladusalt. Sergeil oli müs kadunud ja Tauri helde inimesena loovutas oma nokamütsi talle.

Novot, saabuski juba lõunasöögiaeg. Oh elukest kus meil tõmmati sellega päev käima. Kuigi Rainer ja Karl said juba söögi kätte siis võtsid söögitädid ette minu ja hakkasid hädaldama,et neid polevat teavitatud, et me lõunat nüüd siin sööme. Kiiresti tehti telefonikõne ja saime ikkagi söögi lõpuks kätte. Mul hakkab tekkima tunne, et ma olen liiga hästi neile seal köögis meelde jäänud kuna see pole esimene kord kui just mulle mingit süvateemat ajama hakatakse.Tauri pakkus välja variandi, et minuga on lihtne rääkida kuna ma kohalikku keelt ei valda ja vastan igale asjale vaid – da=jah. Laekus info, et nüüd just täna tahetakse meist filmistaarid teha ja buss stardib üllatus-üllatus suht kohe. Nii nagu me ikka oleme kõrgemate jõudude poolt lükata-tõmmata olnud, tehakse seda päris lõpuni välja. Mõtlesime, et no okei aga tahtsin enne pesemas ära käia. Selgus, et peame meile antud vene raudtee logoga puhtad särgidki selga panema. Tundus olema viisakas film. Asjalood aga tegid 180 kraadise pöörde ja taheti meid hoopis tööd rügamas näha. Selleks pidime oma tööriided tagasi võtma. See ajas ikka maruvihaseks,mõtlesime üritust boikoteerida aga Ivanile tehti ülevalt poolt telefonikõne ja olime sunnitud viisakuse säilimiseks riided võtma ja bussi peale minema. Aega ju polnud ja pidime teel olles riided vahetama. Jõudsime ühele suvalisele objektile, kus meid ees ootasid juba teised näitlejad. Tundus, et castingu peale aega ei raisata ja saab kohe rambivalgusse. Pidime filmis etendama massistseeni tellingute kokkupanekust. Keegi staaritsema ei hakanud ja saadi hakkama ühe duubliga. Peale seda kohe bussi tagasi ja koju. Peaks veel mainima, et algselt võõra bussiga starditud vahetati see meie oma vastu poolel teel välja. Meie bussijuht – Saatan – on ikka nii armsaks saanud. Kes teab, ehk oli see meie viimane sõit temaga. Võtab lausa härdaks. Teen väikse pausi.

Nii, tagasi. Sisetunne ütles, et peaks ülejäänud päeva ära kasutama tehes viimaseid shopinguüritusi. Karl ja Sergei tõttasid kohe suure poe suunas meelepäraseid söögi/joogiasju tooma. Mina ja Rainer läksime poode kammima. Oli lausa hurmav jalutuskäik. Tegime oma trajektoori meelega mööda väiksemaid tänavaid, et näha veel nägemata kohaliku elu näiteid. Silm puhkas, oli täitsa kuurortlinna meenutav vaatepilt. Astusime mõnele poole sissegi, et ka interjööri kaeda.

Peagi saabus aeg kodutee jalge alla võtta, et õhtusöögist mitte ilma jääda. Söök maitses väga hästi. Õnneks saime jälle borši nii, nagu ka lõuna ajal. Keefir oli täna kohe eriti hea. Suure õndsusena saabus teave, et meie palk on kohale jõudnud. Passid näppu ja järsi seisma. Kuid nagu ikka siinne asi käib, ka seekord jäi asi lünklikuks. Ilmnes, et täna antakse jällegi vaid osa rahast ning viimase osa saame homme. Positiivse uudisena saime teada, et meile anti ikkagi boonust, millega tagati üldsumma märkimisväärne suurenemine.

Tasapisi hakkavad mõtted rändama kodumaale sealse argielu suunas. Pole ka ime, ainult kolm ööd veel siin laagris ja olemegi läinud. Kuidagi minoorseks on kogu laagri õhkkond läinud. Trenni ei tehta enam ammu, vaid vähesed tugevamad on alles jäänud. Ka meie Rainer on nende seas, au talle.

Hilisõhtul veetsime aega veel filmide seltsis ja tasapisi muutis unemati meie silmalaud aina raskemaks ja raskemaks kuni tuli talle alla vanduda.

Pärt