Neljateistkümnes päev

Tere kallid lugejad!

Kahjuks jõudis minu päeva ülevaade jällegi kord enne eilset üles, kuid luban, et Tauri kirjutatav blogi tuleb huvitav. See kirjeldab meie seiklusrikast linnas käiku, huvitavaid maitseelamusi ja kogemusi. Märksõnadeks võiksid olla pikk jalutuskäik, saamatus, agul, šiguli, vein, tšatša ja kasahhid. Igaljuhul lugege!

Juba ongi meie tore töölisseltskond kaks tervet nädalat Venemaa avarustes olnud. Kas see pole mitte kiirelt möödunud. Vaimusilma hakkavad juba tekkima igatsust ilmestavad meenutused mõnusast suves, kodusest soojusest ja headest sõpradest. Seevastu oleme saanud tugevamaks, pruunimaks, loetumaks ja kannatlikemaks.

Samas on asjalood muutunud paljulubavaks, täna jõudis meieni kuuldus, et tööload on valmis! Seega on lootust esmaspäeval tööle saada või vähemalt töölpepingud koostada. Asjad edenevad! Praegune spordilaager võib tõepoolest muutuda varsti juba töölaagriks. Samas praeguse olukorra üle ei saa nuriseda. Hommikuti on ikka varajane ärkamine, siis väike võrkpall, veidi lugemist, lõunasöök ja siis jätkame juba uute pallimängudega nagu jalgpall. Kel soovi käis jooksmas ja õhtul pärast sööki saadi veelkord jalgpalli mängida. Olen vaadanud, et praegune keskmine lugevus päevas on umbes 100 lehekülge.

Seega täna ei saagi midagi põnevat ega meeliülendavat kirjutada, kuna midagi ei olegi toimund. Tegime trenni, sõime, lugesime ja tegime veel paar korda trenni. Esmakordne oli vaid see, et Sergei mängis täna lätlastega kaarte. Seda pole varem juhtunud. Kuna homme on juba laupäev ja midagi jälle ei toimu siis lähme jällegi kord linna. Käisin veel õhtul isegi bussiaegu vaatamas. Bussipeatus on siit üle jõe külas, veidi alla poole tunni jalutamist. Sild oli reede õhtul nii üle rahvastatud. Kuna siin läheduses pole ühtki baari, siis käivad noored ehitajad vist poest ostetud õlut sillal joomas. Koeri on siin palju ja ilm läheb ka ruttu pimedaks. Jalutades tagasi laagri poole mööda raudteed tulid kaks kena kutsikat tee peal vastu. Väga armsad, sellised labradori sarnased, kuid siin pole miski puhast tõugu. Igastahes oli see tore, kuid samas ka kurb, et nii palju koeri ja keegi ei hooli neist. Kui jõudsin lõpuks tagasi, siis ei tahetud mind enam tagasi laagrisse lasta. Kuid pärast mingeid küsimusi ja mõttetuid vastuseid ütles ta mulle lihtsalt ,,Mine!’’ Seekord üritame paremini planeerida ja loodame otse Adlerisse jõuda jalavaeva minimaliseerides.

Palavus on tappev!

Loodan järgmisel blogimise korral juba kirjutada meie põnevatest tööpäevadest ja üli pruunidest kehadest. Eile sai ka juuksuris käidud.

Karl