Kaheteistkümnes päev

Päeva sõna „võshka“ – vaatetorn

Enamus lugejatest on ilmselt aru saanud, et päris laest me oma päeva sõnu ei võta (mu Eesti-Vene sõnaraamat on küll kõrgel kapi otsas, aga mitte päris laes) ja vaatetornist tuleb ka juttu, aga mitte kohe, sest täna oli meil tegus päev.

Päev algas hommikusöögiga, võimlemise olime eilse õhtu tõttu ära jätnud. Mis eile õhtul juhtus, küsite? Samal ajal kui Pärt oma jooksuringe tegi jõudis meieni info, et juba sel pühapäeval toimuvad rühmadevahelised spordivõistlused ja Balti riigid peavad ühisvõistkonna välja panema. Tegime kiire koosoleku ja panime iga ala jaoks huvilised kirja ning leppisime kokku ka esimeses treeningus – jalgpall hommikul kell 7.30. Kuna tahtjaid oli rohkem kui võistkonnas kohti, siis ostsutasimegi Tauriga hommikuvõimlemise vahele jätta ja jalgpallile keskenduda.

Trenn oli mõnus, sai üle pika aja palli katsuda ja kiiremaid liigutusi teha. Eestlastest mängisid peale minu veel Tauri ja Sergei, lisaks kaks lätlast ja hunnik leedukaid. Tase oli varieeruv, aga kõik mängisid isuga ja nii palju kui ma konkurente näinud olen, siis päris autsaideriteks meid ka pidada ei saa. Ma ei ole päris kindel, kus pühapäeval mängitakse, aga meie laagri liiv-savipõhjane jalgpallipuur (varsti tuleb pilt ka) ühtlustab oma ebatasasusega mängijate tehnilisi oskusi ja suurt osa mängib ka hea läbisaamine õnnejumalaga. Elame näeme.

Peale värskendavat dušši ja mõningast mahajahtumist seadsime sammud laagri värava poole, kus meid pidid ootama ekskursioonibussid. Peagi selgus, et bussid ootavad meid maantee ääres ja varsti peale seda, et me kõik siiski neisse ära ei mahu. Natuke hämmingut ja venepärast asjaajamist korraldajate poolt ja kokku umbes 40 minuti pärast oli kohal üks uus buss. Karl ja Pärt olid enne selle saabumist teise bussiga ära läinud, meie Tauri ja Sergeiga istusime koos kükitavate kirgiisidega teise bussi saabumiseni. Muideks, kas see on teie arust mugav poos?

Ekskursioon viis meid Sotši kõrgeima mäe tippu ja hiljem kesklinna Riviera parki. Esimene osa oli võrratu, vaade mäe otsas olevast vaatetornist oli meelierutav. Näha oli nii sini-sinist Musta merd kui ka rohekassiniseid ja isegi lumiseid mäetippe. Nautisime oma aega täiega, pidasime vaatetorni äärel isegi väikse pikniku. Ülimõnus.

Teine osa ekskursioonist oli veidi vaevalisem, kesklinna jõudmiseks pidime läbi suruma tihedast ummikust. Aeglane liikumine, kitsas buss ja vali ja pidev giidi jutt tegid olemise ebamugavaks. Ei ütle otseselt ühtegi halba sõna giidi kohta, sain teada palju huvitavat (nt seda, et Sotši on Venemaa lõunapoolseim linn ja põhjapoolseim subtroopilise kliimaga linn maailmas) ja ilmselt sama paljust ei saanud lihtsalt keelebarjääri tõttu aru, aga mikrofon oli proual ikka väga valjuks keeratud ja puhkepause tema jutus ette ei tulnud. Riviera park, meie sihtpunkt, oli nö lõbustuspark, midagi suure Tivoli tuuri moodi. Atraktsioone oli palju, aga ei midagi huvitavat. Ostsime 85 rubla eest suured jäätised ja jalutasime niisama ringi. Delfiine oleks tahtnud näha, aga 500 rubla tundus veidi palju.

Õhtusöögiks jõudsime tagasi, peale seda mängisime natuke kaarte ja siis kutsuti meid võrkpalli mängima. Ajasime oma Balti tiimi kokku ja asusime harjutama. Midagi head sealt ei tulnud ja ka oma esimese matši saime pähe. Harjutasime seepeale pimedani ja otsustasime ka homme hommikul trenni teha.

Enne pessu-voodisse-magama minekut veetsime Tauriga taaskord aega laagri gladiaatorite treeningareenil ehk lõuaõmbekangide juures. Ma ei pea ennast kõige kehvemaks vennikeseks, aga siin on tüüpe, kes teevad asju, mis panevad suu ammuli vahtima. Tsiteerides Sergeid: „Ma ei uskunud, et sellised asjad üldse võimalikud on!“ Igasugused ringid, miljonid lõuatõmbed ja kerepaintused, lihasmägesid on siin rohkem kui Eestis künkaid. Aga ega meiegi käed rüpes ei vahtinud. Punnitasime kõvasti ja usun, et suve lõpuks on vorm märkimisväärslt paranenud.

Sellise lootusega jään homset päeva ootama.

Rainer

Üheteistkümnes päev

Päeva sõna kosk – ,,vodapad’’

Päev algas nagu eelnevatelgi, kes ei mäleta, uurigu eestpoolt. Ebakindel oli päevaplaan, arvatavasti sai minna ekskursioonile, kuid tuli end kellegi bussi sebida. Kui aus olla siis ma ei teagi kuidas, aga bussile me saime, ju meiega oldi arvestatud.

Üldiselt enne lõunasööki oli laager nagu välja surnud, pooled tööl ja pooled magasid. Peale lõunat veel natuke leiba luusse lastud, hakati end vaikselt liigutama busside suunas. Kõik inimesed bussis, aga ikka pidime passima mingi pool tundi enne, kui startisime – vahva. Sõit viis kõrgustesse mägede suunas, kuuldavasti pidime minema kuhugi parki mingit koske kaema. Kohale jõudes oli kõik normaalne, ilus koht, kuigi meenutas eestis kose vallas asuvaid siniallikaid. Tundub, et see oli minu mure, sest kõigil teistel tekitas see jällegi ahvivaimustust ning pilte tehti ohtrasti. Silmaja kõrva kraapis üks haledat häält tegev loom. Lähemale minnes selgus, et tegemist oli koerakutsikaga, kes nähtavasti oli oma selgroo murdnud. Pargist lahkudes tekkis mul küsimus, et mis seles osas ette võetakse. Tõlgi abiga hakkasimegi asja sissepääsu juures uurima. Selle käigus tõdesin, kui „toredad“ siinsed inimesed on. Pika vaidlemise peale saime niikaugele, et piletimüüja hakkas mingit telefoninumbrit valima, selgus, et ta ainult näiliselt helistas. Vahepeal üritas ta meile seda koera pähe määrida taktikaga, et annab 5 rubla kui me koera vette lükkame. Õnneks murelike inimeste mass väravas kasvas ning võrdeliselt sellega kasvas ka piletimüüja pulss. Hakkasime ise helistama eri numbritele. Selgus, et kohalikud ei tea võiei tahtnud teada kuhu üldse sellise olukorra puhul pöörduda. Lõpuks saadi siis kohalik miilits kätte, kes alguses oli nõus kohale tulema 5000 rubla eest. Selleks hetkeks olin ka suht vihale aetud, kuid kartsin riskida oma karjäärigaJ venemaal ja lasin asjadel kulgeda omasoodu. Lõpuks suudeti veterinaar kätte saada, kes lubas aegsasti kohale jõuda. Vahepeal meenus veel üks seik, et üritati miilitsat sinna parki kohale juhendada, kuid keegi ei osanud. Lihtsalt hämmastamav kui rumal kohalik rahvas on, ma ei tea kuidas miilits üldse siin siis logistiliselt hakkama saab. Eks ta oli rohkem selle taga kinni, et kedagi lihtsalt ei huvitanud. Teema lõpetuseks veel ks tore tähelepanek, et mainisime ka kohalikule turvamehele seda teemat, kes polnud sellest jällegi midagi kuulnud. Seeord inimene ei valetanud sest tal puudusid üldse sidevahendid. Tahaks selle turvasüsteemi leiutajat eriliselt tänada, tunnen end väga turvatuna.

Peale seda intsidenti viidi meid umbes 2 tunniks randa. Teel randa tuli läbi põigata juba tuttavast vinoteegist, etteruttavalt olgu öeldud, et nii talitati ka tagasiteel bussi. Osad meist kasutasid võimalust vees hullata, mina ja Sergei võtsime niisama õhuvanni. Rannas möödus aeg kiiresti ja juba tormasimegi bussile. Kohalejõudes selgus, et teiseid tuimalt hilinevad, tekitas mitte eriti head tunnet.

Aga koju tagasi me jõudsime, õhtusöögi saime ja oli käes spordi ja lugemise aeg. Teise toa elanikud (te vist ei teagi veel, et korteris nr 49 elavad Rainer, Karl ja Tauri ning nr 50 Pärt ja Sergei) vaatasid vist ka mingit filmi. Mina tegin õhtul oma jooksmise trenni. Teised sel ajal timmisid lätlaste ja leedukatega pühapäevaseks võistlustepäevaks meeskondi kokku.

Magamaminekuaeg, head ööd

Pärt

Kümnes päev

Ei ole põhjust muretsemiseks, küll tuleb ka üheksas päev, kuid praegu jõudis kümnes ette.

Esimene kümme on täis! Juhhei! Päeva alguses valdas meid teadmatus. Oli teada, et täna on ekskursioon, mis tekitas meis põnevust, kuid me ei teadnud rohkemat midagi. Ei teadnud kuna ega ka kuhu. Sellest ei lasknud me end morjendada, hommikul ärkasime kuskil 6 ajal nagu alati, minul kella pole seega ärkan siis kui teised.  Ruttu riided selga ja sööma. Rainer ja Tauri tegid väikse hommikuvõimlemise ka, et kasvatada isu ja und pärast söömist. See kõik läks väga ladusalt, kõhud täis, heitsime pikali, lugesime ja magasime peaaegu lõunani. Kui sel ajal isegi toimus midagi, siis ei ole minu kõrvuni see jõudnud.

Kui uinak tehtud ning mõtted lõunale viidud hakkasime arutlema, mis ekskursioon meil tuleb. Marti helistas eile ja rääkis, et täna on 2 võimalust, kas väike tuur RZD (vene raudtee) objektidel või väiksem linna ekskursioon õhtu poolikul. Enamasti oldi huvitatud pigem objektide vaatlemisest, et näha ka mägede pool asuvat ehitust ja ehki endigi objekte. Meie rõõmuks teatas Marti meile, et ta saabub lõuna ajal meie linnakusse ja ekskursioon on RZD objektidel algusega kell 2. Olles sellise rõõmusõnumi saanud, et meil on jällegi võimalus uudistada Kaukasuse ääreala ruttasime lõunat sööma.

Lõuna söödud, jalad lakke löödud, saabus ruttu aeg, et minna bussidesse. Seekord läks asi väga ladusalt ja liikuma saime küllaltki täpselt. Minul oli ilusti bussisõiduks ka raamat kaasa varutud, kuna siin võivad ummikud olla kõige absurdsemates kohtades igavesti suured. Kõigepealt viidi meid kõige suurema projekti juurde, mille üle nad ise on vist väga uhked, sest nagu Marti nentis oli tema nende tunnelite suudmes juba väga mitmendat korda. Objektiks oli siis raudtee- ja maanteetunnelid, ning nende vahel pisem teenindustunnel. Kogu pikkus igal tunnelil on kuskil viie kilomeetri kanti. Kõikide objektide juures asuvad maketid, neil on väga ilusa haljastusega asuvad teede lõigud, hetkel aga valitseb seal piiritu betooni väli. Tahaks väga näha seda kõike valmis olekus olümpia ajal. Siin oli ka tohutult palav, võttis kohe nõrgaks. Edasi läksime ühe raudtee viadukti juurde, mis on ehitatud selleks et kaitsta looduskaitse all olevaid puid, nimega ’’samshit’’, vähemalt kõla järgi on selline puu. Igaljuhul see ettevõmine tundus meile kõigile totter, eriti vaadates kui suures silla nad olid selle jaoks ehitanud ja kui pikalt. Aga ju siis oli neil tohututes kogustes raudtee silla juppe vedelemas kuskil ja nii oli otstarbekaim. Siis viidi meid veel ühe tunneli suu lähedal oleva pika-pika silla juurde. See oli maanteesild sadu meetreid pikk, et hoida teed ühel tasapinnal varsti algava tunneliga, kui all voolab jõgi. See jõgi on neile ikka suureks nuhtluseks.  Seejärel viidi meid veel ühe tunneli juurde, kus ehitati raudtee silda kohe tunneli suudmest alates. Rainer ütles mulle ka selle silla tüübi ja eks ta paneb selle ka siia kirja, kuid mul see ei meenu. Igaljuhul olid silla sammaste planeeritavad kõrgused 87m. See tundub juba praegu tohutult kõrge, kuid oldi alles poole peal. Mis pakkus inseneridele huvi oli, et miks nad seal kohapeal valavad neid valmis, mitte ei ole tehtud neid kuskil tehases kokku monteeritavatena. Jõuti järeldusele, et nad kahtlevad vene töömeeste täpsuses ja on turvalisem kohapeal valada. Seejärel näidati meile Esto-Sadoki raudteejaama. Uhke ehitis millest paari kildi kaugusel mägedes saab toimuma Kahevõistlus ja Suusahüpped. Jällegi kord hakkasime meie arutama, mis mis moodi nad näevad ette, et inimesed sinna võistluspaika saavad. Eeldatav jalutamis aeg on 2h, sinna viib üks kondel ja inimesi mahub vaatama kuskil 10000 ligi. Eks näis. Sellega meie vaatlused lõppesid.

Jõudsime tagasi laagrisse just parajaks ajaks, et näha tekkima järjekorda söökla ees. Toiduni oli veel pool tundi. Ma olin õnneks pannud hommikul uue Top Geari osa installima ning seega saime me aega parajaks teha seda vaadates. Kõhud täis, läksid teised võrkpalli taguma, aga ega väljakule meil eriti asja pole, õhtuti on kõik spordiplatsid nii ülerahvastatud ja suurte järjekordadega, et ei viitsi eriti oodata. Mina ei viitsinud praegu, kuna mõtlesin veidi arvutis olla, juhhei milline mõnu. Nüüd panid nad koos kasahhidega väikse jalgpallimeeskonna kokku ja lähevad proovivad kellegi vastu mängida. Kahjuks on siinne kliima nõudnud uue ohvri. Ei tea täpselt, mis tõbi on, kuid Sergei tunneb end sandisti, mingit laadi kõrvahäda ning kahjuks ongi kõrvavalu üks ebameeldivamaid. Imelik on mõelda, et kohe kui Tauri tervenes haigestus Sergei, kes on järgmine?

Ning üks tegemata asi, viin siis meie nimed ja näod ka kokku neile, kes ei tea.

Paremalt: Tauri, Pärt, Karl, Rainer ja Sergei

Karl

Üheksas päev!

Äratus 6.20 kohaliku aja järgi oli küllaltki uimane, kaks nokkis oldud päeva olid mind loiuks ja laiskas muutnud, muidugi sain õhtul ka värskelt kohalikust apteegist toodud ravimeid manustada, mis kindlasti ka oma panuse andsid. Pean tunnistama, et need tõesti toimisid, praegu tunnen ennast küllaltki tervelt.

Päev algas aktiivselt, kui me oma kulli pilkudega kontrollisime söökla järjekorda, imelik, kuid hommikul polnudki see enam nii pikk kui tavaliselt. Saime kõhud muretult täis söödud ja oma öist uinakut jätkata, vähemalt mina seda tegin. Ärgates tuli meil taas kaardimaania peale ning panused olid ka natukene muutunud, nüüd sai kätekõverduste asemel teha ka lõuatõmbeid, kükke ning kõhulihaseid. Eks neid kogunes jällegi parajalt. Enne lõunat võtisme ka võrkpalli käsile, toksisime seda natuke ja arvasime, et me oleme päris osavad.

Jõudis kätte lõuna, saime oma supid, praed söödud ning otsustasime, et lähme kaeme, mis siin laagri kõrval külakeses toimub. Asusime teele, teeks olid raudteerööpad, mis juhtisid meid nii küla, kui ka huvitavate mägede poole, mida loomulikult oma jalge all veel tundnud polnud ehk pidime enne külatrippi, siiski kuskil kõrgel ära käima. Kõndides nägime vabalt maantee ääres jalutavaid lehmi, neile kohe vist autoteed meeldivad. Otsustasime, et ronime kõige lähema künka otsa, kaugelt tundus, et seal on ka piisavalt hea tee sees, kuid lähedalt silmitsedes oli see sama mudane, kus mul mõned päevad tagasi sees õnnestus tallata. Õnneks läks ka kõrvalt üks teeke, tõus oli pikk ja päike väga kuum, higi voolas. Olime otsustanud, et tänasest päevast hakkame ka oma nahavärvi tuunima.

Tippu jõudes avanes hea vaade, nägime oma laagri kõrval oleva lennujaama täies ulatuses ära. Teisel pool olid, aga künkad küngaste otsas kinni ja vaatepilt oli võimas. Uus kogemus käes ja hakkasime külakese poole kõmpima. Külla jõudmiseks pidime ühe silla ületama, kuhu vist tahetakse ehitada tunnelit, kuid eesmärk jäi arusaamatuks. Külas käigu eesmärk oli leida pood, selle me leidsime kohe. Täna ei hakanud keegi meist õlle pruukima, mina kuna olin olnud tõbine paar päeva ja teised vist oma eilsest veini kogemusest. Järgmiseks oli vaja teada, kas juukseid saab ka seal lõigata. Vastus on jaatav. Esimeses kohas pakuti lõikuse hinnaks 300 rubla, kuid teises juba 250. Keegi ei lasknud ennast kohe pügada, kuid nüüd teame kuhu pöörduda kui lõng liiga pikaks kasvab. Rohkem põnevust me külast ei leidnud ning pöördusime laagrisse tagasi.

Laagrisse jõudes otsustasime lahti lõigata kohaliku arbuusi, mille poisid eile turult tõid. Kahjuks polnud see suuremat sorti maitseelamus, kuna arbuus oli veel toores. Peale pikka jalutuskäiku käis see küll. Pidin ka pinksi proovima, mida teised olid juba paar päeva treeninud, minuga liitus Sergei. Sain kasahhi ja venelase vastu käe ka valgeks. Kätte jõudis taas söögiaeg. Kõhud täis, puhkasime ja valmistusime oma kaardimängudega kogutud trahve likvideerima. Teised said oma numbrid nulli, kuid mul jäi veel 130 ühikut jõuharjutusi teha, põhjus ilmselt selles, et ma eelnev päev ei riskinud neid veel teha.

Enne magama minekut avastasime kõik, et päike oli meile liiga teinud ja asusime ennast määrima igasuguste kreemidega, et meie tuuning siiski võimalikult ohutu ja püsivaim oleks.

Tauri

Kaheksas päev!

Päeva sõna „rõnok“-turg

Hommik nagu ikka algas söömise ja kasimisega. Tundub, et vähemalt ajutiselt on spordilaine meist kaarega mööda loksunud, sest isegi Rainer jättis juba teist päeva hommikuse spordi vahele, rääkimata teistest.See kolimine on meid tõesti liiga mugavaks teinud, näeb ju aknast söögijärjekorda ning ega naljalt keegi enam sinna seisma minema väga ei kipu. Lisaks hommikusöögile saime ka lõunasöögi pakituna mercedes bens’i kilekotti. Ees oli ootamas lubatud rannas vedelemise päev.

Enne bussiminekut peeti maha suht pikk loeng linnas käitumise teemal, sihtgrupiks eelkõige aserbaidžaanid vms, kuna nendele vabade käte andmine tähendab kaost, nagu loomaaed. Igatahes viidi meid linna ja rannast umbes poole tunni jalutuskäigu kaugusele, taaskord tuleb vist tänada vene loogikat.J Randa jõudes valgusid seltskonnad suht laiali või vähemalt mulle tundus nii, igatahes meie irdusime täielikult otsides kaugemalt kohta kus pikali visata.

Ujumas käisid Karl ja Rainer.

Lõpuks me loobusime üldse sellest ja jalutasime hoopis tagasisuunas linna poole. Mainimata jäi, et ilm oli kõike muud kui rannailmaks kohane. Jõudsime Marti hotelli ette ja ajasime ta ka õue. Patseerimisme turu suunas ja teepeale jäi üks meeldiv veinibaar, kuhu tuli sisse põigata. Dringid sees ja vähemalt mulle tundus, et minu päev oli käima tõmmatudJ Turul proovisime kõike söödavat kuid ei ostnud midagi. Hakkasime hoopis otsima mõnd meeldivat kohta, kus saaks end maha istutada. Seks ajaks oli juba vihma tibutama hakanud ja sadu aina tihenes. Lõpuks leidsime sobiva koha ning paduvihmas tuli teha ka lõpuspurdi moodi liigutusi, et kuivaks jääda. Sinna me jäimegi ning lasime kesvamärjukesel ja muul kõrvasel hea maitsta. Vahepeal helistati meile, et kas soovime tänu halvale ilmale varem koju naasta – kindlasti mitte oli ühene vastus. Tiksusime randa tagadsi ja tegime väiksed soojad eined ning ootasime vihma vähenemist, kuid seda ei juhtunud. Marti läks käterätikuvarjus hotelli ja meie sihiks oli jõuda tagasi veinibaari, ring sai täisJ Seal tegime mitmed ringid veini ja jaurasime müüjaga. Olemine oli väga meeleolukas tingituna vägijoogist ja läbivettinud olekust.

Lõpuks andis vihmgi veidike järgi ja läksime turule arbuusi ja virsikuid ostma. Sai ostetud lõpetuseks mitmepeale ka suur õllemürsk ing jalutasime kokkulepitud bussile mineku kohta. Otsustasime kaubanduskeskuse ette chillima jääda (loe- aega parajaks tegema jääda). Meenus ka, et pidime Taurile apteegist ravimeid ostma. Järjekorras seistes hakkas meie selja taga olev kohalik vindine mees mind nähes küsima, et kas olen sportlane vms. Valetasime talle, et olen kuulitõukaja ja ta kohe sulas või ma ei tea mis tal hakkas aga oli vaja mind kohe embama hakata. Piirdusin vaid kahe korraga, siis üritasin vaikselt eemalduda. Ravimid käes liikusime bussi ja saime ludinal koju tagasi.

Ees ootas paaritunnine chill-häng enne kui süüa sai. Mul oli veits paha olla ja tegin hilise lõunauinaku.Teised tagusid kaarte ja panused olid kõrged, nimelt mängiti kätekõverduste peale. Neid kogunes kõigile õhtuks kuskil saja ringis. Mina lugesin õhtul oma da vinci koodi ja läksin magama.

Pärt

Seitsmes päev

Päeva sõna „pereselitsja“ – kolima

Nagu ühes laialt levinud teoses mainitakse, saab kuue päevaga kõik tehtud ja seitsmendal võib puhata. Ei pidanud töötama ka meie. Kes eilset sissekannet lugenud on, teab ilmselt juba meie päevaplaani, aga alustan siiski algusest ja räägin kõik ära nagu see minu silme läbi paistis.

Ärkasin esimesena, veidi enne kuut ja läksin hommikuvõimlemist tegema. Tauri on endiselt haige ja seetõttu ei liitnud, ka teised otsustasid une kasuks. Kui oma jooksuringidelt ja lõuatõmmetelt naasesin, märkasin, et söökla ukse taha on juba arvestatav järkord tekkinud, kuigi see veel lahtigi polnud. Endiselt korralagedus! Saime siiski kuidagi söödud ja asusime lubatud ekskursiooni ootama. Enamus meist jõudis väikse uinakugi teha, enne kui teada saime, et tegelikult algab väljasõit alles kell 2 ehk pealelõunasööki.

Seega oli meil taaskord küllaldaselt vaba aega. Tauri otsustas seda sisustada magamisega, mina ja Karl jätkasime oma pooleliolevate raamatute lugemist ja Pärt ja Sergei läksid lauatennist mängima (avastasime alles eile hilisõhtul, et siin selline võimalus on). Kuna ilm oli ilus ja liigutada oli vaja, siis peagi otsustasin ping-pongijatega ühineda. Sealne järjekord oli juba paisunud ja nii läksime õue sulgpalli toksima.

Olime just lõpetanud ja tagasi lauatennise ruumis kui kuulsin elevust tekitavat uudist – me kolime! Siiski mitte kuskile kaugele vaid sama maja teisele küljele, kus meie kasutusse jääb kaks tuba senise 1,25 asemel. Rohkem ruumi ja loodetavasti ka tugevam põrand (vt 3. päev). Ka vaade on siin ilusam ja söökla uks lähemal, kappides riiulid ja voodid mugavamad, seega igati positiivne.

Enne

Nüüd

Peale täitvat-toitvat lõunasööki panime end valmisekskursiooniks. Ringles kuulujutt pikkade pükste vajadusest, kuid otsustasime seda eirata, sest päikeoli ilma ikka korralikult kuumaks kütnud. Kütet üritas lisada ka üks „paren“, kes kaaslaste õhutusel tantsu vihtuma hakkas. Väike instruktaaz ja sõit linna võis alata. Õnneks ummikuid polnud ja jõudsime üsna ruttu kohale.

Esimeseks peatuseks oli Sotši spordikuulsuste muuseum. Eelmisel aastal avatud ruumid olid avarad ja mitte liiga paljude eksponaatidega. Sisu oli hoolikalt valitud ja põnev, eriti 2014 OM puudutav osa, kuna kohalikest sportlasest eestlastele vast tuntuim on Jevgeni Kafelnikov.

Edasi liikusime Sotši ajaloomuuseumisse, mis etterutates öelduna mulle väga meeldis. Alustasime tuuri kosmose toast, kus oli nii pilte Gagarinist ja teistest kosmonautidest kui ka väidetavalt autentne maandumiskapsel. Lisaks skafandrid ja tuubides kosmosetoit, mida minuteada valmistati ka Põltsamaa tehastes.

Edasi viis giid meid läbi geoloogia- ja geograafiastendide Musta mere elanikke kujutava väljapaneku juurde. Saime teada, et vees elutseb mitmeid eksootilisi ja ka mürgiseid kalu, limuseid jms. Võimsamad vee-elanikud on mõõkkalad, kes oma kuni 4m pikkuse juures suudavad ujuda kuni 120 km tunnis ja väiksed (kuni 2m) haid, kes õnneks küll inimestele ohtu ei pidavat kujutama. Mereelanike juurest liikusime taimede ja siis lindude-loomade juurde. Uhked mägiveiste ja karude topised olid vägagi tõetruud.

Loomade juurest liikusime inimeste ajaloo juurde. Alustades kiviaja koobastest ja lõpetades Nõukogude-aegsete sanatooriumitega, põnevaid jutte, detaile ja leide jätkus igasse ajastusse. Giid rääkis küll kiirsti, nii et kõigest aru ei saanud, kuid tunnen, et vaikselt hakkan juba vene keel e soonele saama. Sotši ajaloos on tähtis koht ka eestlastel, kes tsaariajal siia tulid ja kõrvti teiste rahvustega piirkonda üles ehitada aitasid.

Tuuri lõpp läks kiireks kuna armeenlased ja kasahhid ei olnud väga püsivad ja lasid muuseumist üsna kiirelt jalga. Läksime meiegi siis busside suunas. Jalutades üritasin hoomata ümbritsevat õhkkonda ja olustikku. Pean mainima, et kuigi kesklinnas on asi parem, siis ei ole ma veel täielikult harjunud siinse lopsaka ja tiheda taimestikuga. Tihtipeale tundub nagu oleks linn unarusse jäetud, kuid eks tegelikult aitavad kõrged puud ja laiad lehed kaitsta palava päikse ja tihedate vihmasadude eest. Eriti äärelinna väikeste majade puhul näib, nagu neelaks loodus nad kohe endasse. Kesklinnas on majad suuremad ja uhkemad ja neid tuleb pidevalt juurde. Ka on tänavapilt euroopa- või ameerikalikum. Kui mujal on autod peamiselt vanemat sorti ja Venemaa päritolu, siis linna keskel oli näha tumendatud klaaside ja suurte kroomvelgedega „sakslasi“ ja „itaallasi“, sekka mõni kohalik tuunitud pill.

Oligi aeg tagasi laargisse suunduda. Saime natuke maitsta kohalikke ummikuid, millest Marti meile rääkinud on ning veidi piiluda bussiaknast rannapromenaadi, millele meil ehk homme ka asja on. Peale õhtusööki tahtsin katsetada võrk- ja jalgpalli, mille Marti meile täna tõi, kuid keegi ei võtnud väga vedu. Lõpuks tuli minuga kaasa Sergei ja suundusime palliplatside poole. Selgus, et igal pool olid käimas tihedad võistlused ja ilma oma meeskonnata oli raske platsile pääseda. Tuleb kas rohkem kohalikega sõbruneda või siis oma tiim välja panna. Katsun lähipäevil teha mõlemat. Täna toksisme natuke kahekesi palli, vaatasime teisi ja tulime siis tulema. Kuuldavasti käis ka Pärt jooksmas, et siis paremini unne suikuda.

Head ööd, päeva või hommikut teilegi!

Rainer

Kuues Päev

Päevasõna oli täna ,,isbolzovat’’ – ära kasutama.

Päeva pidepundiks oli meile täna laagri avamine. Hommikune varajane ärkamine, tagas meile ilma järjekordadetta hambapesu ja einestamise. Täpselt kell 7 toodi meile meie töövorm, mille erkoranže pükse nõuti meil kanda. Putru meile täna ei antud, laagri juhataja tuli meie juurde ja ütles, et see on selleks, et me avamise vastu peaksime ilma viperusteta. Oskasime vaid järeldada, et pudru sees on miskit ohtliku.

Nagu ette nähtud, kogunesime poole üheksast bussi juurde ning veidi enne üheksat hakkasime liikuma. Siinsed vahemaad tunduvad kõik kui ühe koha peal tiirutamised, vahemaad on väikesed, kuid võtavad hirm kaua aega. Avamine oli meeleolukas, suuremad vene rühmad Rostovist ja Piiterist tegid palju kisa. Kõned tundusid olevat kaasahaaravad, kuid enamus jäi mõistetamatuks. Päike õnneks ja paistnud ega ka vihma sadanud, seega perfektne ilm sellise tubase ja umbse ürituse tarvis. Tauri sai käia laval ja öelda eesti keeles midagi toredat, ta valis sõnapaariks, mida jagada: ,,Kõik läheb hästi!’’ Ta kordas seda korduvalt, ning see lõppes märkusega justkui oleks meie keel täiesti mõistetamatu- lõpuks ometi said nad aru, mida ma tihti tunnen! Kõned peetud, info saadud saime alustada tagasiteed laagrisse. Sõit läks hämmastavalt ruttu, kõik magasid tagapingis üksteise najal. Vähemalt oli mugav.

(Veel pilte Marti fotokast leiad siit)

Ning kätte oli jõudnud lõuna aeg! Järjekord oli tappev, suutsin oma söögikaardi tuppa jätta ning pidin hülgama oma saavutatud koha. Kuid ei ole hullu, pärast sai vahele trügitud. Siis otsustasime, et pole ammu kaarte mänginud. Mõeldud, tehtud. Sai korralik blogi versioon koostatud veebi väljaande jaoks ning sellega oli ka tänuväärselt palju tegemist. Korrastasime pilte, liigendasime tekste ning tegime sobiva veebikujunduse ka. Kahjuks sai täna minu ja Raineril põhimõtteliselt kõik Spartacuse osad vaadatud. Ehk homsest tuleb veel tõsisemalt lugema hakata.

Homme algab venelastel töölaager pihta! Meil pole aga töölube ja seega viiakse meid ekskursioonile. Homme tutvume erinevate olümpia objektidega, tõenäoliselt nendega millega tegeleb RZD. Laupäeval viiakse meid mere äärde. Pühapäeval saame lõpuks ometi puhata, muidu me väsiksime liigsest tegevusest ära ning esmaspäeval pidavat olema rohkem turismi ekskursioon. Meie all ma mõtlen Balti riike. Teistel peaks vist töölubadega korras olema. Esmaspäeval saame samuti teada oma HIV testide ja narkolooga testide tulemused. Pöidlad pihku!

Viimasena tahaks veel mainida, et inimesed laagris ei tunnista söökla graafikut. Homsest viidi meie hommikune eine veel varasemaks- pool 7! Igaljuhul sisukas päev, nüüd ees veel hambapesu ja mõned leheküljed Šveiki.

Karl