Viieteistkümnes päev

Nii, nagu Karl lubas, ootas meid ees linnas olesklemise päev. Ta oli eile erti usin ja käis veel bussiaegu vaatamas, niisiis sihtisimegi pealelõunasele bussile. Hommikuse osa jätakski kohe vahele kuna seal ei toimunud miskit märkimisväärset.

Peale lõunat seadsimegi sammud bussipeatuse poole, sinna oli ikka poole tunni tee jagu. Info oli lekkinud ja lätlased haakisid end meile sappa. Jõudsime peatusesse õigeaegselt ja ootasime bussi, mida ei tulnud ega tulnud. Lõpuks buss hilines umbes 15 minutit, jälle üks õppetund vene teemal. Sõit kestis ligi 45 minutit aga kohale me jõudsime ja sammud kohe tuttava vinoteegi suunas seatud. Esimene märjuke soetatud, seadsime sammud ranna poole. Leidnud sobiva koha, viskasime kividele pikali ja võtsime õhuvanni, kuna päikest väga ei olnud. Avastasime suureks meelelahutuseks kividega zhongleerimise, küll oli vahva tegevus, mida circa pool tundi harrastada. Sekka ka üksteist kividega pildumine. Käidi ka ujumas. Märkasin Karli suure hooga veest väljumas, selgus, et vesi oli millimallikaid täis ja ta oli selle lõpuks avastanud.

Ujumas käidud, tekkis idee ikka õlut ka mekkida, esimesed saidki soetatud esimesest ettejuhtuvast müügiputkast. Ai see hakkas kiiresti mõjuma ka ja vestlusest tekkis meeldiv suminalaadne heli. Jaurasime rannapromenaadil müügiputkade juures tükk aega. Lahkumiseks võtsime teise ringi õllesid kaasa ning jalutasime turu suunas. Libe mees Tauri kutsus turul kohe kulinaaria leti juurde produkte maitsma. See lõppes edukalt kuna soetasime lõpuks hailiha ja mingit veeheina moodi asja. Oli vaja ka soliidselt keha kergendada, milleks leidsime tasuta wc, naiste poole peale tuhises muidugi pea ees Tauri, kes naiste kiljumise saatel sealt ruttu välja jooksis. Igatahes siis oli aeg bussile minna ja turu juures avastasime seisvad marsad, millest ühele me minna otsustasime. Selgus, et mar liigu enne marsa ei hakka enne sõitma kui kõik istekohad täidetud, olekski ju imelik kui nad mingi ajagraafiku järgi sõidaks eksole.

Igatahes marsale me saime ja õiges peatuses maha ronisime. Kohe oli vaja poodi minna õllede järgi. Mina selleks päevaks lõpetasin ja tegin ootamatu valiku – jäätise. Teistele härradele oli vaja koduteel olles õllele lisaks ka „plankinguga“ tegelema hakata.

Liikumine oli suhteliselt aeglases tempos ja kestva summina saatel.Koju me jõudsime räsituna ja vähemalt mina tegin kohe uinaku kuna õhtusöögini oli veel aega. Hiljem sain teada et teised käisid saunas ja lõid seal lausa rahvusvahelisel tasemel laineid leiliviskamises. Õhtu lõppedes tegeleti tubaste toimetustega ning sätiti end vaikselt unedemaale.

Pärt

Neljateistkümnes päev

Tere kallid lugejad!

Kahjuks jõudis minu päeva ülevaade jällegi kord enne eilset üles, kuid luban, et Tauri kirjutatav blogi tuleb huvitav. See kirjeldab meie seiklusrikast linnas käiku, huvitavaid maitseelamusi ja kogemusi. Märksõnadeks võiksid olla pikk jalutuskäik, saamatus, agul, šiguli, vein, tšatša ja kasahhid. Igaljuhul lugege!

Juba ongi meie tore töölisseltskond kaks tervet nädalat Venemaa avarustes olnud. Kas see pole mitte kiirelt möödunud. Vaimusilma hakkavad juba tekkima igatsust ilmestavad meenutused mõnusast suves, kodusest soojusest ja headest sõpradest. Seevastu oleme saanud tugevamaks, pruunimaks, loetumaks ja kannatlikemaks.

Samas on asjalood muutunud paljulubavaks, täna jõudis meieni kuuldus, et tööload on valmis! Seega on lootust esmaspäeval tööle saada või vähemalt töölpepingud koostada. Asjad edenevad! Praegune spordilaager võib tõepoolest muutuda varsti juba töölaagriks. Samas praeguse olukorra üle ei saa nuriseda. Hommikuti on ikka varajane ärkamine, siis väike võrkpall, veidi lugemist, lõunasöök ja siis jätkame juba uute pallimängudega nagu jalgpall. Kel soovi käis jooksmas ja õhtul pärast sööki saadi veelkord jalgpalli mängida. Olen vaadanud, et praegune keskmine lugevus päevas on umbes 100 lehekülge.

Seega täna ei saagi midagi põnevat ega meeliülendavat kirjutada, kuna midagi ei olegi toimund. Tegime trenni, sõime, lugesime ja tegime veel paar korda trenni. Esmakordne oli vaid see, et Sergei mängis täna lätlastega kaarte. Seda pole varem juhtunud. Kuna homme on juba laupäev ja midagi jälle ei toimu siis lähme jällegi kord linna. Käisin veel õhtul isegi bussiaegu vaatamas. Bussipeatus on siit üle jõe külas, veidi alla poole tunni jalutamist. Sild oli reede õhtul nii üle rahvastatud. Kuna siin läheduses pole ühtki baari, siis käivad noored ehitajad vist poest ostetud õlut sillal joomas. Koeri on siin palju ja ilm läheb ka ruttu pimedaks. Jalutades tagasi laagri poole mööda raudteed tulid kaks kena kutsikat tee peal vastu. Väga armsad, sellised labradori sarnased, kuid siin pole miski puhast tõugu. Igastahes oli see tore, kuid samas ka kurb, et nii palju koeri ja keegi ei hooli neist. Kui jõudsin lõpuks tagasi, siis ei tahetud mind enam tagasi laagrisse lasta. Kuid pärast mingeid küsimusi ja mõttetuid vastuseid ütles ta mulle lihtsalt ,,Mine!’’ Seekord üritame paremini planeerida ja loodame otse Adlerisse jõuda jalavaeva minimaliseerides.

Palavus on tappev!

Loodan järgmisel blogimise korral juba kirjutada meie põnevatest tööpäevadest ja üli pruunidest kehadest. Eile sai ka juuksuris käidud.

Karl

Kolmeteiskümnes päev!

Päeva sõna „samodejatelnost“ – isetegevus.

Lõpuks on kätte jõudnud 7.juuli, kaua oodatud päev, millal me oma esimese tööpäeva oleksime pidanud läbi viima. Kahjuks pole meil endiselt lube, et tööd teha. Me ei lase sellest ennast tegelikult eriti häirida, meile sobib puhkus samuti ideaalselt. Nagu ka päeva sõna viitab, siis täna tuli teha plaane ise ja neid teostada.

Hommik kujunes tegusaks. Nagu ikka toitev hommikusöök ja kerge olesklemine. Kella kaheksaks oli meil lätlaste ja leedukatega kokku lepitud ühistreening võrkpallis. Toksisime paar tundi palli ning otsustasime, et aitab ning on aeg hakata sättima ennast Adleri poole. Karl ja Sergei hakkasid minust ja Rainerist varem liikuma, kuna me pidime oma areenal veel natuke lihast punnitama. Pärt otsustas, et võtab päeva vabaks ning chillib laagris.

Karl tormas varem minema, et külakeses, kus me mõned päevad tagasi uurisime lõikuse hindu see nüüd tõeks teha. Kui me Raineriga külla jõudsime olid nad Sergeiga poe ees ning poole sentimeetriste juustega Karl nägi natuke võõras välja, kuid parem kui enne. Rainer tundis vist kadedust ning otsustas, et ka tema peab ennast pügada laskma. Nii see ka läks, kuid Rainer läks 50 rubla kallimasse juuksurisse, mis asus bussipeatusele lähemal ning maksis 250 rubla. Nii kaua, kui Raineriga juuksuri tädike askeldas otsustasime, et peab Karliga ühe kosutava külma õlle võtma. Mmm see oli hea.

Lõpuks tuli ka Rainer ja saime kõik koos ootama hakata marsat numbriga 106, see pidi meid viima kohta, kus me ka eskursioonil käisime ja kust on üsna lühike tee rannani. Bussile astudes päris Sergei, kas see läheb turu juurde ning vastus oli jaatav. Küsiti 18 rubla ning tundsime suurt kergendust, et leeduka Ayrinase tarka juhendamist kuulda olime võtnud. Marsa sõitis ja sõitis, me mõtlesime ikka, et küll see lõpuks õigesse kohta välja jõuab. Me ei teadnud ju tegelikult kuhu see sõidab. Mõne hetke pärast hõikab marsajuht „parni võ hateli na rõnok?“ . Sergei vastas jah ning juht ütles,et te oleksite pidanud siis eelmises peatuses maha minema. Hüppasime välja ja vaatasime ringi, polnud aimugi, kuhu meid oldi toodud.

Nägime seal ühte putkat, kus müüdi Adleri kaarte ja muud turistidele mõeldud kraami. Meil ei jäänud muud valikut, kui pidime enda reisi investeerima 50 rubla, et saada kaart. Kuidagi õnnestus nii, et meil oli ära minnes kaks kaarti ja ühe eest makstud. Jalutasime edasi, mina kaotasin korraks suunataju kuna üks poemüüja, kellelt ma abi palusin, juhatas meid üldse kuskile teisele poole. Karl jäi siiski kindlaks, et sinna poole me küll ei hakka minema.

Kaardil ei tundunudki see vahemaa väga pikk olevat ning otsustasime oma taldu kulutada. Kõndisime kuurorttänaval, mõlemal pool olid poekesed ja väiksemad igasuguste aktraktsioonidega putkad. Lõpuks saime sellest piirkonnst välja ning saime jalutada mööda randa oma sihtpunkti poole. Kõndides rannaäärt pidi jõudsime lõpuks kohta, kus olid ehitised ees ning me läbi ei pääsenud. Nägime ühte tädikest, kes riputas pesu kuivama. Küsisime, et kuidas lühemat teed pidi edasi saaksime minna. Tuli välja, et me pidanuks suure ringi tegema sealtkaudu, kust me tulime. Õnneks leidsime meetri laiuse tänava, kuhu me otsustasime suunduda. See tee viis meid tegelikku vene rajooni, võib öelda, et lausa gettosse – kahtlased majad, ehitised, betoon betooni küljes kinni ei ühtki puud.

Lootsime, et lõpuks jõuame siiski õigesse kohta. Vahepeal tegime ühe puuvilja peatuse, ostsime siinset tavaari ja liikusime mööda getot edasi. Pilt hakkas aegsasti muutuma, aegamööda ilmnesid mõned puud ja peagi olimegi jõudnud piirkonda, kus oli lopsaks loodus ja silm sai puhata.

Otsustasime, et pöörame varem paremale, kui tegelikult vaja, et avastada veel midagi uut. Kõndisime ja jõudsime taaskord randa, kuid jälle suur metallist konstrukstsioon ees, millest me mööda ei pääsenud, tuli taaskord hakata tagasi jalutama.

Me soovisime osta lühikesi pükse, et meie lumivalged reied ka natukenegi päikest saaksid. Jalutades tagasi peatänavale jäigi mulle silma üks kohake. Mina sain sealt endale mustad sortsid ning Karl väga lühikesed jooksupüksid. Rainerile ei sobinud roheline värv ning ta lootis, et ta leiab mujalt midagi sobivamat. Minu ja Karli pükste maksumus oli 450 rubla – üsna mõistlik.

Lõpuks jõudsime endale tuttava kohani ning hakkasime ranna poole tatsama, Rainer sai endalegi püksid, peaaegu samasugused nagu minulgi ainult sinised, kuid 500 rubla eest. Väike vein ja olimegi rannas, kõigest 3,5 tundi jalutamist, et saaks rahulikult päikest ja merd nautida. Vesi oli väga mõnus, jahutav ning päike kuum.

Kasahhid jõudsid vahepeal randa ning kuulsime, et nad olid bussiga saanud otse laagrist ja võimalus on ka meil tagasi saada kell 6. Sergei oma kõrvapõletiku tõttu ujuma ei läinud. Tema oli tunnistajaks actionile, mis rannas toimus. Nimelt kasahhid ei näinud kohalike moodi välja ning miilits tuli nendega juttu puhuma, nad pidid rannast lahkuma ja nende passe kontrolliti, kolmel polnud passe kaasas ja nemad viidi ära miilitsajaoskonda portreepilte ja sõrmejälgi andma. Kõik lõppes nende jaoks siiski hästi.

Peesitatud, otsustasime midagi hamba alla võtta, millele pidi järgnema turul käik. Jõudsime turule, mina polnud siinkandis veel sellises kohas käinud, ootused olid suureks aetud, et saab palju proovida ja väga tore on. Vaevu saime 20 meetriti kõndida, kui üks mees hõikas meid. Tähelepanu olime temas äratanud oma traditsioonilisest venikeldrist võetud veinist, mis meil käes oli. Ta pakkus, et me tuleks proovima tšatšat ja veini ning laitis keldri veini. Me mõtlesime, et mis siin siis ikka, kui tasuta veel proovida saab, siis miks mitte. Ta kutsus meid kaasa, ei teadnud küll kuhu nurga taha ta meid viia plaanib. Jalutasime läbi turu, nägime vahepeal selle mehe emagi. Jõudsime parklasse, autode vahel seisis ka üks zigulii, mille poole otseloomulikult suundusime. Pagass avanes ja vastu vahtisid 1,5 l pudelid. Saime igast erinevast veinist natukene degusteerida ja valisime enda arust parima, veel maitsesime tšatšat ehk viinamarjast tehtud puskarit, see oli meeldiv 65% vägijook. Lõpuks otsustasime, et peaksime ühe pudeli veini siiski ostma küsiti 250 rubla. Proovisime ka esimest korda hinnas kaubelda ning see õnnestus hästi. Saime 1,5 l veini 150 rubla eest, me olime oma tehinguga rahul. Saime ka visiitkaardi, kus oli mehe nimi ja tema ema nimi peal, et kui vaja siis nad müüvad meeleldi meile veel Abhaasias valminud peeti. Jalutasime minema ja juba tulid meie juurde Gruusia veini gurud, kes üritasid meid ka oma veini maitsma panna, kuid see Abhaasia mees, kellelt me just olime veini soetanud nägi seda ja tuli kohe korda majja lööma. Naine jõudis meile kätte sutsata oma visiitkaardi, mille mees meilt ära võttis ja andis talle tagasi. Õnneks üks jäi meie kätte, et kui järgmine kord tuleb isu võime gruusia veini proovida. Aeg oli edasi liikuda, meil oli vaja juustu, et seda veini kõrvale ampsata, leidsime proovimise käigus sobivaima. Otsustasime ka kala leti juurest läbi käia, seal sai igasugu mereelukaid proovida, kaheksajalga, haid , krevette, mingeid molluskeid ja väga heas marinaadis olevat kala, mida me ka 100 grammi ostsime.

Hakkasime liikuma bussi peale, kohale jõudes ei näinud me ühtegi tuttavat nägu ega bussi, me ei teadnud kas kasahhid äkki istuvad arestis vms. Otsisime juba uut lahendust, kui järsku Ildar(kasahhi nimi) meile vastu tuli ja ütles, et buss on täna teises kohas. Kõndisime sinna ning nägime, kuidas buss juba minema sõidab. Hakkasime lehvitama ja vilistama õnneks jäi buss seisma ning saime napilt peale.

Õhtul oli meil tänu veinile tegemist. Kõigepealt õhtusöök, trenn ja siis alustasime filmiõhtuga, kus õnnestus vaadata ära kaks filmi Undercoverd brother ja Alfie. Vein oli üsna hea ja loodame, et meil homme kõhud lahti pole. Üsna kirju päev oli ja und ootama ei pea.

Tauri

Kaheteistkümnes päev

Päeva sõna „võshka“ – vaatetorn

Enamus lugejatest on ilmselt aru saanud, et päris laest me oma päeva sõnu ei võta (mu Eesti-Vene sõnaraamat on küll kõrgel kapi otsas, aga mitte päris laes) ja vaatetornist tuleb ka juttu, aga mitte kohe, sest täna oli meil tegus päev.

Päev algas hommikusöögiga, võimlemise olime eilse õhtu tõttu ära jätnud. Mis eile õhtul juhtus, küsite? Samal ajal kui Pärt oma jooksuringe tegi jõudis meieni info, et juba sel pühapäeval toimuvad rühmadevahelised spordivõistlused ja Balti riigid peavad ühisvõistkonna välja panema. Tegime kiire koosoleku ja panime iga ala jaoks huvilised kirja ning leppisime kokku ka esimeses treeningus – jalgpall hommikul kell 7.30. Kuna tahtjaid oli rohkem kui võistkonnas kohti, siis ostsutasimegi Tauriga hommikuvõimlemise vahele jätta ja jalgpallile keskenduda.

Trenn oli mõnus, sai üle pika aja palli katsuda ja kiiremaid liigutusi teha. Eestlastest mängisid peale minu veel Tauri ja Sergei, lisaks kaks lätlast ja hunnik leedukaid. Tase oli varieeruv, aga kõik mängisid isuga ja nii palju kui ma konkurente näinud olen, siis päris autsaideriteks meid ka pidada ei saa. Ma ei ole päris kindel, kus pühapäeval mängitakse, aga meie laagri liiv-savipõhjane jalgpallipuur (varsti tuleb pilt ka) ühtlustab oma ebatasasusega mängijate tehnilisi oskusi ja suurt osa mängib ka hea läbisaamine õnnejumalaga. Elame näeme.

Peale värskendavat dušši ja mõningast mahajahtumist seadsime sammud laagri värava poole, kus meid pidid ootama ekskursioonibussid. Peagi selgus, et bussid ootavad meid maantee ääres ja varsti peale seda, et me kõik siiski neisse ära ei mahu. Natuke hämmingut ja venepärast asjaajamist korraldajate poolt ja kokku umbes 40 minuti pärast oli kohal üks uus buss. Karl ja Pärt olid enne selle saabumist teise bussiga ära läinud, meie Tauri ja Sergeiga istusime koos kükitavate kirgiisidega teise bussi saabumiseni. Muideks, kas see on teie arust mugav poos?

Ekskursioon viis meid Sotši kõrgeima mäe tippu ja hiljem kesklinna Riviera parki. Esimene osa oli võrratu, vaade mäe otsas olevast vaatetornist oli meelierutav. Näha oli nii sini-sinist Musta merd kui ka rohekassiniseid ja isegi lumiseid mäetippe. Nautisime oma aega täiega, pidasime vaatetorni äärel isegi väikse pikniku. Ülimõnus.

Teine osa ekskursioonist oli veidi vaevalisem, kesklinna jõudmiseks pidime läbi suruma tihedast ummikust. Aeglane liikumine, kitsas buss ja vali ja pidev giidi jutt tegid olemise ebamugavaks. Ei ütle otseselt ühtegi halba sõna giidi kohta, sain teada palju huvitavat (nt seda, et Sotši on Venemaa lõunapoolseim linn ja põhjapoolseim subtroopilise kliimaga linn maailmas) ja ilmselt sama paljust ei saanud lihtsalt keelebarjääri tõttu aru, aga mikrofon oli proual ikka väga valjuks keeratud ja puhkepause tema jutus ette ei tulnud. Riviera park, meie sihtpunkt, oli nö lõbustuspark, midagi suure Tivoli tuuri moodi. Atraktsioone oli palju, aga ei midagi huvitavat. Ostsime 85 rubla eest suured jäätised ja jalutasime niisama ringi. Delfiine oleks tahtnud näha, aga 500 rubla tundus veidi palju.

Õhtusöögiks jõudsime tagasi, peale seda mängisime natuke kaarte ja siis kutsuti meid võrkpalli mängima. Ajasime oma Balti tiimi kokku ja asusime harjutama. Midagi head sealt ei tulnud ja ka oma esimese matši saime pähe. Harjutasime seepeale pimedani ja otsustasime ka homme hommikul trenni teha.

Enne pessu-voodisse-magama minekut veetsime Tauriga taaskord aega laagri gladiaatorite treeningareenil ehk lõuaõmbekangide juures. Ma ei pea ennast kõige kehvemaks vennikeseks, aga siin on tüüpe, kes teevad asju, mis panevad suu ammuli vahtima. Tsiteerides Sergeid: „Ma ei uskunud, et sellised asjad üldse võimalikud on!“ Igasugused ringid, miljonid lõuatõmbed ja kerepaintused, lihasmägesid on siin rohkem kui Eestis künkaid. Aga ega meiegi käed rüpes ei vahtinud. Punnitasime kõvasti ja usun, et suve lõpuks on vorm märkimisväärslt paranenud.

Sellise lootusega jään homset päeva ootama.

Rainer

Üheteistkümnes päev

Päeva sõna kosk – ,,vodapad’’

Päev algas nagu eelnevatelgi, kes ei mäleta, uurigu eestpoolt. Ebakindel oli päevaplaan, arvatavasti sai minna ekskursioonile, kuid tuli end kellegi bussi sebida. Kui aus olla siis ma ei teagi kuidas, aga bussile me saime, ju meiega oldi arvestatud.

Üldiselt enne lõunasööki oli laager nagu välja surnud, pooled tööl ja pooled magasid. Peale lõunat veel natuke leiba luusse lastud, hakati end vaikselt liigutama busside suunas. Kõik inimesed bussis, aga ikka pidime passima mingi pool tundi enne, kui startisime – vahva. Sõit viis kõrgustesse mägede suunas, kuuldavasti pidime minema kuhugi parki mingit koske kaema. Kohale jõudes oli kõik normaalne, ilus koht, kuigi meenutas eestis kose vallas asuvaid siniallikaid. Tundub, et see oli minu mure, sest kõigil teistel tekitas see jällegi ahvivaimustust ning pilte tehti ohtrasti. Silmaja kõrva kraapis üks haledat häält tegev loom. Lähemale minnes selgus, et tegemist oli koerakutsikaga, kes nähtavasti oli oma selgroo murdnud. Pargist lahkudes tekkis mul küsimus, et mis seles osas ette võetakse. Tõlgi abiga hakkasimegi asja sissepääsu juures uurima. Selle käigus tõdesin, kui „toredad“ siinsed inimesed on. Pika vaidlemise peale saime niikaugele, et piletimüüja hakkas mingit telefoninumbrit valima, selgus, et ta ainult näiliselt helistas. Vahepeal üritas ta meile seda koera pähe määrida taktikaga, et annab 5 rubla kui me koera vette lükkame. Õnneks murelike inimeste mass väravas kasvas ning võrdeliselt sellega kasvas ka piletimüüja pulss. Hakkasime ise helistama eri numbritele. Selgus, et kohalikud ei tea võiei tahtnud teada kuhu üldse sellise olukorra puhul pöörduda. Lõpuks saadi siis kohalik miilits kätte, kes alguses oli nõus kohale tulema 5000 rubla eest. Selleks hetkeks olin ka suht vihale aetud, kuid kartsin riskida oma karjäärigaJ venemaal ja lasin asjadel kulgeda omasoodu. Lõpuks suudeti veterinaar kätte saada, kes lubas aegsasti kohale jõuda. Vahepeal meenus veel üks seik, et üritati miilitsat sinna parki kohale juhendada, kuid keegi ei osanud. Lihtsalt hämmastamav kui rumal kohalik rahvas on, ma ei tea kuidas miilits üldse siin siis logistiliselt hakkama saab. Eks ta oli rohkem selle taga kinni, et kedagi lihtsalt ei huvitanud. Teema lõpetuseks veel ks tore tähelepanek, et mainisime ka kohalikule turvamehele seda teemat, kes polnud sellest jällegi midagi kuulnud. Seeord inimene ei valetanud sest tal puudusid üldse sidevahendid. Tahaks selle turvasüsteemi leiutajat eriliselt tänada, tunnen end väga turvatuna.

Peale seda intsidenti viidi meid umbes 2 tunniks randa. Teel randa tuli läbi põigata juba tuttavast vinoteegist, etteruttavalt olgu öeldud, et nii talitati ka tagasiteel bussi. Osad meist kasutasid võimalust vees hullata, mina ja Sergei võtsime niisama õhuvanni. Rannas möödus aeg kiiresti ja juba tormasimegi bussile. Kohalejõudes selgus, et teiseid tuimalt hilinevad, tekitas mitte eriti head tunnet.

Aga koju tagasi me jõudsime, õhtusöögi saime ja oli käes spordi ja lugemise aeg. Teise toa elanikud (te vist ei teagi veel, et korteris nr 49 elavad Rainer, Karl ja Tauri ning nr 50 Pärt ja Sergei) vaatasid vist ka mingit filmi. Mina tegin õhtul oma jooksmise trenni. Teised sel ajal timmisid lätlaste ja leedukatega pühapäevaseks võistlustepäevaks meeskondi kokku.

Magamaminekuaeg, head ööd

Pärt

Kümnes päev

Ei ole põhjust muretsemiseks, küll tuleb ka üheksas päev, kuid praegu jõudis kümnes ette.

Esimene kümme on täis! Juhhei! Päeva alguses valdas meid teadmatus. Oli teada, et täna on ekskursioon, mis tekitas meis põnevust, kuid me ei teadnud rohkemat midagi. Ei teadnud kuna ega ka kuhu. Sellest ei lasknud me end morjendada, hommikul ärkasime kuskil 6 ajal nagu alati, minul kella pole seega ärkan siis kui teised.  Ruttu riided selga ja sööma. Rainer ja Tauri tegid väikse hommikuvõimlemise ka, et kasvatada isu ja und pärast söömist. See kõik läks väga ladusalt, kõhud täis, heitsime pikali, lugesime ja magasime peaaegu lõunani. Kui sel ajal isegi toimus midagi, siis ei ole minu kõrvuni see jõudnud.

Kui uinak tehtud ning mõtted lõunale viidud hakkasime arutlema, mis ekskursioon meil tuleb. Marti helistas eile ja rääkis, et täna on 2 võimalust, kas väike tuur RZD (vene raudtee) objektidel või väiksem linna ekskursioon õhtu poolikul. Enamasti oldi huvitatud pigem objektide vaatlemisest, et näha ka mägede pool asuvat ehitust ja ehki endigi objekte. Meie rõõmuks teatas Marti meile, et ta saabub lõuna ajal meie linnakusse ja ekskursioon on RZD objektidel algusega kell 2. Olles sellise rõõmusõnumi saanud, et meil on jällegi võimalus uudistada Kaukasuse ääreala ruttasime lõunat sööma.

Lõuna söödud, jalad lakke löödud, saabus ruttu aeg, et minna bussidesse. Seekord läks asi väga ladusalt ja liikuma saime küllaltki täpselt. Minul oli ilusti bussisõiduks ka raamat kaasa varutud, kuna siin võivad ummikud olla kõige absurdsemates kohtades igavesti suured. Kõigepealt viidi meid kõige suurema projekti juurde, mille üle nad ise on vist väga uhked, sest nagu Marti nentis oli tema nende tunnelite suudmes juba väga mitmendat korda. Objektiks oli siis raudtee- ja maanteetunnelid, ning nende vahel pisem teenindustunnel. Kogu pikkus igal tunnelil on kuskil viie kilomeetri kanti. Kõikide objektide juures asuvad maketid, neil on väga ilusa haljastusega asuvad teede lõigud, hetkel aga valitseb seal piiritu betooni väli. Tahaks väga näha seda kõike valmis olekus olümpia ajal. Siin oli ka tohutult palav, võttis kohe nõrgaks. Edasi läksime ühe raudtee viadukti juurde, mis on ehitatud selleks et kaitsta looduskaitse all olevaid puid, nimega ’’samshit’’, vähemalt kõla järgi on selline puu. Igaljuhul see ettevõmine tundus meile kõigile totter, eriti vaadates kui suures silla nad olid selle jaoks ehitanud ja kui pikalt. Aga ju siis oli neil tohututes kogustes raudtee silla juppe vedelemas kuskil ja nii oli otstarbekaim. Siis viidi meid veel ühe tunneli suu lähedal oleva pika-pika silla juurde. See oli maanteesild sadu meetreid pikk, et hoida teed ühel tasapinnal varsti algava tunneliga, kui all voolab jõgi. See jõgi on neile ikka suureks nuhtluseks.  Seejärel viidi meid veel ühe tunneli juurde, kus ehitati raudtee silda kohe tunneli suudmest alates. Rainer ütles mulle ka selle silla tüübi ja eks ta paneb selle ka siia kirja, kuid mul see ei meenu. Igaljuhul olid silla sammaste planeeritavad kõrgused 87m. See tundub juba praegu tohutult kõrge, kuid oldi alles poole peal. Mis pakkus inseneridele huvi oli, et miks nad seal kohapeal valavad neid valmis, mitte ei ole tehtud neid kuskil tehases kokku monteeritavatena. Jõuti järeldusele, et nad kahtlevad vene töömeeste täpsuses ja on turvalisem kohapeal valada. Seejärel näidati meile Esto-Sadoki raudteejaama. Uhke ehitis millest paari kildi kaugusel mägedes saab toimuma Kahevõistlus ja Suusahüpped. Jällegi kord hakkasime meie arutama, mis mis moodi nad näevad ette, et inimesed sinna võistluspaika saavad. Eeldatav jalutamis aeg on 2h, sinna viib üks kondel ja inimesi mahub vaatama kuskil 10000 ligi. Eks näis. Sellega meie vaatlused lõppesid.

Jõudsime tagasi laagrisse just parajaks ajaks, et näha tekkima järjekorda söökla ees. Toiduni oli veel pool tundi. Ma olin õnneks pannud hommikul uue Top Geari osa installima ning seega saime me aega parajaks teha seda vaadates. Kõhud täis, läksid teised võrkpalli taguma, aga ega väljakule meil eriti asja pole, õhtuti on kõik spordiplatsid nii ülerahvastatud ja suurte järjekordadega, et ei viitsi eriti oodata. Mina ei viitsinud praegu, kuna mõtlesin veidi arvutis olla, juhhei milline mõnu. Nüüd panid nad koos kasahhidega väikse jalgpallimeeskonna kokku ja lähevad proovivad kellegi vastu mängida. Kahjuks on siinne kliima nõudnud uue ohvri. Ei tea täpselt, mis tõbi on, kuid Sergei tunneb end sandisti, mingit laadi kõrvahäda ning kahjuks ongi kõrvavalu üks ebameeldivamaid. Imelik on mõelda, et kohe kui Tauri tervenes haigestus Sergei, kes on järgmine?

Ning üks tegemata asi, viin siis meie nimed ja näod ka kokku neile, kes ei tea.

Paremalt: Tauri, Pärt, Karl, Rainer ja Sergei

Karl

Üheksas päev!

Äratus 6.20 kohaliku aja järgi oli küllaltki uimane, kaks nokkis oldud päeva olid mind loiuks ja laiskas muutnud, muidugi sain õhtul ka värskelt kohalikust apteegist toodud ravimeid manustada, mis kindlasti ka oma panuse andsid. Pean tunnistama, et need tõesti toimisid, praegu tunnen ennast küllaltki tervelt.

Päev algas aktiivselt, kui me oma kulli pilkudega kontrollisime söökla järjekorda, imelik, kuid hommikul polnudki see enam nii pikk kui tavaliselt. Saime kõhud muretult täis söödud ja oma öist uinakut jätkata, vähemalt mina seda tegin. Ärgates tuli meil taas kaardimaania peale ning panused olid ka natukene muutunud, nüüd sai kätekõverduste asemel teha ka lõuatõmbeid, kükke ning kõhulihaseid. Eks neid kogunes jällegi parajalt. Enne lõunat võtisme ka võrkpalli käsile, toksisime seda natuke ja arvasime, et me oleme päris osavad.

Jõudis kätte lõuna, saime oma supid, praed söödud ning otsustasime, et lähme kaeme, mis siin laagri kõrval külakeses toimub. Asusime teele, teeks olid raudteerööpad, mis juhtisid meid nii küla, kui ka huvitavate mägede poole, mida loomulikult oma jalge all veel tundnud polnud ehk pidime enne külatrippi, siiski kuskil kõrgel ära käima. Kõndides nägime vabalt maantee ääres jalutavaid lehmi, neile kohe vist autoteed meeldivad. Otsustasime, et ronime kõige lähema künka otsa, kaugelt tundus, et seal on ka piisavalt hea tee sees, kuid lähedalt silmitsedes oli see sama mudane, kus mul mõned päevad tagasi sees õnnestus tallata. Õnneks läks ka kõrvalt üks teeke, tõus oli pikk ja päike väga kuum, higi voolas. Olime otsustanud, et tänasest päevast hakkame ka oma nahavärvi tuunima.

Tippu jõudes avanes hea vaade, nägime oma laagri kõrval oleva lennujaama täies ulatuses ära. Teisel pool olid, aga künkad küngaste otsas kinni ja vaatepilt oli võimas. Uus kogemus käes ja hakkasime külakese poole kõmpima. Külla jõudmiseks pidime ühe silla ületama, kuhu vist tahetakse ehitada tunnelit, kuid eesmärk jäi arusaamatuks. Külas käigu eesmärk oli leida pood, selle me leidsime kohe. Täna ei hakanud keegi meist õlle pruukima, mina kuna olin olnud tõbine paar päeva ja teised vist oma eilsest veini kogemusest. Järgmiseks oli vaja teada, kas juukseid saab ka seal lõigata. Vastus on jaatav. Esimeses kohas pakuti lõikuse hinnaks 300 rubla, kuid teises juba 250. Keegi ei lasknud ennast kohe pügada, kuid nüüd teame kuhu pöörduda kui lõng liiga pikaks kasvab. Rohkem põnevust me külast ei leidnud ning pöördusime laagrisse tagasi.

Laagrisse jõudes otsustasime lahti lõigata kohaliku arbuusi, mille poisid eile turult tõid. Kahjuks polnud see suuremat sorti maitseelamus, kuna arbuus oli veel toores. Peale pikka jalutuskäiku käis see küll. Pidin ka pinksi proovima, mida teised olid juba paar päeva treeninud, minuga liitus Sergei. Sain kasahhi ja venelase vastu käe ka valgeks. Kätte jõudis taas söögiaeg. Kõhud täis, puhkasime ja valmistusime oma kaardimängudega kogutud trahve likvideerima. Teised said oma numbrid nulli, kuid mul jäi veel 130 ühikut jõuharjutusi teha, põhjus ilmselt selles, et ma eelnev päev ei riskinud neid veel teha.

Enne magama minekut avastasime kõik, et päike oli meile liiga teinud ja asusime ennast määrima igasuguste kreemidega, et meie tuuning siiski võimalikult ohutu ja püsivaim oleks.

Tauri