Kaheksas päev!

Päeva sõna „rõnok“-turg

Hommik nagu ikka algas söömise ja kasimisega. Tundub, et vähemalt ajutiselt on spordilaine meist kaarega mööda loksunud, sest isegi Rainer jättis juba teist päeva hommikuse spordi vahele, rääkimata teistest.See kolimine on meid tõesti liiga mugavaks teinud, näeb ju aknast söögijärjekorda ning ega naljalt keegi enam sinna seisma minema väga ei kipu. Lisaks hommikusöögile saime ka lõunasöögi pakituna mercedes bens’i kilekotti. Ees oli ootamas lubatud rannas vedelemise päev.

Enne bussiminekut peeti maha suht pikk loeng linnas käitumise teemal, sihtgrupiks eelkõige aserbaidžaanid vms, kuna nendele vabade käte andmine tähendab kaost, nagu loomaaed. Igatahes viidi meid linna ja rannast umbes poole tunni jalutuskäigu kaugusele, taaskord tuleb vist tänada vene loogikat.J Randa jõudes valgusid seltskonnad suht laiali või vähemalt mulle tundus nii, igatahes meie irdusime täielikult otsides kaugemalt kohta kus pikali visata.

Ujumas käisid Karl ja Rainer.

Lõpuks me loobusime üldse sellest ja jalutasime hoopis tagasisuunas linna poole. Mainimata jäi, et ilm oli kõike muud kui rannailmaks kohane. Jõudsime Marti hotelli ette ja ajasime ta ka õue. Patseerimisme turu suunas ja teepeale jäi üks meeldiv veinibaar, kuhu tuli sisse põigata. Dringid sees ja vähemalt mulle tundus, et minu päev oli käima tõmmatudJ Turul proovisime kõike söödavat kuid ei ostnud midagi. Hakkasime hoopis otsima mõnd meeldivat kohta, kus saaks end maha istutada. Seks ajaks oli juba vihma tibutama hakanud ja sadu aina tihenes. Lõpuks leidsime sobiva koha ning paduvihmas tuli teha ka lõpuspurdi moodi liigutusi, et kuivaks jääda. Sinna me jäimegi ning lasime kesvamärjukesel ja muul kõrvasel hea maitsta. Vahepeal helistati meile, et kas soovime tänu halvale ilmale varem koju naasta – kindlasti mitte oli ühene vastus. Tiksusime randa tagadsi ja tegime väiksed soojad eined ning ootasime vihma vähenemist, kuid seda ei juhtunud. Marti läks käterätikuvarjus hotelli ja meie sihiks oli jõuda tagasi veinibaari, ring sai täisJ Seal tegime mitmed ringid veini ja jaurasime müüjaga. Olemine oli väga meeleolukas tingituna vägijoogist ja läbivettinud olekust.

Lõpuks andis vihmgi veidike järgi ja läksime turule arbuusi ja virsikuid ostma. Sai ostetud lõpetuseks mitmepeale ka suur õllemürsk ing jalutasime kokkulepitud bussile mineku kohta. Otsustasime kaubanduskeskuse ette chillima jääda (loe- aega parajaks tegema jääda). Meenus ka, et pidime Taurile apteegist ravimeid ostma. Järjekorras seistes hakkas meie selja taga olev kohalik vindine mees mind nähes küsima, et kas olen sportlane vms. Valetasime talle, et olen kuulitõukaja ja ta kohe sulas või ma ei tea mis tal hakkas aga oli vaja mind kohe embama hakata. Piirdusin vaid kahe korraga, siis üritasin vaikselt eemalduda. Ravimid käes liikusime bussi ja saime ludinal koju tagasi.

Ees ootas paaritunnine chill-häng enne kui süüa sai. Mul oli veits paha olla ja tegin hilise lõunauinaku.Teised tagusid kaarte ja panused olid kõrged, nimelt mängiti kätekõverduste peale. Neid kogunes kõigile õhtuks kuskil saja ringis. Mina lugesin õhtul oma da vinci koodi ja läksin magama.

Pärt

Seitsmes päev

Päeva sõna „pereselitsja“ – kolima

Nagu ühes laialt levinud teoses mainitakse, saab kuue päevaga kõik tehtud ja seitsmendal võib puhata. Ei pidanud töötama ka meie. Kes eilset sissekannet lugenud on, teab ilmselt juba meie päevaplaani, aga alustan siiski algusest ja räägin kõik ära nagu see minu silme läbi paistis.

Ärkasin esimesena, veidi enne kuut ja läksin hommikuvõimlemist tegema. Tauri on endiselt haige ja seetõttu ei liitnud, ka teised otsustasid une kasuks. Kui oma jooksuringidelt ja lõuatõmmetelt naasesin, märkasin, et söökla ukse taha on juba arvestatav järkord tekkinud, kuigi see veel lahtigi polnud. Endiselt korralagedus! Saime siiski kuidagi söödud ja asusime lubatud ekskursiooni ootama. Enamus meist jõudis väikse uinakugi teha, enne kui teada saime, et tegelikult algab väljasõit alles kell 2 ehk pealelõunasööki.

Seega oli meil taaskord küllaldaselt vaba aega. Tauri otsustas seda sisustada magamisega, mina ja Karl jätkasime oma pooleliolevate raamatute lugemist ja Pärt ja Sergei läksid lauatennist mängima (avastasime alles eile hilisõhtul, et siin selline võimalus on). Kuna ilm oli ilus ja liigutada oli vaja, siis peagi otsustasin ping-pongijatega ühineda. Sealne järjekord oli juba paisunud ja nii läksime õue sulgpalli toksima.

Olime just lõpetanud ja tagasi lauatennise ruumis kui kuulsin elevust tekitavat uudist – me kolime! Siiski mitte kuskile kaugele vaid sama maja teisele küljele, kus meie kasutusse jääb kaks tuba senise 1,25 asemel. Rohkem ruumi ja loodetavasti ka tugevam põrand (vt 3. päev). Ka vaade on siin ilusam ja söökla uks lähemal, kappides riiulid ja voodid mugavamad, seega igati positiivne.

Enne

Nüüd

Peale täitvat-toitvat lõunasööki panime end valmisekskursiooniks. Ringles kuulujutt pikkade pükste vajadusest, kuid otsustasime seda eirata, sest päikeoli ilma ikka korralikult kuumaks kütnud. Kütet üritas lisada ka üks „paren“, kes kaaslaste õhutusel tantsu vihtuma hakkas. Väike instruktaaz ja sõit linna võis alata. Õnneks ummikuid polnud ja jõudsime üsna ruttu kohale.

Esimeseks peatuseks oli Sotši spordikuulsuste muuseum. Eelmisel aastal avatud ruumid olid avarad ja mitte liiga paljude eksponaatidega. Sisu oli hoolikalt valitud ja põnev, eriti 2014 OM puudutav osa, kuna kohalikest sportlasest eestlastele vast tuntuim on Jevgeni Kafelnikov.

Edasi liikusime Sotši ajaloomuuseumisse, mis etterutates öelduna mulle väga meeldis. Alustasime tuuri kosmose toast, kus oli nii pilte Gagarinist ja teistest kosmonautidest kui ka väidetavalt autentne maandumiskapsel. Lisaks skafandrid ja tuubides kosmosetoit, mida minuteada valmistati ka Põltsamaa tehastes.

Edasi viis giid meid läbi geoloogia- ja geograafiastendide Musta mere elanikke kujutava väljapaneku juurde. Saime teada, et vees elutseb mitmeid eksootilisi ja ka mürgiseid kalu, limuseid jms. Võimsamad vee-elanikud on mõõkkalad, kes oma kuni 4m pikkuse juures suudavad ujuda kuni 120 km tunnis ja väiksed (kuni 2m) haid, kes õnneks küll inimestele ohtu ei pidavat kujutama. Mereelanike juurest liikusime taimede ja siis lindude-loomade juurde. Uhked mägiveiste ja karude topised olid vägagi tõetruud.

Loomade juurest liikusime inimeste ajaloo juurde. Alustades kiviaja koobastest ja lõpetades Nõukogude-aegsete sanatooriumitega, põnevaid jutte, detaile ja leide jätkus igasse ajastusse. Giid rääkis küll kiirsti, nii et kõigest aru ei saanud, kuid tunnen, et vaikselt hakkan juba vene keel e soonele saama. Sotši ajaloos on tähtis koht ka eestlastel, kes tsaariajal siia tulid ja kõrvti teiste rahvustega piirkonda üles ehitada aitasid.

Tuuri lõpp läks kiireks kuna armeenlased ja kasahhid ei olnud väga püsivad ja lasid muuseumist üsna kiirelt jalga. Läksime meiegi siis busside suunas. Jalutades üritasin hoomata ümbritsevat õhkkonda ja olustikku. Pean mainima, et kuigi kesklinnas on asi parem, siis ei ole ma veel täielikult harjunud siinse lopsaka ja tiheda taimestikuga. Tihtipeale tundub nagu oleks linn unarusse jäetud, kuid eks tegelikult aitavad kõrged puud ja laiad lehed kaitsta palava päikse ja tihedate vihmasadude eest. Eriti äärelinna väikeste majade puhul näib, nagu neelaks loodus nad kohe endasse. Kesklinnas on majad suuremad ja uhkemad ja neid tuleb pidevalt juurde. Ka on tänavapilt euroopa- või ameerikalikum. Kui mujal on autod peamiselt vanemat sorti ja Venemaa päritolu, siis linna keskel oli näha tumendatud klaaside ja suurte kroomvelgedega „sakslasi“ ja „itaallasi“, sekka mõni kohalik tuunitud pill.

Oligi aeg tagasi laargisse suunduda. Saime natuke maitsta kohalikke ummikuid, millest Marti meile rääkinud on ning veidi piiluda bussiaknast rannapromenaadi, millele meil ehk homme ka asja on. Peale õhtusööki tahtsin katsetada võrk- ja jalgpalli, mille Marti meile täna tõi, kuid keegi ei võtnud väga vedu. Lõpuks tuli minuga kaasa Sergei ja suundusime palliplatside poole. Selgus, et igal pool olid käimas tihedad võistlused ja ilma oma meeskonnata oli raske platsile pääseda. Tuleb kas rohkem kohalikega sõbruneda või siis oma tiim välja panna. Katsun lähipäevil teha mõlemat. Täna toksisme natuke kahekesi palli, vaatasime teisi ja tulime siis tulema. Kuuldavasti käis ka Pärt jooksmas, et siis paremini unne suikuda.

Head ööd, päeva või hommikut teilegi!

Rainer

Kuues Päev

Päevasõna oli täna ,,isbolzovat’’ – ära kasutama.

Päeva pidepundiks oli meile täna laagri avamine. Hommikune varajane ärkamine, tagas meile ilma järjekordadetta hambapesu ja einestamise. Täpselt kell 7 toodi meile meie töövorm, mille erkoranže pükse nõuti meil kanda. Putru meile täna ei antud, laagri juhataja tuli meie juurde ja ütles, et see on selleks, et me avamise vastu peaksime ilma viperusteta. Oskasime vaid järeldada, et pudru sees on miskit ohtliku.

Nagu ette nähtud, kogunesime poole üheksast bussi juurde ning veidi enne üheksat hakkasime liikuma. Siinsed vahemaad tunduvad kõik kui ühe koha peal tiirutamised, vahemaad on väikesed, kuid võtavad hirm kaua aega. Avamine oli meeleolukas, suuremad vene rühmad Rostovist ja Piiterist tegid palju kisa. Kõned tundusid olevat kaasahaaravad, kuid enamus jäi mõistetamatuks. Päike õnneks ja paistnud ega ka vihma sadanud, seega perfektne ilm sellise tubase ja umbse ürituse tarvis. Tauri sai käia laval ja öelda eesti keeles midagi toredat, ta valis sõnapaariks, mida jagada: ,,Kõik läheb hästi!’’ Ta kordas seda korduvalt, ning see lõppes märkusega justkui oleks meie keel täiesti mõistetamatu- lõpuks ometi said nad aru, mida ma tihti tunnen! Kõned peetud, info saadud saime alustada tagasiteed laagrisse. Sõit läks hämmastavalt ruttu, kõik magasid tagapingis üksteise najal. Vähemalt oli mugav.

(Veel pilte Marti fotokast leiad siit)

Ning kätte oli jõudnud lõuna aeg! Järjekord oli tappev, suutsin oma söögikaardi tuppa jätta ning pidin hülgama oma saavutatud koha. Kuid ei ole hullu, pärast sai vahele trügitud. Siis otsustasime, et pole ammu kaarte mänginud. Mõeldud, tehtud. Sai korralik blogi versioon koostatud veebi väljaande jaoks ning sellega oli ka tänuväärselt palju tegemist. Korrastasime pilte, liigendasime tekste ning tegime sobiva veebikujunduse ka. Kahjuks sai täna minu ja Raineril põhimõtteliselt kõik Spartacuse osad vaadatud. Ehk homsest tuleb veel tõsisemalt lugema hakata.

Homme algab venelastel töölaager pihta! Meil pole aga töölube ja seega viiakse meid ekskursioonile. Homme tutvume erinevate olümpia objektidega, tõenäoliselt nendega millega tegeleb RZD. Laupäeval viiakse meid mere äärde. Pühapäeval saame lõpuks ometi puhata, muidu me väsiksime liigsest tegevusest ära ning esmaspäeval pidavat olema rohkem turismi ekskursioon. Meie all ma mõtlen Balti riike. Teistel peaks vist töölubadega korras olema. Esmaspäeval saame samuti teada oma HIV testide ja narkolooga testide tulemused. Pöidlad pihku!

Viimasena tahaks veel mainida, et inimesed laagris ei tunnista söökla graafikut. Homsest viidi meie hommikune eine veel varasemaks- pool 7! Igaljuhul sisukas päev, nüüd ees veel hambapesu ja mõned leheküljed Šveiki.

Karl

Viies Päev

Päeva märksõna ,,sprits“- süstal

Hommikul oli siis lubatud varajane äratus, mille Rainer ja Tauri spordiga veel varasemaks muutsid. Kiire pesu ja valmissättimine ning tuli minna sööklast tooma kaasapakitud toitu, kuna päev linnas tõotas tulla pikk. Nagu nimigi vihjab, oli vaja külastada arstitädisid, et anda igasugu proove oma kehavedelikest. Märkimist väärib kohe alguses see, et eestlased jalutasid bussi viimastena.

Pikk sõit esimesse kohta kestis pea tund aega.Alguses vihaseks ajanud varajasele äratusele leidsime ise põhjenduseks ummikute vältimise. Kohale jõudes sättisime kohe end reipalt passimise lainele, selgus, et olime kohale jõudnud nii vara, et polikliinik polnud veel avatudki. (Muide Sergeid häirisid pidevalt edasi-tagasi saalivad ülekaalulised mutikesed)

Maja ise oli soliidselt vana ja räämas. Mainimata ei saa ka jätta asjaolu, et see asus kuskil nurga taga ning puudusid sel majal ka vastavad sildid – kahtlane. Saime sisse, ning ükshaaval sätiti end vereproovi andma. Sinnamaani oli tuju kõigil veel laes. Muide selle bussitäie rahva moodustasid just baltimaad, ehk 20 inimest. Niisiis olime vereproovide järjekorras, kus kutsuti kabinetti nimekirja alusel, eestlased kõige viimastena. Minu korra saabudes imestasin süstalde üüratust jämedusest olenemata, et süst oli valutum, kui eestis, Karlil oli selle kohta muidugi oma arvamus. Igatahes kulus esimeses kohas juba circa 2 tundi.

Järgmisse pit-stopi saime jalutades. Maja oli uuemat karva ning meenutas rohkem polikliinikut, õudsaks tegid selle vaid seintel rippunud õpetuspildid tuumaõnnetuse järgseks evakueerimiseks. Seal tehti meie kopsudest röntgnpildid, võite juba aimata, kes viimastena letti võeti. Ukse vahelt silmasin,et leedukad olid protseduuride toas palja ülakehaga.hiljem meilt seda ei nõutud, mingi järjekordne eestlaste prestiiži värk vms.Igathes röntgenpilt läbi riiete, midagi uut mu silmadele. Kuigi seal läks päris kiiresti, tundus lätlaste ja leedukate tuju olevat langenud. Viimasesse protseduuride kohta viidi meid juba bussiga. Seal murti lätlaste/leeduaate vastupanu jäädavalt – kokku umbes 3 tundi uriinijärtsis, muidugi eestlased viimastena. Asja iroonia tundus olevat meie silme läbi selles, et ainukestel kellel oli põies prooviks materjali, olidki just järjekorra lõpus.

Polnud viga, vähemalt ilm oli esimest päeva suvine, lausa kõrvetav. Silmailu pakkusid lisaks muudele naistele meile kaasa antud grupijuht, keda sai ikka pikalt salaja silmanurgast piilutud. No mis te arvate kui kell sinnamaani jõudis, et päike ilma kuumaks küttis, siis pidi ülekumenemise vältimiseks end riietest vähendama hakata, ka see ilus grupijuht...:) OK aitab platoonilisest armuvalust. Ühesõnaga sitaks pikaks venis kogu see reis kliinikumidesse.

Tagasitulles tundus, et paljud magasid bussis, nii ka mina. Õnneks ärkveloleku ajal nägin ka silmailu mida pakkus kohalik ehituskultuur ja loodus.

Poolel teel võeti ka Marti peale, tundus, et ta tuli laagrisse tasuta lõunat noolimaJ Laagris selgus, et lõunat me ei saagi, veits nõme aga polnud viga. Tegime taas mida oskasime kõige paremini - lõime aega surnuks juba tuttavate tegevustega nagu kaardimäng, spartacuse vaatamine ja niisama chillimine. Muudatuse tõi ka Marti poolt soetatud ineterneti ligipääs.Eks homme arutame kuhu meie pompöösset kirjateost üles riputada. Vahepeal loksutati meid mitu korda ka tööriiete järgi, kuid lõpuks me neid ei saanudki. Lubati homme hommikul esimese asjana asi jutti ajada kuna tahetakse, et me neid laagri pidulikul avamisel kannaksime. Meile anti avamiseks ka nokamütsid ja särgid aga ignoreerime neid ja kanname eesti raudtee omasid – (boi)kott pähe korraldajatele. Laagri elule andis kindlasti tulevikuks vürtsi grupi vastassugupoole sisseseadmine laagrisse. Igatahes oli järjekordne küll natuke erinev aga aga siiski rutiinne päev laagris.

PS. Tauri oli suht nõme ja vajus haigusedroogide mõjul peale õhtusööki magama ja Rainer otsustas iseendaks jääda.

Pärt

Neljas Päev

Päevasõna „ rõstsoi“-sörkima

Tänane päev algas, nagu lubatud sai, hommikuse jooksu ja lõuatõmbamisega. Meie tuba ärkas küll Tauri koputamise peale, kuna minu äratuskell oli endiselt eesti ajas ja Sergei oma tegi nii vaikset häält, et sellest keegi välja ei teinud, kuid kõigest hoolimata olime kui üks mees umbes 6.20 maja ees ja valmis jookma. Õhk oli värske ja veidi jahe ning pühkis une kiirelt silmist. Kui olime jõudnud lõuatõmbamiskohani, pidime tõdema, et on veelgi agaraid sporditegijaid – kolm kasahhi pumpasid usinalt muskleid. Tegime enne jõuharjutusi veel mõned jooksuringid. Pärdil hakkas jalg valutama ning ta meiega koos biitsepsit-triisepsit treenima ei tulnud. Lõppu veel paar venitust ja siis pessu.

Sööma jõudsime erksate ja rahulolevatena. Puder, sardell makaronidega, salaamilõigud ja kuklike – piisaval, et kõht punni ajada. Peale sööki jätkasime eilset meelelahutust ehk arvutist Spartacuse seriaali vaatamist. Naljakas hetk oli kui Pärt ja Tauri peale kaht osa magama tahtsid minna ja kella küsisid ning imestusega pidid nentima, et see alles üheksa hommikul on. Lõunasöögini midagi tarka peale seriaali vaatamsie ei teinudki.

Peale lõunasööki läksime väikse elevusega väravavalvuri juurde ja Sergei esitas endakirjutatud tõendi, mille põhjal meid siis välja lasti. Õnnestus! Vabade meestena kõndisime poekese poole, mida saabudes olime näinud. Pärt märkas vastusõitnud autos Martit, kuid see meie plaane ei muutnud. Poest ostsime küll ainult 10 rublase tualettpaberi, kuid hea on teada, mis võimalused siin lähedal on. Tegime lõpuks tiiru ümber laagri ja avastasime selle käigus ka väljapääsu, mida Sergei ja Pärt hiljem oma poeskäiguks kasutasid. Enne laagrisse naasmist käisime tutvumas uhke jalakäiate sillaga üle raudtee, mille käigus Tauri korralikku mudamülkasse ronis ja umbes kaks kilo oma plätude külge jättis. Puhtaks saamisega oli tal ikka kõvasti tegu.

Tagasi laagris vestlesime veidi Martiga ja sain lõpuks e-maile vaadata ja saata. Peale Marti lahkumist jätkasime Tauri ja Karliga Spartacusele kaasa elamist ja Sergei ja Pärt läksid poodi, mis Sergei sõnul oli 15 minuti kaugusel. Poisid jõudsid tagasi pooleteise tunni pärast üleni märgadena, sest vahepeal oli vihma sadama hakanud, aga rõõmsatena ja suure kilekotitäie kaubaga, mida Sergei müüma plaanib hakata. Olgu siinkohal märgitud, et põhjust rõõmsad olla jätkus, sest Marti oli meile poodlejate äraolekul helistanud ja öelnud, et miilits pidas valgevenelased kinni ja tõi laagrisse tagasi.

Pealelõunaseks rutiinirikkujaks oli veel remondimees, kes meie põrandasse tekkinud auku parandama tuli. Peale pikka pusimist sai katkiläinud kipsplaat vineeriga vahetatud ja voodid tagasi paika. Veidi veel arvuti vaatamist ja siis oligi juba õhtusöök.

Peale õhtusööki mängisime kaarte, saime teada homsest varajasest ärkamisest ja asusime magamiseks valmistuma. Otsustasime Tauriga veel õhtul natuke lõuga tõmmata ja ringi vaadata ja seadsime sammud spordiplatsile. Ajasime muskli punni ja samas tutvusime kõrgõstani maadlejatega. Hiljem käisime oma maja ülakorrusel, kus elavad kasahhid ja armeenlased. Laulsime rõõmsas tujus tüüpidele Eesti hümni, mille peale otsisid nad kuskilt kitarri ja lõid oma laulud lahti. Sain ka esimese suveniiri - Kasahhi lipu. Kuulasime paari lugu ja tulime ära magama, meie vastleitud sõbrad jäid veel laulma ja hõiskama...

Rainer

Kolmas Päev

Päeva märksõna „patet „– higistama

Tänane hommik oli veidi erksam kui eilne, eks tajuti peatset muutust – nimelt hakkas otsa saama meie rongisõit. Aknast välja vaadates oli juba looduski erispärasem kui silm harjunud tajuma. Alustasin päeva lugemisega - Mihkel Raua uus raamat, mille Taurilt eile suurte ootustega laenasin. Ega ma kaua lugeda saanudki kui märkasin, et mu reisikaaslased on end täna varem üles ajanud. Tegin esmalt oma viimase bisnesklassi nuudlid ja hakkasin veidi kupeed korrastama.

Pärt.

Nonii mina jälle, ei teagi mis Pärdiga juhtus, kas ta enam ei viitsinud või siis Spartacuse seriaal ei võimaldanud tal enam kirjutada. Jutustan, siis ise, kuidas see imeline päevake möödunud on. Pärdi juttu ma ei korda, kuid ühe märkuse teeks, et mul on veel bisnesklassi nuudleid siin laagris söömiseks(võib-olla säilivad tagasisõidunigi). Tõesti ärgates avanes mõneti suur ärevus, et milline see loodus siin on ka. Tuleb tunnistada, et vaatepilt oli meeldiv, olenemata vihmast. Rongi liikumissuunast paremale jäi Must meri, mis oli vaid paari meetri kaugusel ning seal möllasid vägevad lained. Nägin esimesegi palmi mööda vuhisedes ära. Vasakut kätt jäi aga hoopis teistsugune vaade, aknast välja vaadates paistsid uhked künkad, mõnda võis pidada ka juba mäeks. Lopsakas loodus, rohelus ja muu säärane tekitas hea tunde, et ikka olin otsustanud siia tulla. Ühesõnaga põhiline tegevus viimastel rongisõidu tundidel möödus aknast välja vaadates, kaardid meid enam ei huvitanud.

Umbes 15 minutit enne rongi kohale jõudmist, said osad poisid Martilt sõnumi, et ta jääb rongijaama hiljaks ummikute tõttu. Muidugi mõtlesime kohe, et Marti on Šotchi/Adleri võlusid ära kasutanud ning reaalselt möllu pannud ning pidu venis oodatust pikemaks. Ennist jäi veel mainimata, et Marti saatis meid vaid rongile, kuid ise läks hotelli hommikut ootama, et saaks lennukiga Šotchi lennata-tal sai eelmine kord kõrini sellest 36 tunnisest reisist ja otsustas, et valib 2,5 tunnise sõidu. Aga vot just sellest sõnumist hakkas tänane päev tunda andma, et pole just minu parim päev. Läksime rongilt maha, vihma sadas ikka.

Leidsime endale istekohad mingis katusealuses ja ootasime, õnneks ei läinud kaua ja Marti oligi kohal. Tal oli kaks naisterahvast kaasas, kes tervitasid meid ning hakkasid juhatama meid transpordi poole. Ma ei tea täpselt mitme kilone kott mul on, kuid üsna raske ning kirusin, et oleks pidanud ikka rohkem jõusaalis käima. Mul oli kaks kotti veel üks seljakott ja teine siis laptopi oma. Kõik kõndisid üsna kiiresti ning raske oli tempos püsida kuna mu püksid vajusid pidevalt alla ning pidin neid kergitama, arvatavasti oli viga suures ja raskes rahakotis, mis gravitatsiooni jõududega võitlesid. Peale paarisaja meetrist kõnnakut paistiski meie transport. See oli enamvähem samasugune nagu taasiseseisvunud Eesti lafkad. Enne, kui mina ja Pärt peale saime hakkasid mingid inimesed rahulolematult signaali laskma ning hõikasid midagi. Olin tagumise ukse juures, kui otsustasin teen esimese saamu ning astun sisse, paraku nii lihtsalt ei läinud – tagumine auto andis signaali ning buss hakkas liikuma. Ühe jalaga tasakaalu hoidmine muutus problemaatiliseks ning mõtlesin, et käin ümber. Õnneks Rainer võttis koti seestpoolt vastu ning Pärt lükkas tagant ja saingi sisse. Pärt ei pidanud enam liikuvat bussi katsetama. Tehti veel nalja, et kas ma pole A-rühma näinud, et oleksin pidanud hüppama.

Sõit algas laagri poole, bussijuht ei hellitanud gaasiga. Saime esimese ja tänase ainsa parima uudise teada, et tööle peame hakkama alles 7ndast juulist. Muidugi mõtteisse tuli, et me saame nüüd elu täielrinnal nautida. Töö algus on niivõrd hiline venelaste bürokraatia tõttu, meil polnud veel töölepingud valmis vms, täpselt ei saanudki aru. Kuid igatahes korjati passid ära. Järgmiseks probleemiks sai meie majutus, kuna meid on viis tükki ja tubades vaid neli kohta, siis pidime kuidagi otsutama, kes läheb mujale. Selgus, et ta peab kolme leedukaga seda jagama. Muidugi ei tahtnud see üks, see keegi olla. Tuli loosi tõmmata. Pärt võttis oma mitte nii läbitöötatud kaardid välja ning viskas need lauale. Sergei krabas esimesena, hopsti ja tuligi jokker, tema oli pingest prii. Järgmisena võtsin mina ja mis te arvate, mis see oli – muidugi kõige madalam, mis peaaegu, et võimalik ehk kolm. Teadsin kohe on, et on minek, tabas jahmatus, kuidas mina see üks patune nüüd olen. Järgmisena võttis kaardi Karl ta sai ässa ning polnud ka põhjust muretsemiseks. Neljandana võttis kaardi Pärt ning ta sai nelja. Mõtlesin, et mingi protsent veel on, et ehk, kuid siis viskas ka Rainer oma viie lauda ja otsus oli tehtud – mina lähen. Ei osanudki midagi öelda, nojah, mis seal siis ikka. Elu ei jäänud veel seisma sellest.

Otsustasime, et lähme jalutame natuke siin aias ringi ja siis võiks poed üle vaadata. Kõndisime aeda mööda ning lõpuks jõudsime väljapääsuni. Üllatus, üllatus mingi turvamees paneb käe ette ja ütleb, et teie välja ei saa enne kui passid on käes ning linnaluba on taotletud. Järgmine pauk – vangilaager?Sõjavägi?. Hakkas kohale jõudma, et me enne 7.juulit kuhugi ei liigu, kuna ka ilm polnud muutunud, siis tundus see eriti masendav. Polnud muud valikut kui aias veel ringi vaadata. Nägime ära võrgu- ning jalkaplatsi – põhimõtteliselt kruusaväljakud mõlemad. Selgus ka, et siin pole võimalik palli laenata ehk siis neile pole meil asja.

Järgnes päeva tähtsaim osa -söök. Läksime söökla poole ning sisse jõudes tuleb üks tüsedavõitu tädike ning hakkab kõva häälega rääkima, mis poisid te olete ja kust tulete. Muidugi „iz estonija“. Siinsed venelased suhtuvad eestlastesse hoopis teistmoodi, mis on positiivne. Nende jaoks on külalislahkus ja selle kiitmine on prioriteet number üks. Saime esimesed söögid kätte – boršš, riis suure kana tükiga, väike salatikauss, läbikeedetud rosinamorss ning õun. Toit oli hea, tädike küsis mitmeid kordi, kuidas maitseb ja me ei pidanud valetama. Ainuke miinus oli, et siinses sööklas pole võimalik kasutada nuge - lihakäntsakut pidime nüsima lusikaga, mis on omamoodi kogemus. Loodame, et me peale siin veedetud aega päris loomadeks ei muutu, kette ja pomme meil ju veel küljes polnud.

Läksime tagasi tuppa, olin veel meie pundi toas, kuid hüljatult. Sain netipulka kasutada ning saatsin paar kirja lähedastele. Interneti kiirus oli alla igasugust arvestust. Ootasin ja ootasin 45 minutiga sain 2 kirja saadetud ning rohkem ei viitsinud jamade sellega. Teised tüübid olid juba norskama jäänud. Pärt õnneks oli veel mingitmoodi üleval ning küsisin, kas ta soovib Spartacust vaadata ja tundus, et talle see sobis. Palusin tal koomale tõmmata ja hakkasimegi vaatama. Natukese ajapärast liitus Sergei, siis Rainer ja lõpuks ka Karl. Olime viiekesi ühel naril, Karl üleval ning me istusime neljakesi all ja järsku ootamatult käis raks, oleks see siis nari olnud, mis laguneb, kuid see oli hoopis põrand, mis sisse vajus ning praeguseni ilutseb seal auk.

Väljas vihma ikka sadas ja sadas. Kätte jõudis õhtusöögi aeg, käisime ära ning ei pettunud ka seekord, kuigi kefiir oli päev vana. Sinep oli äraütlemata kange, võttis mulgi pisara silma. Õhtusöök söödud ning jätkasime sparta vaatamist, seekord juba ettevaatlikumalt. Marti lahkus kell 8 ja läks linnapeale, ei teagi millal teda näeb, ta läheb 5.juulil siit minema. Lõpuks andis ka ilm järele ning sai natukegi ringi vaadata, saime kahe lätlsega tuttavaks, nemad on nüüd minu naabrid. Nimed on mul kahjuks juba ununenud.

Jätkasime kõnnakut, mõtlesime, et läheks vaataks sinna väljapääsu juurde, seal saime tutavaks venelastega, kes olid siia samuti tööle tulnud. Saime tuttavaks, meeles on vaid nimi Zenja, aga ei tea, kas nägu ja nime ka kokku oskab viia. Nad tulid väljastpoolt aeda. Saime küsida, mis värk on, et miks nad saavad ja me mitte. Ütlesid ka, et väljamaalased ei saa enne kui passid käes või siis kui me nende alluvuses välja läheme. Tundus huvitav, ühel tüübil oli kiisupoeg põues ning viisid selle enda ruumi, kus pakkusid neile, seda keefiri, mida ka sööklas pakuti. Seal, kus niiöelda kohalikud elavad mängiti ka pokkerit ja rahvas möllas täieshoos. Leidsime ka mingid lõutõmbamise kangid ning otsustasime, et homme kell 6 teeme aiasisese väikese jooksu ning lähme ajame lihased punni. Kell 7 on söömine seega peab jõudma.

Nüüd olen ma eraldi kõigist siin laagris viibijatest, üksi nelijakohalises, pikutan ja naudin – leedukad jõuavad alles homme siia ning loodetavasti saan ka nendega toredasti sõbraks. Mainimata jäi, et see laager on umbes 200m lennujaamast ning siin näeb (ja kuuleb veel paremini) lennukeid maandumas ning õhku tõusmas. Kui hästi läheb saame ka homme kuidagi ennast välja smuugeldada. Aga jah, ma lähen magama nüüd, kell on saanud 2 ning 4 magusat unetundi on mulle jäänud.

Tauri

Teine päev!

Päeva sõna ’’tapor’’. Kahjuks jäi märkimata, et eilne sõna oli ’’malatok’’. Kui proovida lühisõnaliselt läheneda, siis tänane päev oli tuim. Alustasime hommikuse ärkamisega. Mina ärkasin alles 10 paiku, olen ülimalt uhke selle saavutuse üle. Esimene ärkaja oli täna meil Pärt- kellaajaks sai märgitud 6. Mina realiseerisin kodunt kaasa võetud ’’Moskva’’ suitsuvorsti ja ’’Merevaigu’’. Hilisemad ärkajad said kõhud täis ’’Glavnõi vaksal’’-ist ostetud kiirnuudlitest. Päeva jätk oli asine, lugesime minuteid iga peatuseni ja seejärel minuteid peatuse lõpuni. Vahepeal oli plaan proovida panna tänane asjalugu värsivormis kirja, kuid see proov luhtus, kuna mina võtsin kirjutamise üle. Kõige suurem positiivne üllatus, mis mind ronigs tabas oli selle aasta uuendus- üks toidukord vastavalt valikule: ’’rõba’’ või ’’kuritsa’’. Eile oli riis veidi maitsetu, kuid tänu üleküllatud soolakogusele ja samuti ka piprale sai toit üleliia vürtsikas. Kaardimänguoskus on jõudnud suursugususeni. Oleme harjutanud linnade põletamist, hiina turakat, potiknõida, texas holdemit ning mängu, kus lööme kaardi otsaette ja panustame, kes võidab. Julgustuseks võib öelda, et kellegi palka me veel maha mängima ei ole hakanud. Samuti oli õhtupoolikul meil täna esmane keelepraktika, tulid kaks vene meest meiega juhtumisi juttu rääkima. Küsisid meilt, kust me pärit, kuhu lähme ning järgnes jutt kuis üks neist on Eestis käinud ja teine väga kahetses, et ei ole. Selle jätkuks oli ülevaaade Venemaa palga- ja finantssüsteemi jagunemisest regiooniti. Saime teada, sõna sõnalt, et raha on Moskvas ja Peterburis ning ülejäänud kohad on omadega tuksis. Võid tööd teha, kuid raha ei saa. Samuti nende 14 rubla jäi meie kupeesse.

Võtsime täna kasutusele uue kaardipaki, proovisime ka kaartidele nimesid panna. Märkimisväärsed on Kertu, ’’nasty’’ Nastja, Pohmela, Alice, punapea Reet, Charlene, Šmigun, Aleksander Rõbak ning muud kirjut, mis piltidega seostus.

Päeva jooksul sai peatustest võetud nauditavaid külmasid õllesid ning samuti oli mul üks viin Peterburist varutud. Selle jooma, kliima ja vähese kondeka kasutuse tõttu, mis meie vagunis rakendati, kulus jook ruttu ja tulutult - und ei tulnud. Hetkel on näha äikest. Parimad palad, mida meile peatustes müüa tahetud on: keedukartul, kartuli pirukad, suitsukala, vinkud, kirsid, viinamarjad. Mida ma veel tahaks mainida on, et kõik on oma big ja bisniss lunchidega rahule jäänud. Vihma sajab ning äikest lööb, kuid meil siin vagunis on ikka lämbe. Seda seetõttu, et kupeesaatja väitel ei saa konditsioneeri võimsamaks panna, kuna vagunis on palju väikseid lapsi!

Olen juba pakkunud teistele vaimusilmas elamusi, mis ootab neid homme hommikul, kui me ärkame ja näeme juba Musta merd. Kaunis rannik, kõrged mäed ja merest maabumiskaitseks mõeldud metallobjektid. Igaljuhul võib öelda, et isegi see pisuke rongisõit on talutav ning suuremad maailma probleemid sai ka läbi arutatud. Võib olla juhtub ka öösel miskit põevat, kuid see ilmneb juba hommikul!

Karl!