Viiekümnes päev!

Oli päev missugune. Ei saanud toastki lahkuda, hommikul vara hakkas vihma sadama justkui oavarrest. Kallas mõnuga kuni varase pärastlõunani.

Igaljuhul hommik algas minujaoks vara. Ärkasin juba pool kuus selle peale kui uksetaga hakkas kobistamine ning saabusid peolised. Komberdasid tuppa ja riietusid lahti. Seejärel läksid õue ja jutustasid edasi. Mina ikka huviga kuulasin, et kuna ometi tuleb keegi ja manitseb neid, kuid seda ei juhtunud. Mõned otsustasid hommikusöögi ära oodata ning niimoodi nad jaurasidki tunnikese õues tehes nalja ja nautides hommikupäikest. Kõhud täis söödud tekkis vaikus ning sai edasi magada.

Sellele vaatamata ärkasin ma vaid tunnikese hiljem juba kell 8, et minna omakorda sööma. Minul uni täis ja hommik värske ja kraps. Kõht täis, olin tõeliselt pettunud ilmas. Kordagi varem pole nii jubedalt siin vihma sadanud. Vihmasadu algas kuskil kuuest ja kestis kaheni päeval umbes. Koguaeg voolas vett ikka mehiselt. Lootsin täna palju päikest võtta ja rannamõnusid nautida , kuid kus sa sellega. Sellele vastukaaluks istusin terve hommiku arvutis võimalikult vaikselt, vältimaks teiste segamist. Vaatasin filme, surfasin netis ja mängisin mänge. Väsitas juba suht ära ning oligi lõunaaeg. Proovisin seda ka teistega jagada, kuid selle peale arvati, et teen nalja, et juba söögiaeg. Seega nad põõnasid edasi, vaid Sergei võttis vedu. Kuid oh ime! Juba pärast esimest lõunasöögi tundi tegid värsked peolised silmad lahti, võtsid kargu alla ja ruttasid sööma. Kõhud täis keerati uuesti tuttu. Mis seal ikka teha, vihma ju sajab. Mõtisklesin kui väga oleks ikka vaja midagi teha ka.

Kui kellaaeg tiksus neli, leidsin kambajõmmid Raineri ja Sergei näol ning suundusime linna! Käisime meenete jahil. Tegime eeltööd ja mõningast kaupa ka juba ostsime ära, kuna leidsime, et ega meil vabu päevi eriti leidugi suveniiride ostlemiseks. Seejärel läksime mere äärde ning oh milline õnnistus! Lained! Ja veel millised – tohutud! Seega ujuma me läksime. Lained peksid meid kõiki igatpidi ja olime sellisest vägevusest suure positiivse laengu saand. Sergeil kann marraskil, Raineril reis ja minul eriti miskit. Seega ood minule. Jagasime üksteisega oma vaimustust ja liikusime tagasi laagrisse. Saime viimastena süüa, meie järel pandi uks kinni. Kõhud täis, jagasime oma muljeid ka teistega ning käisime pesemas. Nüüd juba ongi hiline õhtutund käes ning päev ei tundugi täitsa käest lastud olevat. Vaatamata nurjunud ilmale saime mingil määral oma eesmärgid täidetud ja ootame pikisilmi juba järgnevaid päevi.

Tänasest kõik. Veidi mõtteteri, mis tänasega on juurde tulnud. Poisid olevat eile rääkinud pikemalt linnas Uurali poistega juttu ja nende vestlustest minu järeldusi. Eelnevatel aastatel olevat siin tööl käimine olnud tõeliselt tasustatud. Samad noored kes praegu saavad umb 15 000 rubla palka said eelmine aasta 70 000 rubla palka. Väga paljud laagris on väga pettunud. Ähvardatakse mitte tööle ilmumisega jne. Kuid miskit pole teha, vastaspoole ähvardused on hirmsamad ning tuleb trotslikult jätakata tööd. On jäänd mulje, et eelnevatel aastatel on saadud sama raha eest palju rohkem palka. See aasta, need kes on teinud kõvasti tööd ja ületunde lootuses saada korraliku raha, saavad korralikult vastu pükse. Kott on korralikult pähe tõmmatud, alguses räägiti ületundide tasuvusest jne, kuid hiljutisel ümarlaual räägiti hoopis teist juttu. Marti kiituseks peab ütlema, kuuldes teiste tööliste jutte, et tema ei müünud meile muinasjuttu. Tema selgitas meile asju nii nagu need praegu on, raha pärast siia ei tulnud meist keegi. Vastupidiselt armeenlastele, kes on samuti pettunud, neile oli lubatud umb 70 000 rubla suurust palka ja nad pidid ise endal transpordi kinni maksma, mis Sergei jutu järgi oli 800 dollarit. Nad isegi ei teeni seda praeguse palga juures tagasi mitte. Väga kurb igaljuhul.

Kui meie siiani arvasime, et siin see alkokeeld on rohkem formaalsus ja jure, siis täna sain teada vastupidist. Uurali poisid rääkisid, kuidas kaks nende kamraadi saadeti laagri alguses koju kuna nende toast leiti pudel viina. Selle tulemusena, palka ei saadud ja tagasisõidu pidid omast taskust kinni maksma.

Lõppjäreldusena nendest juttudest, mis täna kuulsin, arvan et kuskil on raha otsa saanud, ning targemad mehed on otsustanud kulusid kärpida just nende tuhande noore nöörimisel, kes on heas usus siia tööle sõitnud. Eks näis, kuidas selline raske pettus, vähemalt praeguse seisuga, järgmise aasta töölisi mõjutab. Kõigega seoses on vaid minu lootus, et raha vähemalt kätte saaks. Midagi paremat loota ei oskagi.

Kõigile ilusat pühapäeva ning kuna täna kuuldavasti peetakse minu vanaisa sünnipäeva, siis head tähistamist pidulistele!

Karl

Neljakümne üheksas päev!

Äratus, söök, riided selga ja arsti kabineti poole sammuma. Eile õhtul avastatud küünarnuki vigastus oli ööga mõnevõrra tõsisemaks muutunud ja meediku praktikandid olid soojalt soovitanud mul hommikul ilmtingimata enne tööle minekut seda kellegile näidata. Nagu ikka tavaks on saanud, siis kõik inimesed hilinevad pidevalt nii ka arst, kes pidi jõudma kell seitse tuli nüüd kümme minutit enne kaheksat. Positiivne on, aga see, et teised kiviladujad lahkusid tavalisel kellaajal 7.10 ja mina sain jällegist vaba päeva. Reeded olekski, kui puhkuseks loodud. Igatahes arst isegi ei vaevunud seda vaatama ning ütles, et pool üheksa väljub buss haiglasse, et ma pean samuti minema. Läksin, siis täpselt poole üheksas kohale ja ennnäe imet mitte kedagi seal enam polnud. Valvur tuli minu poole ning hakkas rääkima, et lähed ka arsti juurde ja selgus, et teised haiged olid lahkunud ühe minuti eest ja et ma võin minna tagasi magama. Nii ma siis ka tegin.

Ärgates, käisin lõunal ning alustasin Saveljevi füüsika õpiku puurimisega. Juturaamatutele ka väike vaheldus. Peale seda otsustasin natuke meelt lahutada ja mängisin arvutiga, mida pole juba väga ammu tehtud. Jalutasin ka poodi, et siinseid krõpse osta, kuid kahjuks ei olnud sobiva maitsega ning ostsin hoopis kohupiimarulli. Olesklesin veel mõnda aega ning saabusid ka teised. Kuulsin, et nende tööpäev oli alanud väga uniselt, sest võrke polnud ja enne lõunat nad neid ei näinud. Midagi nad siiski ka pealelõunal tegid.

Ja nüüd õhtu juurde, kus meie tänaseks plaaniks oli minna linna, kahjuks küll ilma Karlita, kuna tema arvates pole linnas piisavalt chill. Sõime õhtusöögi ära ning kasisime ennast. Hakkasime natuke enne üheksat marssima Most Magniti juurde(üle silla külake), et seal marsaga kuurort linna sõita. Meie imeks oli linnast sinnamaani ummik. Ootasime seal pea tunni, et saaks marsa peale ja siirduda linna poole. Kohale jõudes istusime natuke bussikas ja manustasime snäkke ja vägijooki.

Lõpuks otsustasime, et nüüd peame kuhugi siirduma. Lõpuks leidsime selleks kohaks ühe baari. Võtsime sealgi väiksed joogid ja proovisime Venemaa küüslauguleibu ja assortii liha toodetest. Nägime ka baarikakluse Vene moodi ära. Isikuteks, kes omavahel tuli üles kiskusid olid väga üles pumbatud kehadega mehed. Natuke võimlemist ja maadlemist oli esialgu, kuid siis hakkasid rusikad ka lendama, laudade pealt lendas maha taldrikuid ning klaase, kilde kui palju. Lõpuks lahutati mehed, kuid ühel mehel oli siiski vaja veel ülbitseda ning sinna olid saabunud ka turvamehed. Ambaal tahtis kätega turvamehele asjad selgeks teha, kuid turvamees ei lasknud ennast sellest häirida ja tabas vägivaldset isiukut vasaku käe haagiga näkku ning too vajus koheslt kokku ja lõpetas laua all. Keerutasime natuke ka Vene hittide saatel tantsu, kuid juba oli kell 2 saanud ja baar suleti. Mainiks veel ära, et suurimad hitid, mida baarides kuulda võib on tsornõie glasa ja sochi sochi.

Nüüd pidime leidma uue koha. Kohtasime Venelasi, kes ka meiega kohe sõbralikult suhtlema hakkasid ja nad rääkisid paar nalja Eesti kohta ning kuidagi juhtus nii, et ma ütlesin õigel ajal midagi ning ta ütles, et ma arvasin ära, ei tea mis see täpselt oli, kuid naljaga pooleks ütlesin, et nüüd 500 rubla.

Minu suureks rõõmuks ta ka selle pükstetaskust võttis ja ulatas mulle, üritasime seda küll tagasi anda, kuid see osutus lootusetuks. Kulutasime selle ühiselt siis vägijoogi peale. Tänaval pikalt jaurates otsustasime ka klubi üle vaadata, klubi ees olid turvamehed kurjad ning nende meelest me ei sobinud sinna, ühe variandi nad siiski jätsid meile, et peaksime maksma neljapeale 2000 rubla, mis on ilmselgelt ülehinnatud. Nagu ka eelmine nädal nii ka nüüd kukkus klubi missioon läbi. Üks nädalavahetus on veel jäänud, üritame siiski ka sellega ühelepoole saada. Järgmisena kohtasime meie laagris viibivaid Jekateringburgi ehk Uurali üksust. Nendega koos suundusime eelneval nädalal käidud kaile, kus üritasime välku näha ja seda ka pildile saada, kuid see osutus liiga keerulieks ülesandeks. Lõpuks jõudsime järeldusele, et peame koju siirduma, et ka mõnda unetundi nautida. Võtsimegi takso ja jõudsime kenasti laagrisse. Kohe me muidugi magama ei läinud, sest tuju oli ikka veel mega ja trall võis ju natukene jätkuda. Lõpuks jõudsime ka oma pehmesse ja mugavasse voodisse jalgu puhkama heita. Loodetavasti järgmine kord liitub meiega ka Karl ja pidu saab jätkuda täies koosseisus.

Tauri

Neljakümne kaheksas päev!

Õlised kintsud ehk kuidas Karl puhkepäeva võttis.

Meie väike seiklus suurel Venemaal tüürib armutult lõpu poole. Töötada on jäänud veel täpselt nädal, sest järgmisel reedel on juba laagri lõpetamine. Nagu ka eelnevatest postitustest ilmneb, siis meie mõtted liiguvad üha tihemini ka kodumaa suunal, olgu need siis igatsevad või suuri plaane sisaldavad. Varsti näeme, teeme, räägime, seniks aga ülevaade päevast.

Hommik oli tavaline, keegi kuskile ei kiirustanud, kõik läks oma rada pidi. Ainuksena meie seast otsustas Karl täna rajalt maha keerata ja puhkepäeva võtta. Töö „intensiivsusele ja organiseeritusele“ mõeldes ei saa seda talle pahaks panna, oleme kõik siin sääraseid mõtteid mõlgutanud. Täpsemaid detaile kõigi tema tegemiste kohta uurige asjaosaliselt, niipalju oskan öelda, et pool päeva veetis ta laagris puhates ja pilte üles laadides, et siis peale lõunat randa oma päevitust täiendama minna. Ma ei ütle seda naljaga, sest poiss ostis endale päevitusõli ja lamas päikse all päris pikalt. Tundub, et oli kasu ka, seega peab vist isegi antud protseduuri läbima. Või ei olegi nii, et suve lõpus võidab see, kes on kõige pruunim?

Meie tööpäevast midagi huvitavat kirjutada pole, tegime umbes samapalju või isegi veidi vähem kui eelmisel päeval, sest lisaks traadikriisile on meid vaevama hakanud ka võrkude defitsiit. Börsilangus on oma varju vist isegi siia heitnud...

Ka õhtu oleks üsna üksluine ja igav olnud kui Tauri seda oma pesupesemisega värvikamaks poleks muutnud. Nimelt küsis ta administraatorilt kausi ja kukkus siis oma poriseid ürpe nühkima nagu Lenini ordeniga pärjatud saunanaine kolhoosi traktoristide selgi. Nagu Karli, saatis ka tema ettevõtmist edu ja peale mõndakümmet minutit solistamist kuulutas pesumees oma asjad rõõmsal ilmel puhtaks.

Mina olin vahepeal juba tukkuma jäänud, sest ei tahtnud üksi sporti tegema minna ja otsustasin Tauri ära oodata. Lisaks Taurile ajasid ka Sergei ja Pärt end toast välja, et veidi lihast vormida. Väga hulluks andmiseks siiski ei läinud, sest Tauri avastas varsti, et ta küünarnukk on veidi valulik ja paistes ning hea mõte oleks arsti otsima minna. Tegin üksi veel paar seeriat ja ajasin Olegiga, kes on pärit Novosibirskist, veidi juttu.

Õhtu lõpetasime Tauri ja Pärdiga sihvkade, kurkide ja kesvamärjukesega.

Rainer

Neljakümne seitsmes päev!

Eelviimase töönädala selgroog käes, hakkame siis seda hoogsalt murdma siinsele kohases tempos.  Olen märganud,et viimasel ajal ma enam tööle sõites bussis ei teegi und vaid vaatan aknast juba nukral pilgul välja. Pole enam kaua aega jäänud kui ei näegi enam neid imeilusaid mägesid hommikuses pilvedemassiivis. Pealegi hommikud on siin lihtsalt ilusad.

Tööpäev kulges juba tavapäraseks kujunenud passiivses kuid pidevas tempos, vähemalt meie jaoks. Me pole nii ära kukkunud nagu paljud teised baltlased, kes ei suvatse üldse enam kohal käiagi. Suht ebamoraalne aga mis teha. Õnneks on peale meie veel paar-kolm kindlat leedukat, kes meiega koos on jätkuvalt töölainel.  Täna sai Tauri omale tööst vaba päeva kuna toimus järjekordne mingine koosolek, vedas tal. Tema puudumisel otsustas baltlaste vaimne liider Ivan Julm mind kiusama hakata igasuguste jooksvate tööotsadega. Tundsin ennast viivuks nii olulise lülina tööülesannete täitmisel, aga see oli ajutine.  Peagi leidsin ennast taas „rannapromenaadil“  päikest võtmas. Tasapisi hakkasime ka oma põhitööga pihta ja lõunaks saime juba pooled oma korvidest täidetud, lihtsalt võimas tempo.  Peale lõunat tekkis mul lambist energiapuhang ja tahtsin kohe edasi tööd teha. Vaikselt tõmbasin teised ka käima ning panime kiviliini tööle. Leedukate fantaasialennu tõttu proovisime taas mingit kiirusrekordit ja andsime täiega kuuma. Seekord sai seda tehtud isegi ämbritega.  Peab ütlema, et oli päris lõbus energiaraiskamise voor.  Sai vahetatud leedukatega õhtusi plaane ja selgus, et meie mõtted liikusid sama radu pidi.  

Õhtusöök. Peale seda tulid leedukad lausa meile ukse taha, et semud, stardime peatselt meie kodupubisse „Mihhailovitši.“  Ega’s midagi, tuligi sammud sinnapoole seada. Mulle oli see uudne kogemus, kuna ma vist ainukesena polnud seal varem käinud. Päris vinge atmosfäär valitses siseruumis, mille tingis ruumi täitev remonditavaar.  Võtsime esimese raundi kurgukangeid ja istusime õue. Peab ütlema,et väga õdus atmosfäär valitses seal palmide all. Kohal olime meie ja leedukad, oli mõnus sumin. Tehti veel teinegi raund jookidega. Seekord liialdama ei hakatud ja sätiti juba mõistlikul ajal laagrisse tagasi. Tauri leidis omale kiivri ja vedas selle koju kaasa nagu väike laps veab kassipoegi.  Kodus ootas meid Tauri linnast toodud arbuus. Ei hakanud selle lahendamisega viivitama ja tegime kohe püha õhtusöömaaja otse meie uste juures õues. Karl lõikas arbuusi nagu pereisa leiba ja meie silmad särasid ootusest hambad sinna sisse lüüa. Arbuus kadus nagu hundikurku ja teised sättisid end magama. Kuidagi läks nii, et mina ja Tauri jäime õue õhtut pikendama sihvkade ja viimase õllega.

Lõpuks pidime meiegi alla vanduma unele ning tõmbasime joone alla melukale õhtule. Oli lahe, soovitan teistelegi – tulge külastage kohalikke illegaalseid pubisid. 

Pärt

Neljakümne kuues päev!

Päeva numbrid hakkavad juba hirmuäratavalt suureks muutuma. Hirmuäratav. Päeva plaan on alati ühesugune. Äratus, hommikusöök, niisama kohmitsemine ja tore sõit tööle. Tempo töö juures on jäänud tagasihoidlikult sarnaseks.Ei ole vahet kui väga me lebotame või askeldame, meist ei sõltu midagi. Kõik mida me teeme on sõltub ainult sellest, kuidas on traadi olemasolu. Nüüdsest on traat jumala õnnistus, kui seda on siis töötame, kui mitte siis lebotame. Leidsin täna ülimalt mõnusa kohakese tööl kus lamada. Hea jahe ja varjuline. Olen uskumatult rahul selle leiuga.

Mida tasub mainida on tõsiasi, et vaatamata meie jubedalt viilimisele ja aegaajastele etendustele on meie päevane ruumala maht säilinud täielikult samana. Usun, et täna oli esimene päev, kui kõigile noormeestel meie esindusest oli kõht korras! Kas pole mitte suurepärane uudis teile kõigile kui te hommikul ärkate ja loete  seda. Raamatute lugemine edeneb jõudsalt, internetti naudime täiel hingel ja kui mahti,teeme ka sporti ja unistame viimastest päevadest. Sellega seoses – tänasest on täpselt kaks nädalat kuni meie saabumiseni Tallinnasse ja seega koju!

Mida oma saavutustest võin veel mainida, siis täna käisin jälle jooksmas ning jällegi kord jõudsin veel kaugemale kui varem. Ainult viimane nukk jäi veel võtta ja siis olekski juba eesmärk täidetud. Eesmärgiks on siis joosta ilma kordagi peatumata mäe tippu, kuhu esimesel nädalal jalutades oli keel vestil. Seega füüsis ikkagi areneb vaatamat meie lebotamisele.

Igaljuhul plaanime juba lõpu jaoks üritusi ja tegutsemis plaani. Seega jääge ootele ja varsti saate jällegi midagi tõsiselt uut ja põnevat teada meie huvitavate tööpäevade kohta.

Karl


Lisan ka pilte esmaspäevasest tööpäevast:

Hommikul kell 7 oodates bussi!

Väike kraav mis jääb teele objektile minnes

Asine hetk

Raskes tööhoos, kirjeldamaks meie raskusi

Võrku müüri ladumas, kõike keerulisem osa tööst

Pole midagi kostagi

Teiselpool jõge, meie objektist, raudteejaam mis on ehituses ja kus lõunatamas käime

Lõunasöögi koht

Mugavaim ja jahedaim koht kus leiba luusse lasta tööjuures

Kepimees, Eestis igaüht sellele tööle ei lasta

Tööpäeva lõpp, kõik tavaar on vaja tagasi baasi tassida

Neljakümne viies päev!

Raske öö üle elatud, tuli vastu hommik. Eilne päev oli füüsiliselt ära kurnanud, erinevalt Raineri rajast, pidi minu tiim rändama orjenteerumise kaugeimasse sektorisse, see asus teisel pool adlerit ja kuna meile anti ranna pilt batuudiga ja keegi polnud seda batuuti varem näinud, siis kihutasime mööda rannaäärt, et mitte sellest mööda tormata. Vene poisid olid äksi täis ja pidime muidugi ka võidu peale minema, kuid kahjuks Raineri tiim jah oli kõigist üle. Huvitav on märkida, et peale võitjate siin kedagi ei tunnustata. Eilse päeva veetsin ma minimaalselt eestlaste seltsis, seiklesin oma tiimi kaaslastega, nad olid pärit Moskvast ja Uuralist. Kuulsin kõigist huvitavatest seikadest, kuidas tegelikult Venemaal elu käib. Siinne riik põhineb väidetavalt korruptsioonil. Politsei on kõige paremini ära elatatud kodanik siinses ühiskonnas. Siin on võimalik osta endale vabadust, juhilube ja isegi ülikooli diplomit. Trahvide asemel võid maksta altkäemaksuja nimi jääb puhtaks. Käisime ka rannas ja sõin tšeburekki – peaaegu nagu Eestis, lõpuks sain Venemaal auto peale hääletatud ja meid visati lausa laagri ukse ette – ei mingit jalavaeva. Hääletamiskogemus midagi erilist polnud, kamp ehitustöölisi võtsid mind, Kirilli ja ühe tüübi veel peale, väsimuse ja vaikuse toonil suikusime ja oligi aeg väljuda.

Kuid nüüd tänase juurde, taaskord tööle. Töö möödus uimaselt, eriti tööd ei tehtud. Kätte jõudis lõunasöök. Söök polnud midagi sellist, mida oleks tahtnud meelsasti süüa. Siinkohal oligi minul murdepunkt siinse söögi osas, võib-olla on asi selles teises sööklas, mis üldiselt mulle väga ei meeldi. Võib-olla liigses üksluisuses. Kuid sellest hetkest sündis plaan täna poodi minna ja osta juurikaid ja muud sellist, mida pole eriti saanud. Tööpäev jõudis lõpule ning söögid söödud seadsimegi sammud üle silla poe poole. Mina ostsin endale paki viilutatud juustu, marineeritud kurki, ning lemmikrooga – krõpsu. Lisaks otsustasin, et ostan gaseeritud vett, mis on väga soolane ja mineraalidest pungil, mingi ravivesi vist, mulle maitseb ning ka hind on vee kohta siin üllatavalt odav 13 rubla. Teised ostsid samuti head ja paremat, sinna kuulusid näiteks porgandid, küpsised ja šokolaadid. Käisin läbi ka apteegist, et muretseda endale söevarusid kahtlaste kõhumurede tarvis.

Tagasi jõudes lükkasime käima oma järgneva luulevooru ning tegime Raineriga spartal mõned liigutused, kiire pesu ning manustasin ostetud kraami...mmm, see oli hea. Lisaks suutsin Karli haistmismeelt ärritada, olin pistnud Pärdi porgandite vahele ühe küüslaugu küüne poes ning otsustasin, et söön selle enne magama jäämist ära. Hea tervis nõuab ju ohvreid. J

Tauri

Neljakümne neljas päev!

S dnjom zeleznodaroznikom ehk kuidas minust Nexuse liige sai

Tänane hommik oli palju erksam, säravam ja varasem kui eilne. Mitte liiga varajane siiski, sest kasutasime võimalust ja lükkasime äratuskella tunni võrra edasi. Hommikusöök oli maitsev ja tõmbas päeva hästi käima. Ja käia oli meil täna vaja, sest ees ootas orienteerumismäng linnas ehk kohalikus slängis „kvest“

Kuigi me kõik olime orienteerumisse registreeritud, siis reaalselt bussi peale ja mängu algusesse jõudsime ainult mina ja Tauri. Teised jäid erinevatel põhjustel laagrisse Une-Matiga sõbrustama (erinevate põhjuste all mõtlen eelkõige seda, et meid löödi lahku ja moodustati segavõistkonnad). Kui mina olin juba eile õhtul osade oma tiimikaaslastega tutvunud, siis Tauri otsis endale sobiva pundi alles stardipaigas.

Esimeseks ülesandeks oli oma võistkonnale nime mõtlemine. Peale mõningaid pakkumisi hüüi välja Nexus ja see sai üsna positiivse vastukaja. Ma hoidsin targu suu kinni, et meil enam kauem ei läheks ja mõtlesin ise samal ajal austusega Merka, Heleni ja Janne peale ja sellest kuidas ma nüüd vabalt kell kolm silla peal inimesi oodata võin, sest ma olen ka Nexuse liige!

Kui kõigil nimed olemas olid, anti kätte esimene võistlusülesanne. Terve orienteerumine põhines linna eri paigus tehtud fotodel, mille järgi tuli õigesse kohta minna, seal korraldajad üles otsida, nende antud ülesanne täita, et siis osa lõpukoha koordinaatidest ja järgmise koha pilt saada. Seda, kui tõsiselt osad võistkonnad asja võtavad, oli stardis kohe näha. Oma punkti mindi otsima sprinterlikke kiirusi näidates. Ei saa salata, et ka minu võistkond oli kõrgelt motiveeritud ja sportlik ning meile ei piisanud isegi bussi liikumiskiirusest siinsetel tänavatel – ühes ummikus otsustasime ühissõidukist väljuda, et joostes edasi liikuda ja niimoodi aega võita. Punktide leidmine meile väga palju probleeme ei tekitanud, enamuses kohtades olime varem käinud või siis saime kohalikelt abistavaid vihjeid. Ülesanded sisaldasid kohalike inimeste rindade signeerimist, nendega erinevates formatsioonides pildistamist, vee tassimist, tõlkimist inglise keelest (üllatavalt raske ülesanne vene tudengitele, mul oli puuduliku vene keele tõttu raske aidata ka), täpse summa eest shoppamist ja muud. Tauri käest kuulsin, et tema pidi kuskilt suure batuudi pealt vette hüppama, kätekõverdusi tegegema jne.

Paar tundi ja mitukümmend kilomeetrit (millest paljud joostes) hiljem oli meil kõik koordinaadid olemas ja võisime lõpp-punkti otsima asuda. Koordinaatide aadressiks muundamine võttis veid aega, kuid varsti oli meil siht olemas ja panime täiega ajama. Alguses muiduigi küll valele poole, kuid taipasime seda peagi ja mõne minuti pärast seisime higistena peakorraldaja ees, kes meile hea uudise teatas – olime esimesed! Auhinaks saime kohapeal ühe pitsa ja valiku veepargi külastuse ja kalapüügi vahel. Valisime kalapüügi Mustal merel, sest see tundus unikaalsem. Millal me reaalselt sinna lähme on seni lahtine, kuid hoidke blogil silma peal ja saate teada!

Peale võistlust läksin osade tiimikaaslastega randa, harjutasin veidi vene keelt ja võtsin päikest. Mõne aja pärast tuli Sergei koos leedukatega, nad olid samuti otsustanud laargis passimise asemel rannamõnusid nautida ning ma ühinesin nendga. Rannas oli ka Karl ja nagu hiljem selgus, siis ka Tauri, aga teda me ei näinud. Vesi oli mõnusalt soe ja päike praadis parajalt, nii et peesitasime kella viieni välja. Siis tuli laagrisse sõita, et osa saada raudteelaste päevale pühendatud talendishow’st.

Talendishow osutus 37. päeval olnud etteastete finaalvooruks, seega paljusid olime juba näinud. Hunnik kitarri saatel tehtud lugusid elust ja tööst siin laagris, mõned tantsunumbrid, näitemängud, tulekeradega zongleerimine, beatbox, räpp, veel laulmist ja veel kitarri. Ilm oli endiselt ilus ja atmosfäär hea, seega kurta ei saa, ainult õhtusöök lükkus natuke edasi. Lõpetuseks saime veel tänukirjad osalemise eest, nii armas J

Õhtu midagi rohkemat ei pakkunud. Ma tegin veel veidi sporti, Tauri kulutas kõvasti WC ust, Karl, Sergei ja Pärt lugesid ja vaatasid filme. Ja ongi ainult kaks nädalat veel jäänud...

Rainer