Viiekümne neljas päev!

Viiekümne neljas päev ehk tühja passimine ehk viimane tööpäev

Hommik ei olnud igav, tavaline ning kiire, ei midagi uut. Mis aga oli uus hommiku meelsuse, oli tõsiasi, et see oli viimane tööpäeva hommik! Seda me muidugi hommikul ei teadnud, vähemalt mina ei olnud kindel, kuna eile ei käinud tööl.

Nagu ALATI, meie kiuste, pärast sööki tuli buss ja meie liikusime Krasnaja Poljanasse tööle. Tööpäev oli raske, juba eelmine päev öeldi, et täna midagi ei toimu. Mida see tähendab? See tähendab, vaatamata meie innukusele, tööd me teha ei saanud, vähemalt alguses. Istusime kaua laotud kaunikesel ehk siis müüril ja võtsime päikest. 

Ei tahaks küll sidesõnu üleiliiga korrata, kuid siiski, see tähendas meie jaoks kella 8st 1ni mõttetut passimist, mida ma nimetaks lõuna ootamiseks. Tegime kauneid pilte, võtsime päikest ja loopisime kive jõkke.

Käisime lõunat söömas üle ’’silla’’. Kui tavalielt sõitsime bussiga 2 km, ümber jõe käänu ja üle silla, siis täna võtsime teoks ja läksime üle raudtala sööma. Oli jällegi kord uus elamus, mis omakorda tähendab tohutut rõõmu meie jaoks! Söök oli nagu alati ja seega kuna meil oli palju aega, sõime ära ning läjksime õue maja varju lamama. Kui lõpuks tööle tagasi jõudsime oli viimse päeva lõpuni vaid 3 tundi! Te lihtsalt ei kujuta seda rõõmu ette! Vaatamata sellele et rõõma peaks me meeli valdama, siis oli põhiline mõte meie peas – veel kolm tundi seda aju pehmenemist!? Ei Taha! Ei Jaksa!

Objektile jõudes, mõtlesime puhata, kuid sellest ei tulnud midagi välja, meil on uus objektijuht, kes suunas meid kohe tööle. Seda seepärast, et kell 11 pidi tulema järjekordne kontroll, kuid lõpuks alles kell 4. Seega meie asiseks näitlemiseks sai ülesanne kuis meie eestlased loobime kive KAMAZi kasti. Ma loodan, et te kõik näete selle tegevuse mõttetust ja jagate meie hämmastust.

See nali tehtud ja töö läbi saime KOJU! VIIMANE PÄEV ON LÄBI! See aga omakorda tähendab ju tähistamist. See aga eeldas kiiret söömist, veidi ajaveetmist ning seejärel võtsid eestlased nõuks minna Mihhailovskoja baari. See küll on ehituses, kuid sortiment on meie nõudlusele piisav, saab viina, õlut, limonaad ja konservi vastavalt vajadusele. Sealne omanik, vist, isegi kiitis meid suunurgast, et baltikumi inimesed on ikka viisakad, küsivad kas ikka võib ja mis maksab, seejärel alles võtavad asjad ja tulevad viisakalt leti äärde. Samal ajal kui venelased räusates kambakesi tahavad poole kaubaga välja joosta. See jutt oli muidugi noorte tööoliste kohta. No muidugi peab mainima, ei tea kas hea või halb, aga baltikumi kui tervikut, juba osatakse ära arvata. Oleme korraliku eeltöö teinud.

Mihhailovskoja reis läbi, otsustasime laagrisse naasda. Laagris aga kuuldu järgi pidasid leedukad ja lätlased suurt pidu. Mida see aga meie jaoks tähendas oli uut kohta kuhu tuleb minna. Seega olime veidi aega nendega, lõime ka nendega paar õnnitlevat pitsi kokku ning vähemalt mina tulin magama. Kui on veel midagi väga olulist vaja mainida siis teeme seda tulevikus.

Nüüd kui päeva kirjeldus on läbi oleks vist aeg rääkida palgast. Hommikul ajas Ivan, meie natšalnik, pabereid meie seas, uuris meie aadresseid jne. Seejärel, jällegi vaid kuulduste järgi, läks ta linna pabereid korda ajama. Pärast lõunat saabus ta meie rüppe. Selgus, et käib arutelu kas meile maksta boonust või mitte. Lõpuks selgus see, et ei sainud seda. Palka tuleb meile üldsummas 21000 rubla. Igaljuhul olime positiivselt üllatunud, kuna meie ootused olid õnneks madalad.

Seega mis seal ikka, alla nädala on koduni jäänud, tööd enam tegema ei pea. Ootame kõik juba endi koduste nägamist. Kõike jõudu nii teili kui meie ning teisipäeva õhtul juba näeme osasid teist.

Karl 

Viiekümne kolmas päev!

Silmi avades selgus, et täna tuleb tõesti ilus ja päikseline ilm, sellest järeldub ka, et tööle polnud mõtet magama minna ja suunduksin rõõmsama meelega ranna poole. Muidugi ka mu küünarnukk ei võimaldanud tööd teha, seega mina tööle ei läinud. Karl avastas samuti vetsus käies, kui tore on number kahte tehes puhast vett oma kehast väljutada. Tema otsustas samuti, et loobub väsitavast tööpäevast. Sergeil oli samuti veel eelnevast päevast natuke paha olla ning ka tema rakendas koju jäämise plaani. See kõhuviirus, mis siin möllas on lõpuks kõik eestlased läbi käinud. Tänased töölised olid seega Pärt ja Rainer.

Karliga otsustasime, et nüüd on õige aeg teha ainult rannapäev, seda me pole suutnud viiekümne kolme päeva jooksul teha. Sergei jäi puhkama koju. Ja nii oligi, pool kümme hakksime seiklema ranna poole, käisime läbi turult ning ostsime lõunaks puuvilju – viinamarju, nektariine ja banaane. Hommikul oli rand paksult inimesi täis ja hea, et me endalegi kohad leidsime, kus beesitada. Must meri oli täna eriti sinine ja rahulik. Kaunis vaatepilt. Määrisime ennast paksult õliga kokku ning asusime oma jumet muutma.

Meie kõrval pikutas üks tunneli ehitaja ning sain jällegi uusi teadmisi Venemaast ja tunnelitest, mida siin eriti rohkelt tehakse. Näiteks kuulsime jälle korruptsiooni jutte, kuidas siin kõige kallim eksam ülikoolis on füüsika ning selle maksumus on 15000 rubla. Sõjaväest ära ostmine maksab 100000 jne. Ühesõnaga on siin riigis oma hind kõigel. Magasime, käisime ujumas ja pikapeale avastasime, et meie reied, mis pole siin veel päikest näinud on muutunud roosakaks. See oli umbes nelja paiku. Arvasime, et targem on rannast lahkuda, nii ka tegime. Päike oli uimaseks ja loiuks teinud. Laagripoole kõndimine osutus parajaks piinaks. Karl soovis Mihhailskovast ühe külma õlle võtta ning ma ühinesin temaga, kuid võtsin õlu asemel limonaadi. Oleksin samuti eelistanud meelsasti õlle, kuid arvasin, et targem on mitte seda juua, sest käe paistetusele see kõige parem poleks.

Jõudsime laagrisse ja meie tublid töölised olid juba kodus. Käisime pesemas ja hakkasime enda reisi aloe kreemiga tohterdama. Meil olid reied totaalselt ära põlenud, istuda ning astuda oli paras piin. Tööl nagu ikka keegi tööd ei teinud, mängiti veesõda ja Rainerile see mõte eriti ei meeldinud ning ta olevat päris näevi läinud ja paar krõbedamat sõna öelnud. Eestlane tahab ikka korralikult tööd teha!

Õhtuks oli kõigil juba kõht enamvähem korras ja saime rahulikult unne suikuda.

Tauri

Viiekümne teine päev

Ei hakka seekord pikka ja poeetilist sissejuhatust tegema ja ütlen lisaks veel kohe ära, et ega täna midagi väga erilist ei juhutunud. Seega kui sul on midagi paremat teha kui meie blogi lugeda, siis võid südamerahu ja teadmisega, et me kõik elus ja terved oleme, oma asju toimetada. Või siiski?

Hommik oli tavaline, miski ei reetnud viimase nädala algust kuni selleni, kui Pärt enne töölesõitu teatas, et tema täna ei tule. Ta oli öösel halvasti maganud ja lisaks peibutasid teda veel mõned poed, millest eile mööda sai jalutatud. Ühesõnaga tööle jõudsime neljakesi. Tööle hakkamine venis taaskord võrgust korvide ja teglikult ka motivatsiooni puudumise tõttu. Kui teised nautisid lamavat asendit siis mina läksin korvipunujaid ergutama. Varsti oligi asi valmis ja saime seda paika sättima hakata. Kui vahepeal käis meie tegemisi vaatamas ja eelnevatel päevadel-nädalatel tehtud töö mitte nõuetele vastavust kommenteerimas lausa brigaad ülemusi, siis selleks ajaks kui meil korvide asendi korrektsuse jaoks jah-sõna vaja oli, olid kõik kadunud. Seega istusime taaskord niisama. Varsti sai minul ja Karlil passimisest villand ja otsustasime vähemalt natuke enne lõunat ära teha. Nii ka läks. Kuna Tauril on endiselt käsi paistes ja veidi valus, siis tema otsustas päiksevõtmise kasuks ja Sergei veetis halva enesetunde tõttu pikemalt aega kuivkäimlas.

Pealelõunane aeg ei toonud ülemuste osas muutust ja seega otsustasime isetegevuse kasuks. Hakkasime vaikselt korve täis laduma ja kuna paljud erilist tööindu üles ei näidanud, siis päeva lõpuks neid kahjuks valmis ei jõudnud. Vähemalt on homme hommikul midagi teha.

Tagasi laagrisse jõudsime alles õhtusöögi alguseks, viivituse põhjuseks bussi hilinemine meie töökohta ja suur ummik tagasiteel. Kahjuks ei tea, mis ummiku põhjustas, tundus üsna suvalise koha peal olevat. Laagris tervitas meid pügatud peaga Pärt (ilus vaadata koheJ) ja lühike sööklajärjekord. Seega käisime kiirelt pesus ja ruttasime kõhte täitma. Minul ja Tauril läks eriti hästi, sest lisaks kuklile saime pärast veel pannkooke. Mmm, need olid maitsvad.

Sergei tundis ennast endiselt halvasti ja jättis söömise vahele ning puges voodisse. Ka meie olime peale sööki tubased ja vaatasime filmi. Kui tahad teada millist, siis guugelda Michael Oher’i nime. Film oli piisavalt pikk, et väljas jõudis pimedaks minna ja veekraanide kinnikeeramise aeg lähemale tulla. Teostasime õhtused toimingud ja asusime Une-Matit ootama. Mina ja Tauri ostsustasime teda lausa välja otsima minna. Peale väikest tiiru spordiväljakute juurde ja tagasi oli ta juba lähedale jõudnud ja puistas oma liiva meie silmisse. Nii see päev meil lõppeski...

Rainer

Viiekümne esimene päev

On pühapäeva algus ja tähistame seda hommikusöögiga. Päeva plaan on meil linna minna šhopingule ja randa.

Mõeldud-tehtud. Peale hommikueinet tuhises Tauri meie tuppa väitega, et 5 min pärast läheb buss linna. Saaksime jalavaeva tublisti vähendada.Kordus eelmise nädala peojärgne hommik. Kargasime püsti ja tormasime välja, kuid seekord saime bussile. Ent oh imet, selgus, et buss liigub hoopis vastassuunda, seega saime linnamineku maad lühendada vaid 500 meetri võrra. Jalutuskäik möödus üsna ladusalt. Vaatasin isegi kella ja tuleb tõdeda, et oleme füüsilist tööd tehes tublisti arenenud ning samm on reipamaks muutunud.

Linnas hakkasime kohe mööda Lenini tänavat poode kammima. Ega suurt midagi leida ei õnnestunudki. Poemüüjad on ikka väga löödud nägudega kui poest tühjade kätega väljuda. Samas on tore ka see, et nad ei hoia oma pettumust vaka all, vaid annavad sellest otsekohe haledal toonil teada. Vahelduseks oli mul aega märgata põõsa taga lendavat liblikat pingsalt seiravat kiisupoega. Aeganõudev on see poodlemine, arvan, et paar tundi kulus ära. Oli aeg ka keha kinnitada. Otsisime tükk aega hatsipurit kuid lõpuks maandusime meile tuttavasse kohvikusse, kus olime meie reisi alguses Martiga käinud. Söögi vahele sai nautida „kvaliteetseid“ muusikavideoid MTV kanalilt. Oli meeldiv söömaaeg. Peale seda oli aeg siirduda rannapromenaadile kus tõdesime, et ka täna on lained väga suured. Mina ja Tauri jäime kaldale ja vaatasime kuidas teised end lainetel peksta lasid. Vahepeal käisime kahekesi väiksel poodlemistuuril, saime vaid paar külmikumagnetit. Korra läks ka vihmale aga see ei rikkunud päeva. Peale ujumist seadsime sammud turu poole. Vahepeal jõudis Sergei ühe wrapi keresse keerata. Tundus, et Karl tegi endale lainetes hullates veidi liiga ja ta otsustas juba ees koju minna, teades, et meie eesmärk oli edasi shopata. Turul paelus meid koheselt maitseainete lett. Meeldiv mammi müüs meile vajalikku kraami ja segas kohapeal juurdegi. Kolasime turul mitu tiiru. Pakuti ka kohalikku lembejooki – satšat. Seda lausa nii mitmel korral, et lõpuks hakkas närvidelegi käima. Tundus, et eriti Rainerile ja ka Taurile oli puskarimüüjate jutt mokkamööda ja nad ei suutnud kiusatusele vastu panna ning pea alati nendega vestlusse astuda.

Ka turul veetsime pea 2 tundi, kuid lõppude lõpuks saime koduteele asuda. Vahepeal püüdis Rainer fotokaga ilusaid kaaderid.Nägime üht jalaimplantaadiga joodikut maas istumas ja see tuli kohe eripärase nurga all filmile saada. Mulle meenus miskipärast kohe dagö laul teine kadriorg, loodan, et kes selle videot näinud on, see ka mõistab. Õnneks meil vedas ning vähem kui poolel teel saime juhuslikult meist mööduvale bussile. Seal sõitsid meie laagri rahvas, valgevenelased jne. Ju tänu neile meid peale võetigi. Kõvasti vedas sest jalad olid ikka päris pehmed päevasest jalutamisest.

Saimegi laagrisse õigeaegselt. Käisin pesemasära ja oligi aeg söögijärjekorda joonduda. Söök maitses ülihästi.On ju teada, et tühi kõht on kõikse parem kokk. Lisada sinna juurde veel väsitav päev ja tundubki pea ükskõik, mis söök kui jumalik neste. Teise toa rahvas käis leedukateltfilme laenutamas, et sellega oma õhtut sisustada. Ka mina Sergeiga hakkasime üht filma vaatama. Peale viit minutit ma juba magasin, ega mäleta sest filmist ööd ega mütsi. Jääb vaid üle oletada, et ka teised peale kinoõhtut magama läksid, et homme värskena viimasele töönädalale vastu astuda.

Pärt

Viiekümnes päev!

Oli päev missugune. Ei saanud toastki lahkuda, hommikul vara hakkas vihma sadama justkui oavarrest. Kallas mõnuga kuni varase pärastlõunani.

Igaljuhul hommik algas minujaoks vara. Ärkasin juba pool kuus selle peale kui uksetaga hakkas kobistamine ning saabusid peolised. Komberdasid tuppa ja riietusid lahti. Seejärel läksid õue ja jutustasid edasi. Mina ikka huviga kuulasin, et kuna ometi tuleb keegi ja manitseb neid, kuid seda ei juhtunud. Mõned otsustasid hommikusöögi ära oodata ning niimoodi nad jaurasidki tunnikese õues tehes nalja ja nautides hommikupäikest. Kõhud täis söödud tekkis vaikus ning sai edasi magada.

Sellele vaatamata ärkasin ma vaid tunnikese hiljem juba kell 8, et minna omakorda sööma. Minul uni täis ja hommik värske ja kraps. Kõht täis, olin tõeliselt pettunud ilmas. Kordagi varem pole nii jubedalt siin vihma sadanud. Vihmasadu algas kuskil kuuest ja kestis kaheni päeval umbes. Koguaeg voolas vett ikka mehiselt. Lootsin täna palju päikest võtta ja rannamõnusid nautida , kuid kus sa sellega. Sellele vastukaaluks istusin terve hommiku arvutis võimalikult vaikselt, vältimaks teiste segamist. Vaatasin filme, surfasin netis ja mängisin mänge. Väsitas juba suht ära ning oligi lõunaaeg. Proovisin seda ka teistega jagada, kuid selle peale arvati, et teen nalja, et juba söögiaeg. Seega nad põõnasid edasi, vaid Sergei võttis vedu. Kuid oh ime! Juba pärast esimest lõunasöögi tundi tegid värsked peolised silmad lahti, võtsid kargu alla ja ruttasid sööma. Kõhud täis keerati uuesti tuttu. Mis seal ikka teha, vihma ju sajab. Mõtisklesin kui väga oleks ikka vaja midagi teha ka.

Kui kellaaeg tiksus neli, leidsin kambajõmmid Raineri ja Sergei näol ning suundusime linna! Käisime meenete jahil. Tegime eeltööd ja mõningast kaupa ka juba ostsime ära, kuna leidsime, et ega meil vabu päevi eriti leidugi suveniiride ostlemiseks. Seejärel läksime mere äärde ning oh milline õnnistus! Lained! Ja veel millised – tohutud! Seega ujuma me läksime. Lained peksid meid kõiki igatpidi ja olime sellisest vägevusest suure positiivse laengu saand. Sergeil kann marraskil, Raineril reis ja minul eriti miskit. Seega ood minule. Jagasime üksteisega oma vaimustust ja liikusime tagasi laagrisse. Saime viimastena süüa, meie järel pandi uks kinni. Kõhud täis, jagasime oma muljeid ka teistega ning käisime pesemas. Nüüd juba ongi hiline õhtutund käes ning päev ei tundugi täitsa käest lastud olevat. Vaatamata nurjunud ilmale saime mingil määral oma eesmärgid täidetud ja ootame pikisilmi juba järgnevaid päevi.

Tänasest kõik. Veidi mõtteteri, mis tänasega on juurde tulnud. Poisid olevat eile rääkinud pikemalt linnas Uurali poistega juttu ja nende vestlustest minu järeldusi. Eelnevatel aastatel olevat siin tööl käimine olnud tõeliselt tasustatud. Samad noored kes praegu saavad umb 15 000 rubla palka said eelmine aasta 70 000 rubla palka. Väga paljud laagris on väga pettunud. Ähvardatakse mitte tööle ilmumisega jne. Kuid miskit pole teha, vastaspoole ähvardused on hirmsamad ning tuleb trotslikult jätakata tööd. On jäänd mulje, et eelnevatel aastatel on saadud sama raha eest palju rohkem palka. See aasta, need kes on teinud kõvasti tööd ja ületunde lootuses saada korraliku raha, saavad korralikult vastu pükse. Kott on korralikult pähe tõmmatud, alguses räägiti ületundide tasuvusest jne, kuid hiljutisel ümarlaual räägiti hoopis teist juttu. Marti kiituseks peab ütlema, kuuldes teiste tööliste jutte, et tema ei müünud meile muinasjuttu. Tema selgitas meile asju nii nagu need praegu on, raha pärast siia ei tulnud meist keegi. Vastupidiselt armeenlastele, kes on samuti pettunud, neile oli lubatud umb 70 000 rubla suurust palka ja nad pidid ise endal transpordi kinni maksma, mis Sergei jutu järgi oli 800 dollarit. Nad isegi ei teeni seda praeguse palga juures tagasi mitte. Väga kurb igaljuhul.

Kui meie siiani arvasime, et siin see alkokeeld on rohkem formaalsus ja jure, siis täna sain teada vastupidist. Uurali poisid rääkisid, kuidas kaks nende kamraadi saadeti laagri alguses koju kuna nende toast leiti pudel viina. Selle tulemusena, palka ei saadud ja tagasisõidu pidid omast taskust kinni maksma.

Lõppjäreldusena nendest juttudest, mis täna kuulsin, arvan et kuskil on raha otsa saanud, ning targemad mehed on otsustanud kulusid kärpida just nende tuhande noore nöörimisel, kes on heas usus siia tööle sõitnud. Eks näis, kuidas selline raske pettus, vähemalt praeguse seisuga, järgmise aasta töölisi mõjutab. Kõigega seoses on vaid minu lootus, et raha vähemalt kätte saaks. Midagi paremat loota ei oskagi.

Kõigile ilusat pühapäeva ning kuna täna kuuldavasti peetakse minu vanaisa sünnipäeva, siis head tähistamist pidulistele!

Karl

Neljakümne üheksas päev!

Äratus, söök, riided selga ja arsti kabineti poole sammuma. Eile õhtul avastatud küünarnuki vigastus oli ööga mõnevõrra tõsisemaks muutunud ja meediku praktikandid olid soojalt soovitanud mul hommikul ilmtingimata enne tööle minekut seda kellegile näidata. Nagu ikka tavaks on saanud, siis kõik inimesed hilinevad pidevalt nii ka arst, kes pidi jõudma kell seitse tuli nüüd kümme minutit enne kaheksat. Positiivne on, aga see, et teised kiviladujad lahkusid tavalisel kellaajal 7.10 ja mina sain jällegist vaba päeva. Reeded olekski, kui puhkuseks loodud. Igatahes arst isegi ei vaevunud seda vaatama ning ütles, et pool üheksa väljub buss haiglasse, et ma pean samuti minema. Läksin, siis täpselt poole üheksas kohale ja ennnäe imet mitte kedagi seal enam polnud. Valvur tuli minu poole ning hakkas rääkima, et lähed ka arsti juurde ja selgus, et teised haiged olid lahkunud ühe minuti eest ja et ma võin minna tagasi magama. Nii ma siis ka tegin.

Ärgates, käisin lõunal ning alustasin Saveljevi füüsika õpiku puurimisega. Juturaamatutele ka väike vaheldus. Peale seda otsustasin natuke meelt lahutada ja mängisin arvutiga, mida pole juba väga ammu tehtud. Jalutasin ka poodi, et siinseid krõpse osta, kuid kahjuks ei olnud sobiva maitsega ning ostsin hoopis kohupiimarulli. Olesklesin veel mõnda aega ning saabusid ka teised. Kuulsin, et nende tööpäev oli alanud väga uniselt, sest võrke polnud ja enne lõunat nad neid ei näinud. Midagi nad siiski ka pealelõunal tegid.

Ja nüüd õhtu juurde, kus meie tänaseks plaaniks oli minna linna, kahjuks küll ilma Karlita, kuna tema arvates pole linnas piisavalt chill. Sõime õhtusöögi ära ning kasisime ennast. Hakkasime natuke enne üheksat marssima Most Magniti juurde(üle silla külake), et seal marsaga kuurort linna sõita. Meie imeks oli linnast sinnamaani ummik. Ootasime seal pea tunni, et saaks marsa peale ja siirduda linna poole. Kohale jõudes istusime natuke bussikas ja manustasime snäkke ja vägijooki.

Lõpuks otsustasime, et nüüd peame kuhugi siirduma. Lõpuks leidsime selleks kohaks ühe baari. Võtsime sealgi väiksed joogid ja proovisime Venemaa küüslauguleibu ja assortii liha toodetest. Nägime ka baarikakluse Vene moodi ära. Isikuteks, kes omavahel tuli üles kiskusid olid väga üles pumbatud kehadega mehed. Natuke võimlemist ja maadlemist oli esialgu, kuid siis hakkasid rusikad ka lendama, laudade pealt lendas maha taldrikuid ning klaase, kilde kui palju. Lõpuks lahutati mehed, kuid ühel mehel oli siiski vaja veel ülbitseda ning sinna olid saabunud ka turvamehed. Ambaal tahtis kätega turvamehele asjad selgeks teha, kuid turvamees ei lasknud ennast sellest häirida ja tabas vägivaldset isiukut vasaku käe haagiga näkku ning too vajus koheslt kokku ja lõpetas laua all. Keerutasime natuke ka Vene hittide saatel tantsu, kuid juba oli kell 2 saanud ja baar suleti. Mainiks veel ära, et suurimad hitid, mida baarides kuulda võib on tsornõie glasa ja sochi sochi.

Nüüd pidime leidma uue koha. Kohtasime Venelasi, kes ka meiega kohe sõbralikult suhtlema hakkasid ja nad rääkisid paar nalja Eesti kohta ning kuidagi juhtus nii, et ma ütlesin õigel ajal midagi ning ta ütles, et ma arvasin ära, ei tea mis see täpselt oli, kuid naljaga pooleks ütlesin, et nüüd 500 rubla.

Minu suureks rõõmuks ta ka selle pükstetaskust võttis ja ulatas mulle, üritasime seda küll tagasi anda, kuid see osutus lootusetuks. Kulutasime selle ühiselt siis vägijoogi peale. Tänaval pikalt jaurates otsustasime ka klubi üle vaadata, klubi ees olid turvamehed kurjad ning nende meelest me ei sobinud sinna, ühe variandi nad siiski jätsid meile, et peaksime maksma neljapeale 2000 rubla, mis on ilmselgelt ülehinnatud. Nagu ka eelmine nädal nii ka nüüd kukkus klubi missioon läbi. Üks nädalavahetus on veel jäänud, üritame siiski ka sellega ühelepoole saada. Järgmisena kohtasime meie laagris viibivaid Jekateringburgi ehk Uurali üksust. Nendega koos suundusime eelneval nädalal käidud kaile, kus üritasime välku näha ja seda ka pildile saada, kuid see osutus liiga keerulieks ülesandeks. Lõpuks jõudsime järeldusele, et peame koju siirduma, et ka mõnda unetundi nautida. Võtsimegi takso ja jõudsime kenasti laagrisse. Kohe me muidugi magama ei läinud, sest tuju oli ikka veel mega ja trall võis ju natukene jätkuda. Lõpuks jõudsime ka oma pehmesse ja mugavasse voodisse jalgu puhkama heita. Loodetavasti järgmine kord liitub meiega ka Karl ja pidu saab jätkuda täies koosseisus.

Tauri

Neljakümne kaheksas päev!

Õlised kintsud ehk kuidas Karl puhkepäeva võttis.

Meie väike seiklus suurel Venemaal tüürib armutult lõpu poole. Töötada on jäänud veel täpselt nädal, sest järgmisel reedel on juba laagri lõpetamine. Nagu ka eelnevatest postitustest ilmneb, siis meie mõtted liiguvad üha tihemini ka kodumaa suunal, olgu need siis igatsevad või suuri plaane sisaldavad. Varsti näeme, teeme, räägime, seniks aga ülevaade päevast.

Hommik oli tavaline, keegi kuskile ei kiirustanud, kõik läks oma rada pidi. Ainuksena meie seast otsustas Karl täna rajalt maha keerata ja puhkepäeva võtta. Töö „intensiivsusele ja organiseeritusele“ mõeldes ei saa seda talle pahaks panna, oleme kõik siin sääraseid mõtteid mõlgutanud. Täpsemaid detaile kõigi tema tegemiste kohta uurige asjaosaliselt, niipalju oskan öelda, et pool päeva veetis ta laagris puhates ja pilte üles laadides, et siis peale lõunat randa oma päevitust täiendama minna. Ma ei ütle seda naljaga, sest poiss ostis endale päevitusõli ja lamas päikse all päris pikalt. Tundub, et oli kasu ka, seega peab vist isegi antud protseduuri läbima. Või ei olegi nii, et suve lõpus võidab see, kes on kõige pruunim?

Meie tööpäevast midagi huvitavat kirjutada pole, tegime umbes samapalju või isegi veidi vähem kui eelmisel päeval, sest lisaks traadikriisile on meid vaevama hakanud ka võrkude defitsiit. Börsilangus on oma varju vist isegi siia heitnud...

Ka õhtu oleks üsna üksluine ja igav olnud kui Tauri seda oma pesupesemisega värvikamaks poleks muutnud. Nimelt küsis ta administraatorilt kausi ja kukkus siis oma poriseid ürpe nühkima nagu Lenini ordeniga pärjatud saunanaine kolhoosi traktoristide selgi. Nagu Karli, saatis ka tema ettevõtmist edu ja peale mõndakümmet minutit solistamist kuulutas pesumees oma asjad rõõmsal ilmel puhtaks.

Mina olin vahepeal juba tukkuma jäänud, sest ei tahtnud üksi sporti tegema minna ja otsustasin Tauri ära oodata. Lisaks Taurile ajasid ka Sergei ja Pärt end toast välja, et veidi lihast vormida. Väga hulluks andmiseks siiski ei läinud, sest Tauri avastas varsti, et ta küünarnukk on veidi valulik ja paistes ning hea mõte oleks arsti otsima minna. Tegin üksi veel paar seeriat ja ajasin Olegiga, kes on pärit Novosibirskist, veidi juttu.

Õhtu lõpetasime Tauri ja Pärdiga sihvkade, kurkide ja kesvamärjukesega.

Rainer