Kaheksateistkümnes päev

Möödas esimene täispikk tööpäev. Hommik nagu ikka, kiire ja konstruktiivne. Ruttu bussile ja tööle. Sõit objektile kestab meie laagrist 45 minutit, seda tänu meie bussijuhi raskele jalale. Ta teeb hirmuäratavaid möödasõite, seega närvidele on kõige rahulikum magada või silmad kinni hoida.

Nagu me juba ette teadsime on meie tööülesanne koostada astmelisi kaldakindlustusi. Jube jamamine. Aetakse taga veidi mõistetamatut perfektsust ja töömehed surgivad asjatult palju. Korralik kordinatsioon puudub ning nad ei rakenda meid nii jõudsalt kui oleks võimalik. Igaljuhul saime täna korralikult rügada. Suured toidukorrad olid esimest korda mõistlikud ning väsimus on tore. Otsustasin mitte jooksma minna täna, et aklimatiseeruda esimese tööpäevaga. Eile sai see eest joostud mäe tippu, kus käisime esimestel päevadel kõndimas. Oli mõnus.

Pärt arvutas, et selle kuue nädala jooksul, kus me sõidame kaks korda päevas bussiga edasi-tagasi, kulub bussisõidule 4 päeva. Seega see on hirmus kui palju me oma ajast hakkame bussis veetma. Positiivne on, et aeg kulgeb töötades kiirelt, isegi kive loopides. Seega päevad on kiired, tegusad ja väsitavad. Täna saime kive ühest hunnikust teise loopida, sõna otses mõttes! Haamriga kive taguda, metallvõrke kokku põimida ja laduda presenteeritavat esikülge neile korvidele. See oli väga omapärane, tulid meelde kilplased.

Õhtuks oli Balti meeskonnale planeeritud jalgpalli ja võrkpalli matšid. Kuna mina kummaski meeskonnas ei esinda meid, siis saan hästi praegu blogi kirjutada. Samas tunnen väga kaasa nendele kes mängivad – pärast tööd, täiesti täis kõhuga võib päris jube olla mängida jalgpalli. Eks näis, kuidas läheb. Selgus, et jalgpallis saadi kasahhide vastu loobumisvõit. Nende meeskond ei olevat kohale ilmunud. Ning võrkpallis võideti naeruvääristavalt armeenlasi. Nad ei oskavat üldse seda palli mängida. Samas on siin laagris ka rühmi, kus mängitakse võrkpalli hämmastaval tasemel. Seega tulemused: jalgapallis 1 võitu, võrkpallis 1 võit ja 1 kaotus.

Mina vähemalt juba ootan nädalavahetust, ning et Tauri loeks raamatu lõpuni. Pole praegu midagi lugeda, ei suuda koguaeg konspekte ka lehitseda.

Karl

Seitsmeteistkümnes päev.

Ärgates, teadsime, et täna on see kaua oodatud päev, kui saame lõpuks mingisugustele paberitele alla kirjutada ning tööle asuda. Hommikusöök söödud saime informatsiooni, et tuleb liikuda busside ära sõidu kohta ning sinna pidi tulema inimene kellel on meie tööload ja lepingud kaasas. Muidugi nii ei juhtunud. Tuli piisavalt oodata, lõpuks saime loa bussi minna ning sõita kohta, kus väidetav töökoht asuma pidi. Ikka suur teadmatus, mis saab...

Kohale jõudes selgus meie rõõmuks, et saamegi lepingud sõlmitud ja asuda tööle, paraku ei läinud ka niimoodi, ootasime seal ning kulus 4 tundi, et 20 inimest saaks paar allkirja antud. Saime oma lepingud viimaks sõlmitud ja juba pidimegi lõunale sõitma.

Sõit kestis 45 minutit, söök söödud ja uuesti tagasi 45 minutit, kus ootasid meid juba ka tööriistad. Tööks on meil jõekalda konstrukstsioonide ehitamine, võib ka öelda, et ladumine. Töökorraldus on hädine, põhimõtteliselt, kes eriti ei viitsinud võisid targa näoga kõrvalt vaadata. Meie üritasime siiski endast parimat anda, meid oli ära tüütanud see tühja istumine, mis siin mõningatel päevadel oli ette tulnud. Meil oli isegi hea meel ennast liigutada. Aeg lendas. Kell sai 18 ning hakkasime liikuma laagri poole õhtusööki nautima, kõht oli tühi. Bussis väikse arutamise järel olime kõik nõus, et venelaste tööpoliitika pole suurem asi ning ressursse ei kasuata maksimaalselt ära. Seda näitab päeavas 3 tundi bussisõitu ning inimestele seismise asemel midagi paremat välja pakkuda, kui on tööaeg.

Söödud ja natuke puhatut oli meil kavas kell 8 jalkatrenn, mis kulmineerus siiski agresiivseks mänguks vastaste vastu. Otsustasime, et jalkaga täna siiski liiale ei lähe ja proovime vahelduseks ära ka leedukate rahvusspordi, milleks on korvpall.

Ja ongi päevake läbi, mille nimel me tegelikult siia tulime, et saaks alustada tööd.

Tauri

Kuueteistkümnes päev

Päeva sõna „navoz“ - sõnnik

Järjekordne ilus hommik, enamuse jaoks üsnagi unine. Söögi ajaks ajasime end siiski püsti. Ainult Pärdil oli uni varem ära läinud ja ta oli juba jõudnud spordiplatsil kätekõverdusi tegemas käia. Sealt naases ta põneva jutuga „hüppes“ käijatest, kes tema silme all üle aia olid roninud ja siis ehmatades küsinud, ega eestlase näol lisaturvamehega tegu pole. Nagu näha, käib siin ikka täieväärtuslik malevaelu.

Päeva põhisündmseks oli rühmadevaheline sporditurniir, mis leidis aset meie laagrist veidi ülevalpool Krasnaja Poljanas ilusate mäestikuvaadetega spordiplatsidel. Kohalesõit võttis omajagu aega, bussis sai veel viimane väsimus välja puhatud, et siis lootusrikkalt (loe: võita ihates) mängude algust ootama asuda. Ajakavast järjekordselt kinni ei peetud, seekord oli aga nihe ettepoole ja üsna varsti saimegi võrkpalliplatsile sooja tegema.

Mängu algus oli rabe, tingituna vähesest harjutamisest, keelelisest segadusest ja reeglite mittetundmisest. Kuskil varasemates postitustes on sellest juttu olnud, aga kordan üle, et meie spordivõistkonnad on koostatud Eesti, Läti ja Leedu parimatest poegadest (kes siia laagrisse jõudnud on). Esimeseks vastaseks olnud Valgevene „komanda“ ei olnud ülitugev, aga paar teravat poissi tegid mängu ära ja esimese geimi kaotasime üsna suurelt. Teises geimis oli asi parem ja suutsime napi paremuse saavutada. Kolmas ja otustasv geim oli tasavägine, kuid lõpuks pidime vastaste paremust tunnistama ja seega langesime võrkpalliturniirilt välja.

Tegime palliplatsi ääres väikse lõuna ja piilusime konkurente. Peab mainima, et mõne võistkonna puhul tekib küsimus, kas tegu on ehitustudengite või professionaalsete võrkpalluritega. Tase oli igatahes kõva. Edasi suundusime jalgpalliväljakule ja saime teada, et sealgi on mängud oodatust kiiremini edenenud ja peatselt tuleb end valmis panna.

Meie vastu astus Kasashtani koondis. Tänu heale eelluurele teadsime, et neil on paar väga head mängijat ja seetõttu alustasime kaitsvalt. Mängu algus oli siingi konarlik või parem oleks öelda libe, sest mäng toimus veidi niiskel muruväljakul, mida lisaboonusena kaunistasid toredad lehmakoogid. Põnevust ja ootamatusi seega küllaga. Vastaste surve kandis mõne aja pärast ka vilja kui audist löödud pall minu õnnetust riivekast väravasse lendas. Kuigi hakkasime vaikselt oma mängu leidma, tuli varsti taaskord oma väravast pall välja võtta. 2 – 0 Kasashtanile.

Teisel poolajal tegime kaks vahetust, mis tõid mängupilti muutuse ning hakkasime üha enam vastaste väravat ohustama. Ühe kiirrünnaku lõpetas Tauri ilusa löögiga alla nurka (minu söödust muidugi J). Saime indu juurde ja paar minutit enne normaalaja lõppuviigistasime kui lätlane Ivan minu antud audi väravajoonelt sisse surus. Vastased vaidlesid küll veidi kohtunikuga, kuid värav jäi kehtima. 2 – 2. Kuigi kasahhidel oli veel paar ohtlikku võimalust, siis meie väravavahi hea töö tagas viigiseisu mängu lõpuni. Peale pisukest arutelu kohtunike vahel selgus, et lisaaega ei ole ja kohe läheb penaltiteks. Olime veidi pettunud, sest teadsime vastaste tugevust löömisel.

Penaltiseeria algas mõlema väravavahi tõrjetega, seejärel lõin mina latti ja vastane mööda, siis mõlemalt poolt värav, edasi meie värav ja hiilgav tõrje Mindaugase, meie väravavahi poolt. Siis Tauri pommlöök ja taas Mindaugase tõrje. Lõpetuseks tõi leedulane Ayrinas ilusa löögiga võidu koju. Hurraa Baltimaad!

Peale mängu aitasime korraldajatel väljakut koristada ja seadsime siis sammud väsinult aga rõõmsalt bussi poole. 40 minutit loksumist ja olime tagasi laagris. Venitasime vaikselt õhtusöögini ja ega peale sedagi enam midagi erilist teha jõudnud. Spordipäev oli ikka oma võtnud...

Rainer

Viieteistkümnes päev

Nii, nagu Karl lubas, ootas meid ees linnas olesklemise päev. Ta oli eile erti usin ja käis veel bussiaegu vaatamas, niisiis sihtisimegi pealelõunasele bussile. Hommikuse osa jätakski kohe vahele kuna seal ei toimunud miskit märkimisväärset.

Peale lõunat seadsimegi sammud bussipeatuse poole, sinna oli ikka poole tunni tee jagu. Info oli lekkinud ja lätlased haakisid end meile sappa. Jõudsime peatusesse õigeaegselt ja ootasime bussi, mida ei tulnud ega tulnud. Lõpuks buss hilines umbes 15 minutit, jälle üks õppetund vene teemal. Sõit kestis ligi 45 minutit aga kohale me jõudsime ja sammud kohe tuttava vinoteegi suunas seatud. Esimene märjuke soetatud, seadsime sammud ranna poole. Leidnud sobiva koha, viskasime kividele pikali ja võtsime õhuvanni, kuna päikest väga ei olnud. Avastasime suureks meelelahutuseks kividega zhongleerimise, küll oli vahva tegevus, mida circa pool tundi harrastada. Sekka ka üksteist kividega pildumine. Käidi ka ujumas. Märkasin Karli suure hooga veest väljumas, selgus, et vesi oli millimallikaid täis ja ta oli selle lõpuks avastanud.

Ujumas käidud, tekkis idee ikka õlut ka mekkida, esimesed saidki soetatud esimesest ettejuhtuvast müügiputkast. Ai see hakkas kiiresti mõjuma ka ja vestlusest tekkis meeldiv suminalaadne heli. Jaurasime rannapromenaadil müügiputkade juures tükk aega. Lahkumiseks võtsime teise ringi õllesid kaasa ning jalutasime turu suunas. Libe mees Tauri kutsus turul kohe kulinaaria leti juurde produkte maitsma. See lõppes edukalt kuna soetasime lõpuks hailiha ja mingit veeheina moodi asja. Oli vaja ka soliidselt keha kergendada, milleks leidsime tasuta wc, naiste poole peale tuhises muidugi pea ees Tauri, kes naiste kiljumise saatel sealt ruttu välja jooksis. Igatahes siis oli aeg bussile minna ja turu juures avastasime seisvad marsad, millest ühele me minna otsustasime. Selgus, et mar liigu enne marsa ei hakka enne sõitma kui kõik istekohad täidetud, olekski ju imelik kui nad mingi ajagraafiku järgi sõidaks eksole.

Igatahes marsale me saime ja õiges peatuses maha ronisime. Kohe oli vaja poodi minna õllede järgi. Mina selleks päevaks lõpetasin ja tegin ootamatu valiku – jäätise. Teistele härradele oli vaja koduteel olles õllele lisaks ka „plankinguga“ tegelema hakata.

Liikumine oli suhteliselt aeglases tempos ja kestva summina saatel.Koju me jõudsime räsituna ja vähemalt mina tegin kohe uinaku kuna õhtusöögini oli veel aega. Hiljem sain teada et teised käisid saunas ja lõid seal lausa rahvusvahelisel tasemel laineid leiliviskamises. Õhtu lõppedes tegeleti tubaste toimetustega ning sätiti end vaikselt unedemaale.

Pärt

Neljateistkümnes päev

Tere kallid lugejad!

Kahjuks jõudis minu päeva ülevaade jällegi kord enne eilset üles, kuid luban, et Tauri kirjutatav blogi tuleb huvitav. See kirjeldab meie seiklusrikast linnas käiku, huvitavaid maitseelamusi ja kogemusi. Märksõnadeks võiksid olla pikk jalutuskäik, saamatus, agul, šiguli, vein, tšatša ja kasahhid. Igaljuhul lugege!

Juba ongi meie tore töölisseltskond kaks tervet nädalat Venemaa avarustes olnud. Kas see pole mitte kiirelt möödunud. Vaimusilma hakkavad juba tekkima igatsust ilmestavad meenutused mõnusast suves, kodusest soojusest ja headest sõpradest. Seevastu oleme saanud tugevamaks, pruunimaks, loetumaks ja kannatlikemaks.

Samas on asjalood muutunud paljulubavaks, täna jõudis meieni kuuldus, et tööload on valmis! Seega on lootust esmaspäeval tööle saada või vähemalt töölpepingud koostada. Asjad edenevad! Praegune spordilaager võib tõepoolest muutuda varsti juba töölaagriks. Samas praeguse olukorra üle ei saa nuriseda. Hommikuti on ikka varajane ärkamine, siis väike võrkpall, veidi lugemist, lõunasöök ja siis jätkame juba uute pallimängudega nagu jalgpall. Kel soovi käis jooksmas ja õhtul pärast sööki saadi veelkord jalgpalli mängida. Olen vaadanud, et praegune keskmine lugevus päevas on umbes 100 lehekülge.

Seega täna ei saagi midagi põnevat ega meeliülendavat kirjutada, kuna midagi ei olegi toimund. Tegime trenni, sõime, lugesime ja tegime veel paar korda trenni. Esmakordne oli vaid see, et Sergei mängis täna lätlastega kaarte. Seda pole varem juhtunud. Kuna homme on juba laupäev ja midagi jälle ei toimu siis lähme jällegi kord linna. Käisin veel õhtul isegi bussiaegu vaatamas. Bussipeatus on siit üle jõe külas, veidi alla poole tunni jalutamist. Sild oli reede õhtul nii üle rahvastatud. Kuna siin läheduses pole ühtki baari, siis käivad noored ehitajad vist poest ostetud õlut sillal joomas. Koeri on siin palju ja ilm läheb ka ruttu pimedaks. Jalutades tagasi laagri poole mööda raudteed tulid kaks kena kutsikat tee peal vastu. Väga armsad, sellised labradori sarnased, kuid siin pole miski puhast tõugu. Igastahes oli see tore, kuid samas ka kurb, et nii palju koeri ja keegi ei hooli neist. Kui jõudsin lõpuks tagasi, siis ei tahetud mind enam tagasi laagrisse lasta. Kuid pärast mingeid küsimusi ja mõttetuid vastuseid ütles ta mulle lihtsalt ,,Mine!’’ Seekord üritame paremini planeerida ja loodame otse Adlerisse jõuda jalavaeva minimaliseerides.

Palavus on tappev!

Loodan järgmisel blogimise korral juba kirjutada meie põnevatest tööpäevadest ja üli pruunidest kehadest. Eile sai ka juuksuris käidud.

Karl

Kolmeteiskümnes päev!

Päeva sõna „samodejatelnost“ – isetegevus.

Lõpuks on kätte jõudnud 7.juuli, kaua oodatud päev, millal me oma esimese tööpäeva oleksime pidanud läbi viima. Kahjuks pole meil endiselt lube, et tööd teha. Me ei lase sellest ennast tegelikult eriti häirida, meile sobib puhkus samuti ideaalselt. Nagu ka päeva sõna viitab, siis täna tuli teha plaane ise ja neid teostada.

Hommik kujunes tegusaks. Nagu ikka toitev hommikusöök ja kerge olesklemine. Kella kaheksaks oli meil lätlaste ja leedukatega kokku lepitud ühistreening võrkpallis. Toksisime paar tundi palli ning otsustasime, et aitab ning on aeg hakata sättima ennast Adleri poole. Karl ja Sergei hakkasid minust ja Rainerist varem liikuma, kuna me pidime oma areenal veel natuke lihast punnitama. Pärt otsustas, et võtab päeva vabaks ning chillib laagris.

Karl tormas varem minema, et külakeses, kus me mõned päevad tagasi uurisime lõikuse hindu see nüüd tõeks teha. Kui me Raineriga külla jõudsime olid nad Sergeiga poe ees ning poole sentimeetriste juustega Karl nägi natuke võõras välja, kuid parem kui enne. Rainer tundis vist kadedust ning otsustas, et ka tema peab ennast pügada laskma. Nii see ka läks, kuid Rainer läks 50 rubla kallimasse juuksurisse, mis asus bussipeatusele lähemal ning maksis 250 rubla. Nii kaua, kui Raineriga juuksuri tädike askeldas otsustasime, et peab Karliga ühe kosutava külma õlle võtma. Mmm see oli hea.

Lõpuks tuli ka Rainer ja saime kõik koos ootama hakata marsat numbriga 106, see pidi meid viima kohta, kus me ka eskursioonil käisime ja kust on üsna lühike tee rannani. Bussile astudes päris Sergei, kas see läheb turu juurde ning vastus oli jaatav. Küsiti 18 rubla ning tundsime suurt kergendust, et leeduka Ayrinase tarka juhendamist kuulda olime võtnud. Marsa sõitis ja sõitis, me mõtlesime ikka, et küll see lõpuks õigesse kohta välja jõuab. Me ei teadnud ju tegelikult kuhu see sõidab. Mõne hetke pärast hõikab marsajuht „parni võ hateli na rõnok?“ . Sergei vastas jah ning juht ütles,et te oleksite pidanud siis eelmises peatuses maha minema. Hüppasime välja ja vaatasime ringi, polnud aimugi, kuhu meid oldi toodud.

Nägime seal ühte putkat, kus müüdi Adleri kaarte ja muud turistidele mõeldud kraami. Meil ei jäänud muud valikut, kui pidime enda reisi investeerima 50 rubla, et saada kaart. Kuidagi õnnestus nii, et meil oli ära minnes kaks kaarti ja ühe eest makstud. Jalutasime edasi, mina kaotasin korraks suunataju kuna üks poemüüja, kellelt ma abi palusin, juhatas meid üldse kuskile teisele poole. Karl jäi siiski kindlaks, et sinna poole me küll ei hakka minema.

Kaardil ei tundunudki see vahemaa väga pikk olevat ning otsustasime oma taldu kulutada. Kõndisime kuurorttänaval, mõlemal pool olid poekesed ja väiksemad igasuguste aktraktsioonidega putkad. Lõpuks saime sellest piirkonnst välja ning saime jalutada mööda randa oma sihtpunkti poole. Kõndides rannaäärt pidi jõudsime lõpuks kohta, kus olid ehitised ees ning me läbi ei pääsenud. Nägime ühte tädikest, kes riputas pesu kuivama. Küsisime, et kuidas lühemat teed pidi edasi saaksime minna. Tuli välja, et me pidanuks suure ringi tegema sealtkaudu, kust me tulime. Õnneks leidsime meetri laiuse tänava, kuhu me otsustasime suunduda. See tee viis meid tegelikku vene rajooni, võib öelda, et lausa gettosse – kahtlased majad, ehitised, betoon betooni küljes kinni ei ühtki puud.

Lootsime, et lõpuks jõuame siiski õigesse kohta. Vahepeal tegime ühe puuvilja peatuse, ostsime siinset tavaari ja liikusime mööda getot edasi. Pilt hakkas aegsasti muutuma, aegamööda ilmnesid mõned puud ja peagi olimegi jõudnud piirkonda, kus oli lopsaks loodus ja silm sai puhata.

Otsustasime, et pöörame varem paremale, kui tegelikult vaja, et avastada veel midagi uut. Kõndisime ja jõudsime taaskord randa, kuid jälle suur metallist konstrukstsioon ees, millest me mööda ei pääsenud, tuli taaskord hakata tagasi jalutama.

Me soovisime osta lühikesi pükse, et meie lumivalged reied ka natukenegi päikest saaksid. Jalutades tagasi peatänavale jäigi mulle silma üks kohake. Mina sain sealt endale mustad sortsid ning Karl väga lühikesed jooksupüksid. Rainerile ei sobinud roheline värv ning ta lootis, et ta leiab mujalt midagi sobivamat. Minu ja Karli pükste maksumus oli 450 rubla – üsna mõistlik.

Lõpuks jõudsime endale tuttava kohani ning hakkasime ranna poole tatsama, Rainer sai endalegi püksid, peaaegu samasugused nagu minulgi ainult sinised, kuid 500 rubla eest. Väike vein ja olimegi rannas, kõigest 3,5 tundi jalutamist, et saaks rahulikult päikest ja merd nautida. Vesi oli väga mõnus, jahutav ning päike kuum.

Kasahhid jõudsid vahepeal randa ning kuulsime, et nad olid bussiga saanud otse laagrist ja võimalus on ka meil tagasi saada kell 6. Sergei oma kõrvapõletiku tõttu ujuma ei läinud. Tema oli tunnistajaks actionile, mis rannas toimus. Nimelt kasahhid ei näinud kohalike moodi välja ning miilits tuli nendega juttu puhuma, nad pidid rannast lahkuma ja nende passe kontrolliti, kolmel polnud passe kaasas ja nemad viidi ära miilitsajaoskonda portreepilte ja sõrmejälgi andma. Kõik lõppes nende jaoks siiski hästi.

Peesitatud, otsustasime midagi hamba alla võtta, millele pidi järgnema turul käik. Jõudsime turule, mina polnud siinkandis veel sellises kohas käinud, ootused olid suureks aetud, et saab palju proovida ja väga tore on. Vaevu saime 20 meetriti kõndida, kui üks mees hõikas meid. Tähelepanu olime temas äratanud oma traditsioonilisest venikeldrist võetud veinist, mis meil käes oli. Ta pakkus, et me tuleks proovima tšatšat ja veini ning laitis keldri veini. Me mõtlesime, et mis siin siis ikka, kui tasuta veel proovida saab, siis miks mitte. Ta kutsus meid kaasa, ei teadnud küll kuhu nurga taha ta meid viia plaanib. Jalutasime läbi turu, nägime vahepeal selle mehe emagi. Jõudsime parklasse, autode vahel seisis ka üks zigulii, mille poole otseloomulikult suundusime. Pagass avanes ja vastu vahtisid 1,5 l pudelid. Saime igast erinevast veinist natukene degusteerida ja valisime enda arust parima, veel maitsesime tšatšat ehk viinamarjast tehtud puskarit, see oli meeldiv 65% vägijook. Lõpuks otsustasime, et peaksime ühe pudeli veini siiski ostma küsiti 250 rubla. Proovisime ka esimest korda hinnas kaubelda ning see õnnestus hästi. Saime 1,5 l veini 150 rubla eest, me olime oma tehinguga rahul. Saime ka visiitkaardi, kus oli mehe nimi ja tema ema nimi peal, et kui vaja siis nad müüvad meeleldi meile veel Abhaasias valminud peeti. Jalutasime minema ja juba tulid meie juurde Gruusia veini gurud, kes üritasid meid ka oma veini maitsma panna, kuid see Abhaasia mees, kellelt me just olime veini soetanud nägi seda ja tuli kohe korda majja lööma. Naine jõudis meile kätte sutsata oma visiitkaardi, mille mees meilt ära võttis ja andis talle tagasi. Õnneks üks jäi meie kätte, et kui järgmine kord tuleb isu võime gruusia veini proovida. Aeg oli edasi liikuda, meil oli vaja juustu, et seda veini kõrvale ampsata, leidsime proovimise käigus sobivaima. Otsustasime ka kala leti juurest läbi käia, seal sai igasugu mereelukaid proovida, kaheksajalga, haid , krevette, mingeid molluskeid ja väga heas marinaadis olevat kala, mida me ka 100 grammi ostsime.

Hakkasime liikuma bussi peale, kohale jõudes ei näinud me ühtegi tuttavat nägu ega bussi, me ei teadnud kas kasahhid äkki istuvad arestis vms. Otsisime juba uut lahendust, kui järsku Ildar(kasahhi nimi) meile vastu tuli ja ütles, et buss on täna teises kohas. Kõndisime sinna ning nägime, kuidas buss juba minema sõidab. Hakkasime lehvitama ja vilistama õnneks jäi buss seisma ning saime napilt peale.

Õhtul oli meil tänu veinile tegemist. Kõigepealt õhtusöök, trenn ja siis alustasime filmiõhtuga, kus õnnestus vaadata ära kaks filmi Undercoverd brother ja Alfie. Vein oli üsna hea ja loodame, et meil homme kõhud lahti pole. Üsna kirju päev oli ja und ootama ei pea.

Tauri

Kaheteistkümnes päev

Päeva sõna „võshka“ – vaatetorn

Enamus lugejatest on ilmselt aru saanud, et päris laest me oma päeva sõnu ei võta (mu Eesti-Vene sõnaraamat on küll kõrgel kapi otsas, aga mitte päris laes) ja vaatetornist tuleb ka juttu, aga mitte kohe, sest täna oli meil tegus päev.

Päev algas hommikusöögiga, võimlemise olime eilse õhtu tõttu ära jätnud. Mis eile õhtul juhtus, küsite? Samal ajal kui Pärt oma jooksuringe tegi jõudis meieni info, et juba sel pühapäeval toimuvad rühmadevahelised spordivõistlused ja Balti riigid peavad ühisvõistkonna välja panema. Tegime kiire koosoleku ja panime iga ala jaoks huvilised kirja ning leppisime kokku ka esimeses treeningus – jalgpall hommikul kell 7.30. Kuna tahtjaid oli rohkem kui võistkonnas kohti, siis ostsutasimegi Tauriga hommikuvõimlemise vahele jätta ja jalgpallile keskenduda.

Trenn oli mõnus, sai üle pika aja palli katsuda ja kiiremaid liigutusi teha. Eestlastest mängisid peale minu veel Tauri ja Sergei, lisaks kaks lätlast ja hunnik leedukaid. Tase oli varieeruv, aga kõik mängisid isuga ja nii palju kui ma konkurente näinud olen, siis päris autsaideriteks meid ka pidada ei saa. Ma ei ole päris kindel, kus pühapäeval mängitakse, aga meie laagri liiv-savipõhjane jalgpallipuur (varsti tuleb pilt ka) ühtlustab oma ebatasasusega mängijate tehnilisi oskusi ja suurt osa mängib ka hea läbisaamine õnnejumalaga. Elame näeme.

Peale värskendavat dušši ja mõningast mahajahtumist seadsime sammud laagri värava poole, kus meid pidid ootama ekskursioonibussid. Peagi selgus, et bussid ootavad meid maantee ääres ja varsti peale seda, et me kõik siiski neisse ära ei mahu. Natuke hämmingut ja venepärast asjaajamist korraldajate poolt ja kokku umbes 40 minuti pärast oli kohal üks uus buss. Karl ja Pärt olid enne selle saabumist teise bussiga ära läinud, meie Tauri ja Sergeiga istusime koos kükitavate kirgiisidega teise bussi saabumiseni. Muideks, kas see on teie arust mugav poos?

Ekskursioon viis meid Sotši kõrgeima mäe tippu ja hiljem kesklinna Riviera parki. Esimene osa oli võrratu, vaade mäe otsas olevast vaatetornist oli meelierutav. Näha oli nii sini-sinist Musta merd kui ka rohekassiniseid ja isegi lumiseid mäetippe. Nautisime oma aega täiega, pidasime vaatetorni äärel isegi väikse pikniku. Ülimõnus.

Teine osa ekskursioonist oli veidi vaevalisem, kesklinna jõudmiseks pidime läbi suruma tihedast ummikust. Aeglane liikumine, kitsas buss ja vali ja pidev giidi jutt tegid olemise ebamugavaks. Ei ütle otseselt ühtegi halba sõna giidi kohta, sain teada palju huvitavat (nt seda, et Sotši on Venemaa lõunapoolseim linn ja põhjapoolseim subtroopilise kliimaga linn maailmas) ja ilmselt sama paljust ei saanud lihtsalt keelebarjääri tõttu aru, aga mikrofon oli proual ikka väga valjuks keeratud ja puhkepause tema jutus ette ei tulnud. Riviera park, meie sihtpunkt, oli nö lõbustuspark, midagi suure Tivoli tuuri moodi. Atraktsioone oli palju, aga ei midagi huvitavat. Ostsime 85 rubla eest suured jäätised ja jalutasime niisama ringi. Delfiine oleks tahtnud näha, aga 500 rubla tundus veidi palju.

Õhtusöögiks jõudsime tagasi, peale seda mängisime natuke kaarte ja siis kutsuti meid võrkpalli mängima. Ajasime oma Balti tiimi kokku ja asusime harjutama. Midagi head sealt ei tulnud ja ka oma esimese matši saime pähe. Harjutasime seepeale pimedani ja otsustasime ka homme hommikul trenni teha.

Enne pessu-voodisse-magama minekut veetsime Tauriga taaskord aega laagri gladiaatorite treeningareenil ehk lõuaõmbekangide juures. Ma ei pea ennast kõige kehvemaks vennikeseks, aga siin on tüüpe, kes teevad asju, mis panevad suu ammuli vahtima. Tsiteerides Sergeid: „Ma ei uskunud, et sellised asjad üldse võimalikud on!“ Igasugused ringid, miljonid lõuatõmbed ja kerepaintused, lihasmägesid on siin rohkem kui Eestis künkaid. Aga ega meiegi käed rüpes ei vahtinud. Punnitasime kõvasti ja usun, et suve lõpuks on vorm märkimisväärslt paranenud.

Sellise lootusega jään homset päeva ootama.

Rainer