Neljakümne viies päev!

Raske öö üle elatud, tuli vastu hommik. Eilne päev oli füüsiliselt ära kurnanud, erinevalt Raineri rajast, pidi minu tiim rändama orjenteerumise kaugeimasse sektorisse, see asus teisel pool adlerit ja kuna meile anti ranna pilt batuudiga ja keegi polnud seda batuuti varem näinud, siis kihutasime mööda rannaäärt, et mitte sellest mööda tormata. Vene poisid olid äksi täis ja pidime muidugi ka võidu peale minema, kuid kahjuks Raineri tiim jah oli kõigist üle. Huvitav on märkida, et peale võitjate siin kedagi ei tunnustata. Eilse päeva veetsin ma minimaalselt eestlaste seltsis, seiklesin oma tiimi kaaslastega, nad olid pärit Moskvast ja Uuralist. Kuulsin kõigist huvitavatest seikadest, kuidas tegelikult Venemaal elu käib. Siinne riik põhineb väidetavalt korruptsioonil. Politsei on kõige paremini ära elatatud kodanik siinses ühiskonnas. Siin on võimalik osta endale vabadust, juhilube ja isegi ülikooli diplomit. Trahvide asemel võid maksta altkäemaksuja nimi jääb puhtaks. Käisime ka rannas ja sõin tšeburekki – peaaegu nagu Eestis, lõpuks sain Venemaal auto peale hääletatud ja meid visati lausa laagri ukse ette – ei mingit jalavaeva. Hääletamiskogemus midagi erilist polnud, kamp ehitustöölisi võtsid mind, Kirilli ja ühe tüübi veel peale, väsimuse ja vaikuse toonil suikusime ja oligi aeg väljuda.

Kuid nüüd tänase juurde, taaskord tööle. Töö möödus uimaselt, eriti tööd ei tehtud. Kätte jõudis lõunasöök. Söök polnud midagi sellist, mida oleks tahtnud meelsasti süüa. Siinkohal oligi minul murdepunkt siinse söögi osas, võib-olla on asi selles teises sööklas, mis üldiselt mulle väga ei meeldi. Võib-olla liigses üksluisuses. Kuid sellest hetkest sündis plaan täna poodi minna ja osta juurikaid ja muud sellist, mida pole eriti saanud. Tööpäev jõudis lõpule ning söögid söödud seadsimegi sammud üle silla poe poole. Mina ostsin endale paki viilutatud juustu, marineeritud kurki, ning lemmikrooga – krõpsu. Lisaks otsustasin, et ostan gaseeritud vett, mis on väga soolane ja mineraalidest pungil, mingi ravivesi vist, mulle maitseb ning ka hind on vee kohta siin üllatavalt odav 13 rubla. Teised ostsid samuti head ja paremat, sinna kuulusid näiteks porgandid, küpsised ja šokolaadid. Käisin läbi ka apteegist, et muretseda endale söevarusid kahtlaste kõhumurede tarvis.

Tagasi jõudes lükkasime käima oma järgneva luulevooru ning tegime Raineriga spartal mõned liigutused, kiire pesu ning manustasin ostetud kraami...mmm, see oli hea. Lisaks suutsin Karli haistmismeelt ärritada, olin pistnud Pärdi porgandite vahele ühe küüslaugu küüne poes ning otsustasin, et söön selle enne magama jäämist ära. Hea tervis nõuab ju ohvreid. J

Tauri

Neljakümne neljas päev!

S dnjom zeleznodaroznikom ehk kuidas minust Nexuse liige sai

Tänane hommik oli palju erksam, säravam ja varasem kui eilne. Mitte liiga varajane siiski, sest kasutasime võimalust ja lükkasime äratuskella tunni võrra edasi. Hommikusöök oli maitsev ja tõmbas päeva hästi käima. Ja käia oli meil täna vaja, sest ees ootas orienteerumismäng linnas ehk kohalikus slängis „kvest“

Kuigi me kõik olime orienteerumisse registreeritud, siis reaalselt bussi peale ja mängu algusesse jõudsime ainult mina ja Tauri. Teised jäid erinevatel põhjustel laagrisse Une-Matiga sõbrustama (erinevate põhjuste all mõtlen eelkõige seda, et meid löödi lahku ja moodustati segavõistkonnad). Kui mina olin juba eile õhtul osade oma tiimikaaslastega tutvunud, siis Tauri otsis endale sobiva pundi alles stardipaigas.

Esimeseks ülesandeks oli oma võistkonnale nime mõtlemine. Peale mõningaid pakkumisi hüüi välja Nexus ja see sai üsna positiivse vastukaja. Ma hoidsin targu suu kinni, et meil enam kauem ei läheks ja mõtlesin ise samal ajal austusega Merka, Heleni ja Janne peale ja sellest kuidas ma nüüd vabalt kell kolm silla peal inimesi oodata võin, sest ma olen ka Nexuse liige!

Kui kõigil nimed olemas olid, anti kätte esimene võistlusülesanne. Terve orienteerumine põhines linna eri paigus tehtud fotodel, mille järgi tuli õigesse kohta minna, seal korraldajad üles otsida, nende antud ülesanne täita, et siis osa lõpukoha koordinaatidest ja järgmise koha pilt saada. Seda, kui tõsiselt osad võistkonnad asja võtavad, oli stardis kohe näha. Oma punkti mindi otsima sprinterlikke kiirusi näidates. Ei saa salata, et ka minu võistkond oli kõrgelt motiveeritud ja sportlik ning meile ei piisanud isegi bussi liikumiskiirusest siinsetel tänavatel – ühes ummikus otsustasime ühissõidukist väljuda, et joostes edasi liikuda ja niimoodi aega võita. Punktide leidmine meile väga palju probleeme ei tekitanud, enamuses kohtades olime varem käinud või siis saime kohalikelt abistavaid vihjeid. Ülesanded sisaldasid kohalike inimeste rindade signeerimist, nendega erinevates formatsioonides pildistamist, vee tassimist, tõlkimist inglise keelest (üllatavalt raske ülesanne vene tudengitele, mul oli puuduliku vene keele tõttu raske aidata ka), täpse summa eest shoppamist ja muud. Tauri käest kuulsin, et tema pidi kuskilt suure batuudi pealt vette hüppama, kätekõverdusi tegegema jne.

Paar tundi ja mitukümmend kilomeetrit (millest paljud joostes) hiljem oli meil kõik koordinaadid olemas ja võisime lõpp-punkti otsima asuda. Koordinaatide aadressiks muundamine võttis veid aega, kuid varsti oli meil siht olemas ja panime täiega ajama. Alguses muiduigi küll valele poole, kuid taipasime seda peagi ja mõne minuti pärast seisime higistena peakorraldaja ees, kes meile hea uudise teatas – olime esimesed! Auhinaks saime kohapeal ühe pitsa ja valiku veepargi külastuse ja kalapüügi vahel. Valisime kalapüügi Mustal merel, sest see tundus unikaalsem. Millal me reaalselt sinna lähme on seni lahtine, kuid hoidke blogil silma peal ja saate teada!

Peale võistlust läksin osade tiimikaaslastega randa, harjutasin veidi vene keelt ja võtsin päikest. Mõne aja pärast tuli Sergei koos leedukatega, nad olid samuti otsustanud laargis passimise asemel rannamõnusid nautida ning ma ühinesin nendga. Rannas oli ka Karl ja nagu hiljem selgus, siis ka Tauri, aga teda me ei näinud. Vesi oli mõnusalt soe ja päike praadis parajalt, nii et peesitasime kella viieni välja. Siis tuli laagrisse sõita, et osa saada raudteelaste päevale pühendatud talendishow’st.

Talendishow osutus 37. päeval olnud etteastete finaalvooruks, seega paljusid olime juba näinud. Hunnik kitarri saatel tehtud lugusid elust ja tööst siin laagris, mõned tantsunumbrid, näitemängud, tulekeradega zongleerimine, beatbox, räpp, veel laulmist ja veel kitarri. Ilm oli endiselt ilus ja atmosfäär hea, seega kurta ei saa, ainult õhtusöök lükkus natuke edasi. Lõpetuseks saime veel tänukirjad osalemise eest, nii armas J

Õhtu midagi rohkemat ei pakkunud. Ma tegin veel veidi sporti, Tauri kulutas kõvasti WC ust, Karl, Sergei ja Pärt lugesid ja vaatasid filme. Ja ongi ainult kaks nädalat veel jäänud...

Rainer

Neljakümne kolmas päev!

..ehk the day after the great praasnik.

Öösel magasime nagu lapsukesed, ei teagi miks. Hommikul ärgates tõdesin, et enesetunne polegi kõige hullem, vaatamata sellele,et mu hääletoon pidi meenutama roboti oma. Ju tuleb selle eest tänada paljukiidetud kohalikku viina.

Hommikusöögi me igatahes magasime täiega maha. Lõunasöögi ajaks hakkasime meie ja kogu üldine laagripilt elavnema. Vahetasime muljeid möödunud ööst ja tiksusime niisama. Sõna „tiksuma“ peaks olema tänase päeva märksõnaks. Käisime söömas ja sai kuidagi organismi tööle. Plaanis oli randa minna. Pidime lausa bussiga saama, mis lisas motivatsiooni. Lõppkokkuvõttes saabus start bussile nii hilja, et pidin voodist püsti hüppama ja kiirelt oma seitse asja kokku koguma ning jooksu pistma. Tauri ja Karl ei tulnudki linna meiega vaid jäid ööväsimust välja magama. Hilinesime mingi kaks minutit ja buss oli lahkunud, pidime siiski linna jalutama. Mulle see eriti ei meeldinud aga pidasin tempotegijatel kenasti kannul olenemata oma ebaheast olekust. Selgus, et taheti minna kuhugi kaugemasse randa, tore eksju, et just täna. Leedukad olid rannas kohad sisse seadnud ja nii talitasime meiegi. Magasin veidi päikese käes ja teised hullasid vees. Otsustasin, et kauem enam praadida ei suuda ja asusin üksinda koduteele. Oli niiöelda puhastusretk aga ma ei virise, mul oli meeldiv enda seltskonnas viibida. Teel olles oli aega mõlgutada mõtteid möödunud ööst ja ümbritsevast loodusest ja pooleliolevatest ehitusobjektidest. Mõttetegevust ei häirinud isegi pidevalt üle pea saalivad lennukid.

Koju ma lõpuks jõudsin ning maandusin arvuti ees vaikuses ja rahus. Teisi ei tulnudki kaua oodata, tuldi lausa enne õhtusöögi aega. Vahetasime päevaseid muljeid aga ega eriti jutukad me ei olnud või vähemalt mulle tundus nii. Selgus, et Tauri ja Karl olid oma päeva täitsa koduses miljöös veetnud. Teistel ei toimunud ka tagasiteel koju midagi nimetamisväärselt pöörast. Saabus õhtusöögiaeg ja käisime söömas, üllatav eks. Edasi toimus taas selline tiksumine ja õhtu veeretamine öösse. Spartas ei käinud meist keegi.

Ongi see suht passiivne päevake läbi ja teades, et homme on ees kauaoodatud orienteerumine siis minnakse viisakal ajal ka sängi. Mine sinagi, kallis lugeja, õigel ajal magama siis ärkad rõõmsamana ja päev tuleb tegusam.

Pärt

Neljakümne teine päev!

Käes on reede, ilus ja jahe! Hommik oli lausa jahe, nii mõnus, uskumatu. Käisime täna tööl, kõlab uskumatult. Üle mitme päeva saime isegi veidi tööd teha, oli tore vaheldus. Aeg justkui lendas. Kiire lõuna ja jätkasime tööga. Kuigi enne seda tegin väikse lõunauinaku.

Taurit hoiab kütkes ikka väike kõhugripp ning tema tööpäevast osa ei võtnud. Kogus end õhtuks, et minna linna kluppi. Vaim on kõigil juba kõrge, kell on juba kaheksa!

Mina ja Rainer otsustasime, et kuna õhtul pidutsemine plaanis, on tarvis teha sporti enne õhtusööki. Seega käisime jooksmas. Jooksime sinna toredasse mäkke poole peale ja tagasi. Seejärel läksime sinna võimlemisareenile ja tegime 35 kosmonauti, see kujutab endast kükisthüpet, toenglamangut ja kätekõverdust, ning muudkui kordad seda tegevust kuni kõik tehtud. Võttis päris hingetuks, see on omaette juba paras füüsiline, kuid pärast jooksu võtab see ikka väga läbi. Seejärel tõmbasime veel paar lõuga ja venitasime. Uuesti pesema ja sööma.

Õhtusöögiks oli täna midagi esmakordset, mida pole kunagi varem näinud – maksakotletid! Kõige huvitavam asja juures oli see, et see oli täitsa hea lausa. Esmakordne maks mida siin söönd ja on hea olnud. Seega tore üllatus reedesele päevale. Nüüd siin sätime ennast valmis kohalikku underground baari minekuks, mis on alles ehituses, kuid juba tegutseb. Õlle, viina ja sakuskat on heas valikus. Suurepärane kohake ilusa paisjärve juures. Inimesed riides ja valmis, varsti hakkame liikuma. Minul pole plaanis klubist osa võtta, kuid väike õlu töönädala lõpu puhul kõlab hästi. Eks pärast näis, kuidas blogi kirjutamine kujuneb, et saaksite täieliku ülevaate kõigest, seega lootused on suured.

Paparapapapaa plaanid muutusid! Selgus, et keegi ei soovind baari minna ja seega me läksime kohe linna. Tasub kohe öelda, et kluppi me ei jõudnud. Linna minek oli põnev.Alguses plaanisime taksodega minna. Seejärel peatasime ühe bussi ning arutasime võimalust, et ta viiks meid kluppi. Mõeldud tehtud, bussijuht oli lahke, saime temaga kluppi. Linnas käisime poes, võtsime igaüks endale sobiva alkoholi pagasi ja läksime ligipääsetavat mereäärt otsima. Mõeldud ja otsitiud. Jalutasime pikalt, mille sihiks oli meri.Leidsime ja jalutasime paadisilla tippu. Veetsime Mõnusalt aega,tekkis lausa kodune tunnev - nagu oleks Pirita muuli ääres, vahutav meri, külm tuul ja mõnus seltskond.

Seejärel otsustasime kluppi minna. Jalutasime pikalt, püüdsin moraali kõrgel hoida ja jõuda klubini. Jõudsime klubini ning otsustasime sinna mitte minna, kuna inimesi ei olevat seal sees. Seega läksime üht suurde kohvikusse, kus oli vali muusika suur tantsulava ja kenake atmosfäär. Leidsime ka isegi mõned neiud kes, istusid meie seltskonda, sain isegi ühega inglise keelega rääkida. Seejärel kui see kinnni pandi oli mõte minna järgmisesse kohta, kuid minule ja leedukatele see idee ei meeldinud, seega läksime suure tee äärde ja hakkasime taksot jahtima. Leidsime autosid suurte krediidi soovidega, kelle me saatsime pikalt, lõpuks tabasime takso meile sobivate ambitsioonidega. Ning sellega lõppes minu ja leedu poiste linnas käik. Kõik oli normaalne ja kurta väga ei saa, välja arvatud komme millega inimesed suhtuvad tšeki maksmisesse, aga see selleks.

Karl

Neljakümne esimene päev!

Taaskord rõõmustav tööpäeva hommik. Karl oli hommikul eriti reibas ning säras, et ta magas öösel parimat und siinse aja jooksul. Rainer oli natuke tusasem, kuid sellegipoolest olid kõik viis meest valmis tööle asuma.

Tööpäev oli aktiivne ning istusime intervallidega meie ehitatud katuse all või metsatuka varjus. Meist keegi eriti tööd ei teinud. Vahepeal otsustasime, et tuleks ronida kiviehitiste otsa ja seal päikest võtta, nii ka mina Karl ja Pärt talitasimegi. Tuli kätte lõuna. Peale lõunat jätkus kõik nagu õlitatult, päike võttis paremini ja uni tuli magus. Viimased tund aega saime õnneks ka midagi teha, selleks oli väikeste kivide loopimine traktori koppa. Ei oskagi täpselt öelda, mis oli sellise tööpäeva põhjuseks. Vestlesime ka oma objektiülemaga, kes rääkis, et tal on tegelikult ükskõik kui palju me ära teeme, sest lepingus on meil kuupalk. Põhiline pidi olevat see, et tal oleks oma ülemusele midagigi näidata. Muidugi tõstis see meie motivatsiooni veelgi. Üks põhjus veel, miks meil polnud midagi teha on see, et me teeme tööd valgevene tudengite jälgedes ning kuna nemad uimavad, siis ei jää meil muud üle, kui nautida samuti aja venimist ja oodata millal nemad valmis saavad.

Õhtul sõime kõhud täis ja asusime ootama kella üheksat, et meie järjekordne jooksukord aset leiaks, täna pidi minu ja Pärdiga veel liituma Rainer. Nii ka läks, jooksmas käidud, pidin ohverdama terve õhtu WC potile. Vahepeal kannatas, kuidagi sparta ära teha, kuid edasine kulges juba vesiselt ja õudaslt. Ei teagi, millal magama sai, kuid selge oli see, et järgnevast päevast tööpäeva mul ei tule.

Tauri

Neljakümnes päev

Neljakümnes päev

Ilus ja ümmargune juubel. Võib minna tähistamiseks. Loe edasi ja saad teada!

Alustuseks põikaks siiski tagasi, sest Karlil jäi siin päevade virr-varris ja vahetuvate ülemuste rägastikus mainimata, et teisipäevasest „töörügamisest“ võtsid osa ainult tema, Tauri ja Pärt. Mina ja Sergei jäime haigetena laagrisse. Kui Sergei kurtis üksnes kõhuhäda, siis mul oli lisaks sellele veel peavalu ja arsti termomeetri põhjal ka väike palavik. Doktori(noor)härra andis meile mõlemale lonksu kummelitee-laadset jooki ja peotäie tablette. Mõni neist oli ilmselt ka unerohi, sest magasime järjepanu lõunani. Kuna mul oli siis ikka veel halvem olla kui Arnold Rüütlil „trance-i“ peol, kobisin söömata voodisse tagasi ja ei väljunud sealt enne meie tööliste naasmist ja õhtusööki.

Juubelipäeva hommikul olin siiski jalul, valmis tööks ja kodumaa kaitseks, nõndasamuti ka Sergei, Tauri ja Pärt. Karl otsustas veidi puhkust võtta ja rannamõnusid nautima minna. Enne bussi väljasõitu lippasime Tauri ja Sergeiga veel kiirelt med-punktist läbi, et ebakõlad kõhus kivide ladumist takistama ei hakkaks ja töö tempot alla ei tõmbaks.

Töö tempost ja selle jätkuvast vähenemisest olete eelnevatel päevadel juba lugenud, ei olnud tänanegi erinev, kui välja arvata see, et Taurile arsti antud rohi siiski ei mõjunud ja ta korduvalt välikäimlate disaini uurimas pidi käima. Teiseks tööd takistavaks asjaoluks oli vihm, mida ikka paar tundi täitsa asjalikult tuli. Ülejäänud päeva veetsime põhimõtteliselt pilve sees, auru-udu-vett oli igal pool. Midagi saime õhtuks siiski tehtud ka, nii et päris asjata see töölesõit siiski polnud.

Tagasi laagris käisime kiirelt pesus, et siis värsketena õhtusööki sisse lahmima asuda. Toidud on siin endiselt täitsa OK, kuigi väga palju üllatusi uute retseptide näol enam pole. Aga noh, ajab asja ära ja alati on võimalus poest või kioskist midagi lisaks võtta.

Kioski poole seadsime sammud ka meie, siinkohal mõtlen ennast, Sergeid,vahepeal linnast tagasi jõudnud Karli ja Pärti. Eesmärk polnud siiski gastronoomilisi elamusi otsima minna vaid lõpuks netipulga asi korda saada (et teile ikka siinseid uudiseid edastada). Saime enam vähem meid rahuldavad juhised ja asusime tagasiteele kui nägime vastu tulemas leedukate kampa. Selgus, et nad on teel baari, mis on mõnesaja meetri kaugusel meie laagrist. Otsustasime Karliga lõuna-baltlastega ühineda ja koha üle vaadata, teised läksid internetti otsima.

Baariks on seda joogikohta võib-olla veel veidi vara kutsuda, sest töö alles käib (või on poole peal ja seisab) ja preagu jääb pigem mulje kohalikust taluõuest, kuhu on kuus-seitse lauda ja toolid pandud. Ümberringi jooksevad kassid ja suleliste jalgadega kanad, aia taga saab õnge vette pista ja kalaõnne proovida. Siseruumidega pole veel üldse tegeletud. Aga põhiasjad on olemas – see tähendab külmik ja külmad joogid seal sees. Hinnad olid peremehel samuti talutavad, seega võtsime kamba peale paar napsi. Väljas istudes ja juttu ajades tuli tellimust veel mõned korrad uuendada ja kui lõpuks kodutee jalge alla saime oli väljas juba täitsa pime aga meil silmad särasid ja häälepaelad olid valla. Igaks juhuks ronisime laagrisse üle aia, ise samal ajal kõvasti naerdes. Keegi siiski vahele ei jäänud ja head ööd soovides kobisime oma tubadesse. Tauri sai meie üle enne magamaminekut veel natuke naerda, kuid varsti magasime kõik sügavat ja õiglast und, et järgmisele päevale reipalt vastu minna!

Täpsustuseks veel niipalju, et tegelikult me nii täpselt neid päevi ka ei loe ja mina näiteks „tähistama“ minnes ei teadnud, et tegu on 40. päevaga.

Rainer

Kolmekümne üheksas päev.

Järjekordne tööpäev on möödas. Kirjutan siis vaid uutest kogemustest, ei ole mõtet vist teile rääkida kui tavaline meie hommik oli.

Tööle on ilmunud uued ülemused. Ei mõistnud täpselt, mis ülemused nad on. Tundub, et meie jaoks on kõik teised inimesed objektil peale meie endi kamraadide ülemused. Igaljuhul kolm tüüpi, kes käivad maamõõtmis riistadega ringi, suitsetavad ja istuvad meie ehitatud päiksevarjus.

Tööd me eriti täna ei teinud, JÄLLE! Me kõik igatseme neid päevi, mil sai ladusalt tööd teha, ilma et keegi tuleks torgiks ja targutaks kogu aeg. Igaljuhul, oleme omastamas suurepärast istumise oskust ja teha mitte midagi. Kuid mis on hämmastav, et keegi ei vaata selle peale imelikult ka, see tundub justkui täiesti normaalne olek. Saime täna paar aluse resti täita ja sellega asi piirdus. Saime kätte uued võrgud seinal, mis on muutunud laiemaks. Leedukad ja Sergei üritasid neid kinnitada terve päev. Lõpuks jõuti sellega ka lõpule. Seejärel pandi asi loodi, selgus et valesti, võeti lahti, kopsiti ja looditi uuesti. Mina loodisin. Kõik tundus olevat edukas, ning tööpäev tunduski lõpul olevat. Esmaspäev oli mõeldud ka avansi päevaks, kuid nagu alati, lükkus see homsesse. Me ei olnud sellest jahmunud ega miskit, kõik siin lükkub edasi.

Väga närvi ajab tõsiasi, et iga nädal on meil uus ülemus, kes tuleb ja õpetab uut moodi. Mis on neil siin viga! Instruktaaši ei toimu, keegi ei tea üheselt mis moodi asi peab tomima ning nii ongi. Iga järgmine mees, kes tuleb on kõige targem ning eelmine mees tegi kõik valesti! Oleme viit eri moodi vist pidanud müüri laduma ning siis paar nädalat hiljem tulevad nad uute teadmistega meie ajusid koinima. Tõsiselt ärritav!

Uurisime interneti kohta ja saime teada mis probleem on. Meil oli mingisugune kampaania leping ning selle jätkamiseks oleksime pidanud raha peale kandma enne 30 päeva lõppu. Seejärel läks pulk lukku ning kampaania aktiveerimiseks peaksime maksma 900 rubla. See jääb ära. Seejärel õnnestus Sergeil saada info, et 300 rubla eest on võimalik aktiveerida mingi teine kampaania, millel on piirang peal, kuid usume, et saame sellega hakkama kui piirame on interneti tegevust. Täna raha peale ei laadinud oma neti pulgale, kuna avanss tuleb teisipäeval. Üritame kohaneda siinse ajatajuga – aega on!

Ning tahaksin veidi väljendada oma frustreerimist ka teisipäeva ehk tänase päeva kohta. See on jube!!! Tänane päev oli väga närve sööv. Eile arvasime, et kõik on korras ja saame täna äkki lõpuks ometi normaalselt tööga jätkata. Tööd tehes läheb aeg ju rutem. Aga ei, selgus et korv, mis eile sai valmis sätitud peab olema kaldega mere poole! Ja saime siis selle uuesti sättida, tegime korda hakkasime laduma ja tulid uued ülemused keerasid kõik tuksi. Ning õhtul kui nad seda märkasid üritati asi meie kaela ajada. Igaljuhul isa, imetlen sinu kannatlikkust ja suutlikust töödata koos venelasstega, kas kõikjal on selline tolbajaanid koos, kes ei suuda konsensusele jõuda, mis on õige ja kuidas seda teha! Jube, täiesti ärritav! Lootusekiir on see, et vaid umbes kaks nädalat tööpäevade lõpuni.

Nautige seda suurepärast töö eetikat, mis eestis on, see on hindamatu. Vähemalt ei kaota oma aru.

Karl