Kümnes päev

Ei ole põhjust muretsemiseks, küll tuleb ka üheksas päev, kuid praegu jõudis kümnes ette.

Esimene kümme on täis! Juhhei! Päeva alguses valdas meid teadmatus. Oli teada, et täna on ekskursioon, mis tekitas meis põnevust, kuid me ei teadnud rohkemat midagi. Ei teadnud kuna ega ka kuhu. Sellest ei lasknud me end morjendada, hommikul ärkasime kuskil 6 ajal nagu alati, minul kella pole seega ärkan siis kui teised.  Ruttu riided selga ja sööma. Rainer ja Tauri tegid väikse hommikuvõimlemise ka, et kasvatada isu ja und pärast söömist. See kõik läks väga ladusalt, kõhud täis, heitsime pikali, lugesime ja magasime peaaegu lõunani. Kui sel ajal isegi toimus midagi, siis ei ole minu kõrvuni see jõudnud.

Kui uinak tehtud ning mõtted lõunale viidud hakkasime arutlema, mis ekskursioon meil tuleb. Marti helistas eile ja rääkis, et täna on 2 võimalust, kas väike tuur RZD (vene raudtee) objektidel või väiksem linna ekskursioon õhtu poolikul. Enamasti oldi huvitatud pigem objektide vaatlemisest, et näha ka mägede pool asuvat ehitust ja ehki endigi objekte. Meie rõõmuks teatas Marti meile, et ta saabub lõuna ajal meie linnakusse ja ekskursioon on RZD objektidel algusega kell 2. Olles sellise rõõmusõnumi saanud, et meil on jällegi võimalus uudistada Kaukasuse ääreala ruttasime lõunat sööma.

Lõuna söödud, jalad lakke löödud, saabus ruttu aeg, et minna bussidesse. Seekord läks asi väga ladusalt ja liikuma saime küllaltki täpselt. Minul oli ilusti bussisõiduks ka raamat kaasa varutud, kuna siin võivad ummikud olla kõige absurdsemates kohtades igavesti suured. Kõigepealt viidi meid kõige suurema projekti juurde, mille üle nad ise on vist väga uhked, sest nagu Marti nentis oli tema nende tunnelite suudmes juba väga mitmendat korda. Objektiks oli siis raudtee- ja maanteetunnelid, ning nende vahel pisem teenindustunnel. Kogu pikkus igal tunnelil on kuskil viie kilomeetri kanti. Kõikide objektide juures asuvad maketid, neil on väga ilusa haljastusega asuvad teede lõigud, hetkel aga valitseb seal piiritu betooni väli. Tahaks väga näha seda kõike valmis olekus olümpia ajal. Siin oli ka tohutult palav, võttis kohe nõrgaks. Edasi läksime ühe raudtee viadukti juurde, mis on ehitatud selleks et kaitsta looduskaitse all olevaid puid, nimega ’’samshit’’, vähemalt kõla järgi on selline puu. Igaljuhul see ettevõmine tundus meile kõigile totter, eriti vaadates kui suures silla nad olid selle jaoks ehitanud ja kui pikalt. Aga ju siis oli neil tohututes kogustes raudtee silla juppe vedelemas kuskil ja nii oli otstarbekaim. Siis viidi meid veel ühe tunneli suu lähedal oleva pika-pika silla juurde. See oli maanteesild sadu meetreid pikk, et hoida teed ühel tasapinnal varsti algava tunneliga, kui all voolab jõgi. See jõgi on neile ikka suureks nuhtluseks.  Seejärel viidi meid veel ühe tunneli juurde, kus ehitati raudtee silda kohe tunneli suudmest alates. Rainer ütles mulle ka selle silla tüübi ja eks ta paneb selle ka siia kirja, kuid mul see ei meenu. Igaljuhul olid silla sammaste planeeritavad kõrgused 87m. See tundub juba praegu tohutult kõrge, kuid oldi alles poole peal. Mis pakkus inseneridele huvi oli, et miks nad seal kohapeal valavad neid valmis, mitte ei ole tehtud neid kuskil tehases kokku monteeritavatena. Jõuti järeldusele, et nad kahtlevad vene töömeeste täpsuses ja on turvalisem kohapeal valada. Seejärel näidati meile Esto-Sadoki raudteejaama. Uhke ehitis millest paari kildi kaugusel mägedes saab toimuma Kahevõistlus ja Suusahüpped. Jällegi kord hakkasime meie arutama, mis mis moodi nad näevad ette, et inimesed sinna võistluspaika saavad. Eeldatav jalutamis aeg on 2h, sinna viib üks kondel ja inimesi mahub vaatama kuskil 10000 ligi. Eks näis. Sellega meie vaatlused lõppesid.

Jõudsime tagasi laagrisse just parajaks ajaks, et näha tekkima järjekorda söökla ees. Toiduni oli veel pool tundi. Ma olin õnneks pannud hommikul uue Top Geari osa installima ning seega saime me aega parajaks teha seda vaadates. Kõhud täis, läksid teised võrkpalli taguma, aga ega väljakule meil eriti asja pole, õhtuti on kõik spordiplatsid nii ülerahvastatud ja suurte järjekordadega, et ei viitsi eriti oodata. Mina ei viitsinud praegu, kuna mõtlesin veidi arvutis olla, juhhei milline mõnu. Nüüd panid nad koos kasahhidega väikse jalgpallimeeskonna kokku ja lähevad proovivad kellegi vastu mängida. Kahjuks on siinne kliima nõudnud uue ohvri. Ei tea täpselt, mis tõbi on, kuid Sergei tunneb end sandisti, mingit laadi kõrvahäda ning kahjuks ongi kõrvavalu üks ebameeldivamaid. Imelik on mõelda, et kohe kui Tauri tervenes haigestus Sergei, kes on järgmine?

Ning üks tegemata asi, viin siis meie nimed ja näod ka kokku neile, kes ei tea.

Paremalt: Tauri, Pärt, Karl, Rainer ja Sergei

Karl

Üheksas päev!

Äratus 6.20 kohaliku aja järgi oli küllaltki uimane, kaks nokkis oldud päeva olid mind loiuks ja laiskas muutnud, muidugi sain õhtul ka värskelt kohalikust apteegist toodud ravimeid manustada, mis kindlasti ka oma panuse andsid. Pean tunnistama, et need tõesti toimisid, praegu tunnen ennast küllaltki tervelt.

Päev algas aktiivselt, kui me oma kulli pilkudega kontrollisime söökla järjekorda, imelik, kuid hommikul polnudki see enam nii pikk kui tavaliselt. Saime kõhud muretult täis söödud ja oma öist uinakut jätkata, vähemalt mina seda tegin. Ärgates tuli meil taas kaardimaania peale ning panused olid ka natukene muutunud, nüüd sai kätekõverduste asemel teha ka lõuatõmbeid, kükke ning kõhulihaseid. Eks neid kogunes jällegi parajalt. Enne lõunat võtisme ka võrkpalli käsile, toksisime seda natuke ja arvasime, et me oleme päris osavad.

Jõudis kätte lõuna, saime oma supid, praed söödud ning otsustasime, et lähme kaeme, mis siin laagri kõrval külakeses toimub. Asusime teele, teeks olid raudteerööpad, mis juhtisid meid nii küla, kui ka huvitavate mägede poole, mida loomulikult oma jalge all veel tundnud polnud ehk pidime enne külatrippi, siiski kuskil kõrgel ära käima. Kõndides nägime vabalt maantee ääres jalutavaid lehmi, neile kohe vist autoteed meeldivad. Otsustasime, et ronime kõige lähema künka otsa, kaugelt tundus, et seal on ka piisavalt hea tee sees, kuid lähedalt silmitsedes oli see sama mudane, kus mul mõned päevad tagasi sees õnnestus tallata. Õnneks läks ka kõrvalt üks teeke, tõus oli pikk ja päike väga kuum, higi voolas. Olime otsustanud, et tänasest päevast hakkame ka oma nahavärvi tuunima.

Tippu jõudes avanes hea vaade, nägime oma laagri kõrval oleva lennujaama täies ulatuses ära. Teisel pool olid, aga künkad küngaste otsas kinni ja vaatepilt oli võimas. Uus kogemus käes ja hakkasime külakese poole kõmpima. Külla jõudmiseks pidime ühe silla ületama, kuhu vist tahetakse ehitada tunnelit, kuid eesmärk jäi arusaamatuks. Külas käigu eesmärk oli leida pood, selle me leidsime kohe. Täna ei hakanud keegi meist õlle pruukima, mina kuna olin olnud tõbine paar päeva ja teised vist oma eilsest veini kogemusest. Järgmiseks oli vaja teada, kas juukseid saab ka seal lõigata. Vastus on jaatav. Esimeses kohas pakuti lõikuse hinnaks 300 rubla, kuid teises juba 250. Keegi ei lasknud ennast kohe pügada, kuid nüüd teame kuhu pöörduda kui lõng liiga pikaks kasvab. Rohkem põnevust me külast ei leidnud ning pöördusime laagrisse tagasi.

Laagrisse jõudes otsustasime lahti lõigata kohaliku arbuusi, mille poisid eile turult tõid. Kahjuks polnud see suuremat sorti maitseelamus, kuna arbuus oli veel toores. Peale pikka jalutuskäiku käis see küll. Pidin ka pinksi proovima, mida teised olid juba paar päeva treeninud, minuga liitus Sergei. Sain kasahhi ja venelase vastu käe ka valgeks. Kätte jõudis taas söögiaeg. Kõhud täis, puhkasime ja valmistusime oma kaardimängudega kogutud trahve likvideerima. Teised said oma numbrid nulli, kuid mul jäi veel 130 ühikut jõuharjutusi teha, põhjus ilmselt selles, et ma eelnev päev ei riskinud neid veel teha.

Enne magama minekut avastasime kõik, et päike oli meile liiga teinud ja asusime ennast määrima igasuguste kreemidega, et meie tuuning siiski võimalikult ohutu ja püsivaim oleks.

Tauri

Kaheksas päev!

Päeva sõna „rõnok“-turg

Hommik nagu ikka algas söömise ja kasimisega. Tundub, et vähemalt ajutiselt on spordilaine meist kaarega mööda loksunud, sest isegi Rainer jättis juba teist päeva hommikuse spordi vahele, rääkimata teistest.See kolimine on meid tõesti liiga mugavaks teinud, näeb ju aknast söögijärjekorda ning ega naljalt keegi enam sinna seisma minema väga ei kipu. Lisaks hommikusöögile saime ka lõunasöögi pakituna mercedes bens’i kilekotti. Ees oli ootamas lubatud rannas vedelemise päev.

Enne bussiminekut peeti maha suht pikk loeng linnas käitumise teemal, sihtgrupiks eelkõige aserbaidžaanid vms, kuna nendele vabade käte andmine tähendab kaost, nagu loomaaed. Igatahes viidi meid linna ja rannast umbes poole tunni jalutuskäigu kaugusele, taaskord tuleb vist tänada vene loogikat.J Randa jõudes valgusid seltskonnad suht laiali või vähemalt mulle tundus nii, igatahes meie irdusime täielikult otsides kaugemalt kohta kus pikali visata.

Ujumas käisid Karl ja Rainer.

Lõpuks me loobusime üldse sellest ja jalutasime hoopis tagasisuunas linna poole. Mainimata jäi, et ilm oli kõike muud kui rannailmaks kohane. Jõudsime Marti hotelli ette ja ajasime ta ka õue. Patseerimisme turu suunas ja teepeale jäi üks meeldiv veinibaar, kuhu tuli sisse põigata. Dringid sees ja vähemalt mulle tundus, et minu päev oli käima tõmmatudJ Turul proovisime kõike söödavat kuid ei ostnud midagi. Hakkasime hoopis otsima mõnd meeldivat kohta, kus saaks end maha istutada. Seks ajaks oli juba vihma tibutama hakanud ja sadu aina tihenes. Lõpuks leidsime sobiva koha ning paduvihmas tuli teha ka lõpuspurdi moodi liigutusi, et kuivaks jääda. Sinna me jäimegi ning lasime kesvamärjukesel ja muul kõrvasel hea maitsta. Vahepeal helistati meile, et kas soovime tänu halvale ilmale varem koju naasta – kindlasti mitte oli ühene vastus. Tiksusime randa tagadsi ja tegime väiksed soojad eined ning ootasime vihma vähenemist, kuid seda ei juhtunud. Marti läks käterätikuvarjus hotelli ja meie sihiks oli jõuda tagasi veinibaari, ring sai täisJ Seal tegime mitmed ringid veini ja jaurasime müüjaga. Olemine oli väga meeleolukas tingituna vägijoogist ja läbivettinud olekust.

Lõpuks andis vihmgi veidike järgi ja läksime turule arbuusi ja virsikuid ostma. Sai ostetud lõpetuseks mitmepeale ka suur õllemürsk ing jalutasime kokkulepitud bussile mineku kohta. Otsustasime kaubanduskeskuse ette chillima jääda (loe- aega parajaks tegema jääda). Meenus ka, et pidime Taurile apteegist ravimeid ostma. Järjekorras seistes hakkas meie selja taga olev kohalik vindine mees mind nähes küsima, et kas olen sportlane vms. Valetasime talle, et olen kuulitõukaja ja ta kohe sulas või ma ei tea mis tal hakkas aga oli vaja mind kohe embama hakata. Piirdusin vaid kahe korraga, siis üritasin vaikselt eemalduda. Ravimid käes liikusime bussi ja saime ludinal koju tagasi.

Ees ootas paaritunnine chill-häng enne kui süüa sai. Mul oli veits paha olla ja tegin hilise lõunauinaku.Teised tagusid kaarte ja panused olid kõrged, nimelt mängiti kätekõverduste peale. Neid kogunes kõigile õhtuks kuskil saja ringis. Mina lugesin õhtul oma da vinci koodi ja läksin magama.

Pärt

Seitsmes päev

Päeva sõna „pereselitsja“ – kolima

Nagu ühes laialt levinud teoses mainitakse, saab kuue päevaga kõik tehtud ja seitsmendal võib puhata. Ei pidanud töötama ka meie. Kes eilset sissekannet lugenud on, teab ilmselt juba meie päevaplaani, aga alustan siiski algusest ja räägin kõik ära nagu see minu silme läbi paistis.

Ärkasin esimesena, veidi enne kuut ja läksin hommikuvõimlemist tegema. Tauri on endiselt haige ja seetõttu ei liitnud, ka teised otsustasid une kasuks. Kui oma jooksuringidelt ja lõuatõmmetelt naasesin, märkasin, et söökla ukse taha on juba arvestatav järkord tekkinud, kuigi see veel lahtigi polnud. Endiselt korralagedus! Saime siiski kuidagi söödud ja asusime lubatud ekskursiooni ootama. Enamus meist jõudis väikse uinakugi teha, enne kui teada saime, et tegelikult algab väljasõit alles kell 2 ehk pealelõunasööki.

Seega oli meil taaskord küllaldaselt vaba aega. Tauri otsustas seda sisustada magamisega, mina ja Karl jätkasime oma pooleliolevate raamatute lugemist ja Pärt ja Sergei läksid lauatennist mängima (avastasime alles eile hilisõhtul, et siin selline võimalus on). Kuna ilm oli ilus ja liigutada oli vaja, siis peagi otsustasin ping-pongijatega ühineda. Sealne järjekord oli juba paisunud ja nii läksime õue sulgpalli toksima.

Olime just lõpetanud ja tagasi lauatennise ruumis kui kuulsin elevust tekitavat uudist – me kolime! Siiski mitte kuskile kaugele vaid sama maja teisele küljele, kus meie kasutusse jääb kaks tuba senise 1,25 asemel. Rohkem ruumi ja loodetavasti ka tugevam põrand (vt 3. päev). Ka vaade on siin ilusam ja söökla uks lähemal, kappides riiulid ja voodid mugavamad, seega igati positiivne.

Enne

Nüüd

Peale täitvat-toitvat lõunasööki panime end valmisekskursiooniks. Ringles kuulujutt pikkade pükste vajadusest, kuid otsustasime seda eirata, sest päikeoli ilma ikka korralikult kuumaks kütnud. Kütet üritas lisada ka üks „paren“, kes kaaslaste õhutusel tantsu vihtuma hakkas. Väike instruktaaz ja sõit linna võis alata. Õnneks ummikuid polnud ja jõudsime üsna ruttu kohale.

Esimeseks peatuseks oli Sotši spordikuulsuste muuseum. Eelmisel aastal avatud ruumid olid avarad ja mitte liiga paljude eksponaatidega. Sisu oli hoolikalt valitud ja põnev, eriti 2014 OM puudutav osa, kuna kohalikest sportlasest eestlastele vast tuntuim on Jevgeni Kafelnikov.

Edasi liikusime Sotši ajaloomuuseumisse, mis etterutates öelduna mulle väga meeldis. Alustasime tuuri kosmose toast, kus oli nii pilte Gagarinist ja teistest kosmonautidest kui ka väidetavalt autentne maandumiskapsel. Lisaks skafandrid ja tuubides kosmosetoit, mida minuteada valmistati ka Põltsamaa tehastes.

Edasi viis giid meid läbi geoloogia- ja geograafiastendide Musta mere elanikke kujutava väljapaneku juurde. Saime teada, et vees elutseb mitmeid eksootilisi ja ka mürgiseid kalu, limuseid jms. Võimsamad vee-elanikud on mõõkkalad, kes oma kuni 4m pikkuse juures suudavad ujuda kuni 120 km tunnis ja väiksed (kuni 2m) haid, kes õnneks küll inimestele ohtu ei pidavat kujutama. Mereelanike juurest liikusime taimede ja siis lindude-loomade juurde. Uhked mägiveiste ja karude topised olid vägagi tõetruud.

Loomade juurest liikusime inimeste ajaloo juurde. Alustades kiviaja koobastest ja lõpetades Nõukogude-aegsete sanatooriumitega, põnevaid jutte, detaile ja leide jätkus igasse ajastusse. Giid rääkis küll kiirsti, nii et kõigest aru ei saanud, kuid tunnen, et vaikselt hakkan juba vene keel e soonele saama. Sotši ajaloos on tähtis koht ka eestlastel, kes tsaariajal siia tulid ja kõrvti teiste rahvustega piirkonda üles ehitada aitasid.

Tuuri lõpp läks kiireks kuna armeenlased ja kasahhid ei olnud väga püsivad ja lasid muuseumist üsna kiirelt jalga. Läksime meiegi siis busside suunas. Jalutades üritasin hoomata ümbritsevat õhkkonda ja olustikku. Pean mainima, et kuigi kesklinnas on asi parem, siis ei ole ma veel täielikult harjunud siinse lopsaka ja tiheda taimestikuga. Tihtipeale tundub nagu oleks linn unarusse jäetud, kuid eks tegelikult aitavad kõrged puud ja laiad lehed kaitsta palava päikse ja tihedate vihmasadude eest. Eriti äärelinna väikeste majade puhul näib, nagu neelaks loodus nad kohe endasse. Kesklinnas on majad suuremad ja uhkemad ja neid tuleb pidevalt juurde. Ka on tänavapilt euroopa- või ameerikalikum. Kui mujal on autod peamiselt vanemat sorti ja Venemaa päritolu, siis linna keskel oli näha tumendatud klaaside ja suurte kroomvelgedega „sakslasi“ ja „itaallasi“, sekka mõni kohalik tuunitud pill.

Oligi aeg tagasi laargisse suunduda. Saime natuke maitsta kohalikke ummikuid, millest Marti meile rääkinud on ning veidi piiluda bussiaknast rannapromenaadi, millele meil ehk homme ka asja on. Peale õhtusööki tahtsin katsetada võrk- ja jalgpalli, mille Marti meile täna tõi, kuid keegi ei võtnud väga vedu. Lõpuks tuli minuga kaasa Sergei ja suundusime palliplatside poole. Selgus, et igal pool olid käimas tihedad võistlused ja ilma oma meeskonnata oli raske platsile pääseda. Tuleb kas rohkem kohalikega sõbruneda või siis oma tiim välja panna. Katsun lähipäevil teha mõlemat. Täna toksisme natuke kahekesi palli, vaatasime teisi ja tulime siis tulema. Kuuldavasti käis ka Pärt jooksmas, et siis paremini unne suikuda.

Head ööd, päeva või hommikut teilegi!

Rainer

Kuues Päev

Päevasõna oli täna ,,isbolzovat’’ – ära kasutama.

Päeva pidepundiks oli meile täna laagri avamine. Hommikune varajane ärkamine, tagas meile ilma järjekordadetta hambapesu ja einestamise. Täpselt kell 7 toodi meile meie töövorm, mille erkoranže pükse nõuti meil kanda. Putru meile täna ei antud, laagri juhataja tuli meie juurde ja ütles, et see on selleks, et me avamise vastu peaksime ilma viperusteta. Oskasime vaid järeldada, et pudru sees on miskit ohtliku.

Nagu ette nähtud, kogunesime poole üheksast bussi juurde ning veidi enne üheksat hakkasime liikuma. Siinsed vahemaad tunduvad kõik kui ühe koha peal tiirutamised, vahemaad on väikesed, kuid võtavad hirm kaua aega. Avamine oli meeleolukas, suuremad vene rühmad Rostovist ja Piiterist tegid palju kisa. Kõned tundusid olevat kaasahaaravad, kuid enamus jäi mõistetamatuks. Päike õnneks ja paistnud ega ka vihma sadanud, seega perfektne ilm sellise tubase ja umbse ürituse tarvis. Tauri sai käia laval ja öelda eesti keeles midagi toredat, ta valis sõnapaariks, mida jagada: ,,Kõik läheb hästi!’’ Ta kordas seda korduvalt, ning see lõppes märkusega justkui oleks meie keel täiesti mõistetamatu- lõpuks ometi said nad aru, mida ma tihti tunnen! Kõned peetud, info saadud saime alustada tagasiteed laagrisse. Sõit läks hämmastavalt ruttu, kõik magasid tagapingis üksteise najal. Vähemalt oli mugav.

(Veel pilte Marti fotokast leiad siit)

Ning kätte oli jõudnud lõuna aeg! Järjekord oli tappev, suutsin oma söögikaardi tuppa jätta ning pidin hülgama oma saavutatud koha. Kuid ei ole hullu, pärast sai vahele trügitud. Siis otsustasime, et pole ammu kaarte mänginud. Mõeldud, tehtud. Sai korralik blogi versioon koostatud veebi väljaande jaoks ning sellega oli ka tänuväärselt palju tegemist. Korrastasime pilte, liigendasime tekste ning tegime sobiva veebikujunduse ka. Kahjuks sai täna minu ja Raineril põhimõtteliselt kõik Spartacuse osad vaadatud. Ehk homsest tuleb veel tõsisemalt lugema hakata.

Homme algab venelastel töölaager pihta! Meil pole aga töölube ja seega viiakse meid ekskursioonile. Homme tutvume erinevate olümpia objektidega, tõenäoliselt nendega millega tegeleb RZD. Laupäeval viiakse meid mere äärde. Pühapäeval saame lõpuks ometi puhata, muidu me väsiksime liigsest tegevusest ära ning esmaspäeval pidavat olema rohkem turismi ekskursioon. Meie all ma mõtlen Balti riike. Teistel peaks vist töölubadega korras olema. Esmaspäeval saame samuti teada oma HIV testide ja narkolooga testide tulemused. Pöidlad pihku!

Viimasena tahaks veel mainida, et inimesed laagris ei tunnista söökla graafikut. Homsest viidi meie hommikune eine veel varasemaks- pool 7! Igaljuhul sisukas päev, nüüd ees veel hambapesu ja mõned leheküljed Šveiki.

Karl

Viies Päev

Päeva märksõna ,,sprits“- süstal

Hommikul oli siis lubatud varajane äratus, mille Rainer ja Tauri spordiga veel varasemaks muutsid. Kiire pesu ja valmissättimine ning tuli minna sööklast tooma kaasapakitud toitu, kuna päev linnas tõotas tulla pikk. Nagu nimigi vihjab, oli vaja külastada arstitädisid, et anda igasugu proove oma kehavedelikest. Märkimist väärib kohe alguses see, et eestlased jalutasid bussi viimastena.

Pikk sõit esimesse kohta kestis pea tund aega.Alguses vihaseks ajanud varajasele äratusele leidsime ise põhjenduseks ummikute vältimise. Kohale jõudes sättisime kohe end reipalt passimise lainele, selgus, et olime kohale jõudnud nii vara, et polikliinik polnud veel avatudki. (Muide Sergeid häirisid pidevalt edasi-tagasi saalivad ülekaalulised mutikesed)

Maja ise oli soliidselt vana ja räämas. Mainimata ei saa ka jätta asjaolu, et see asus kuskil nurga taga ning puudusid sel majal ka vastavad sildid – kahtlane. Saime sisse, ning ükshaaval sätiti end vereproovi andma. Sinnamaani oli tuju kõigil veel laes. Muide selle bussitäie rahva moodustasid just baltimaad, ehk 20 inimest. Niisiis olime vereproovide järjekorras, kus kutsuti kabinetti nimekirja alusel, eestlased kõige viimastena. Minu korra saabudes imestasin süstalde üüratust jämedusest olenemata, et süst oli valutum, kui eestis, Karlil oli selle kohta muidugi oma arvamus. Igatahes kulus esimeses kohas juba circa 2 tundi.

Järgmisse pit-stopi saime jalutades. Maja oli uuemat karva ning meenutas rohkem polikliinikut, õudsaks tegid selle vaid seintel rippunud õpetuspildid tuumaõnnetuse järgseks evakueerimiseks. Seal tehti meie kopsudest röntgnpildid, võite juba aimata, kes viimastena letti võeti. Ukse vahelt silmasin,et leedukad olid protseduuride toas palja ülakehaga.hiljem meilt seda ei nõutud, mingi järjekordne eestlaste prestiiži värk vms.Igathes röntgenpilt läbi riiete, midagi uut mu silmadele. Kuigi seal läks päris kiiresti, tundus lätlaste ja leedukate tuju olevat langenud. Viimasesse protseduuride kohta viidi meid juba bussiga. Seal murti lätlaste/leeduaate vastupanu jäädavalt – kokku umbes 3 tundi uriinijärtsis, muidugi eestlased viimastena. Asja iroonia tundus olevat meie silme läbi selles, et ainukestel kellel oli põies prooviks materjali, olidki just järjekorra lõpus.

Polnud viga, vähemalt ilm oli esimest päeva suvine, lausa kõrvetav. Silmailu pakkusid lisaks muudele naistele meile kaasa antud grupijuht, keda sai ikka pikalt salaja silmanurgast piilutud. No mis te arvate kui kell sinnamaani jõudis, et päike ilma kuumaks küttis, siis pidi ülekumenemise vältimiseks end riietest vähendama hakata, ka see ilus grupijuht...:) OK aitab platoonilisest armuvalust. Ühesõnaga sitaks pikaks venis kogu see reis kliinikumidesse.

Tagasitulles tundus, et paljud magasid bussis, nii ka mina. Õnneks ärkveloleku ajal nägin ka silmailu mida pakkus kohalik ehituskultuur ja loodus.

Poolel teel võeti ka Marti peale, tundus, et ta tuli laagrisse tasuta lõunat noolimaJ Laagris selgus, et lõunat me ei saagi, veits nõme aga polnud viga. Tegime taas mida oskasime kõige paremini - lõime aega surnuks juba tuttavate tegevustega nagu kaardimäng, spartacuse vaatamine ja niisama chillimine. Muudatuse tõi ka Marti poolt soetatud ineterneti ligipääs.Eks homme arutame kuhu meie pompöösset kirjateost üles riputada. Vahepeal loksutati meid mitu korda ka tööriiete järgi, kuid lõpuks me neid ei saanudki. Lubati homme hommikul esimese asjana asi jutti ajada kuna tahetakse, et me neid laagri pidulikul avamisel kannaksime. Meile anti avamiseks ka nokamütsid ja särgid aga ignoreerime neid ja kanname eesti raudtee omasid – (boi)kott pähe korraldajatele. Laagri elule andis kindlasti tulevikuks vürtsi grupi vastassugupoole sisseseadmine laagrisse. Igatahes oli järjekordne küll natuke erinev aga aga siiski rutiinne päev laagris.

PS. Tauri oli suht nõme ja vajus haigusedroogide mõjul peale õhtusööki magama ja Rainer otsustas iseendaks jääda.

Pärt

Neljas Päev

Päevasõna „ rõstsoi“-sörkima

Tänane päev algas, nagu lubatud sai, hommikuse jooksu ja lõuatõmbamisega. Meie tuba ärkas küll Tauri koputamise peale, kuna minu äratuskell oli endiselt eesti ajas ja Sergei oma tegi nii vaikset häält, et sellest keegi välja ei teinud, kuid kõigest hoolimata olime kui üks mees umbes 6.20 maja ees ja valmis jookma. Õhk oli värske ja veidi jahe ning pühkis une kiirelt silmist. Kui olime jõudnud lõuatõmbamiskohani, pidime tõdema, et on veelgi agaraid sporditegijaid – kolm kasahhi pumpasid usinalt muskleid. Tegime enne jõuharjutusi veel mõned jooksuringid. Pärdil hakkas jalg valutama ning ta meiega koos biitsepsit-triisepsit treenima ei tulnud. Lõppu veel paar venitust ja siis pessu.

Sööma jõudsime erksate ja rahulolevatena. Puder, sardell makaronidega, salaamilõigud ja kuklike – piisaval, et kõht punni ajada. Peale sööki jätkasime eilset meelelahutust ehk arvutist Spartacuse seriaali vaatamist. Naljakas hetk oli kui Pärt ja Tauri peale kaht osa magama tahtsid minna ja kella küsisid ning imestusega pidid nentima, et see alles üheksa hommikul on. Lõunasöögini midagi tarka peale seriaali vaatamsie ei teinudki.

Peale lõunasööki läksime väikse elevusega väravavalvuri juurde ja Sergei esitas endakirjutatud tõendi, mille põhjal meid siis välja lasti. Õnnestus! Vabade meestena kõndisime poekese poole, mida saabudes olime näinud. Pärt märkas vastusõitnud autos Martit, kuid see meie plaane ei muutnud. Poest ostsime küll ainult 10 rublase tualettpaberi, kuid hea on teada, mis võimalused siin lähedal on. Tegime lõpuks tiiru ümber laagri ja avastasime selle käigus ka väljapääsu, mida Sergei ja Pärt hiljem oma poeskäiguks kasutasid. Enne laagrisse naasmist käisime tutvumas uhke jalakäiate sillaga üle raudtee, mille käigus Tauri korralikku mudamülkasse ronis ja umbes kaks kilo oma plätude külge jättis. Puhtaks saamisega oli tal ikka kõvasti tegu.

Tagasi laagris vestlesime veidi Martiga ja sain lõpuks e-maile vaadata ja saata. Peale Marti lahkumist jätkasime Tauri ja Karliga Spartacusele kaasa elamist ja Sergei ja Pärt läksid poodi, mis Sergei sõnul oli 15 minuti kaugusel. Poisid jõudsid tagasi pooleteise tunni pärast üleni märgadena, sest vahepeal oli vihma sadama hakanud, aga rõõmsatena ja suure kilekotitäie kaubaga, mida Sergei müüma plaanib hakata. Olgu siinkohal märgitud, et põhjust rõõmsad olla jätkus, sest Marti oli meile poodlejate äraolekul helistanud ja öelnud, et miilits pidas valgevenelased kinni ja tõi laagrisse tagasi.

Pealelõunaseks rutiinirikkujaks oli veel remondimees, kes meie põrandasse tekkinud auku parandama tuli. Peale pikka pusimist sai katkiläinud kipsplaat vineeriga vahetatud ja voodid tagasi paika. Veidi veel arvuti vaatamist ja siis oligi juba õhtusöök.

Peale õhtusööki mängisime kaarte, saime teada homsest varajasest ärkamisest ja asusime magamiseks valmistuma. Otsustasime Tauriga veel õhtul natuke lõuga tõmmata ja ringi vaadata ja seadsime sammud spordiplatsile. Ajasime muskli punni ja samas tutvusime kõrgõstani maadlejatega. Hiljem käisime oma maja ülakorrusel, kus elavad kasahhid ja armeenlased. Laulsime rõõmsas tujus tüüpidele Eesti hümni, mille peale otsisid nad kuskilt kitarri ja lõid oma laulud lahti. Sain ka esimese suveniiri - Kasahhi lipu. Kuulasime paari lugu ja tulime ära magama, meie vastleitud sõbrad jäid veel laulma ja hõiskama...

Rainer